Mall Türi

In memoriam

21.08.1931–23.04.2013

Mall Türi (sünd Sild) sündis Rakveres haritlaste perekonnas. Pärast Rakvere keskkooli lõpetamist asus ta õppima TRÜ-sse farmaatsia erialale, mille lõpetas cum laude 1955. Ülikoolis osales ta üliõpilaste teaduslikus ühingus ja oli mitme auhinnatud võistlustöö kaasautor.

Mall Türi noorpõlveunistuseks oli luua originaalseid ravimeid ja katsetada neid koos arstist isaga. Tegelik apteegitöö Rakveres kahjuks uurimistööd ei võimaldanud ja 1959. aastal asus ta tööle mikrobioloogia kateedrisse Tartus. Kateedris valitses siiras teadushuvi, mis järgneva 40 aasta jooksul pakkus vanemteadur Mall Türile avaraid teadustöö võimalusi.

1969. aastal kaitstud kandidaaditöö käsitles ravimiresistentsete tuberkuloositekitajate määramist merisigade mudelil. Koos Marika Mikelsaarega uuris ta seedekulgla mikrofloora topograafilist paiknemist, osad katsed toimusid Moskvas Gamaleja nimelise mikrobioloogia instituudi gnotobioloogia laboris, mis võimaldas nautida Moskva teaduslikke raamatukogusid ja vene kultuuri.

Mall Türi sai kolm NSVL kaasautoritunnistust personaalsete probiootikumide loomise eest kosmonautidele. Eesti taasiseseisvumise aastatel osales Mall Türi Eesti-Rootsi laste seedekulgla võrdlevas allergiauuringus, mille käigus leiti hiljem kuulsaks saanud probiootiline bakter Lactobacillus fermentum ME-3 aluseks olev laktobatsilli tüvi. Viimastel aastatel tegeles Mall Türi uuesti nooruses huvi pakkunud farmatseutilistele probleemidega. Koos abikaasa Endel Türi ja magistrant Heidi Annukiga uuriti ravimtaimede uudset toimet: haigustekitajate limaskestadele kinnitumise pidurdamist. Mall Türi õppe- ja teadustöö oli tihedasti omavahel seotud, nii õpetas ta aastaid farmaatsiatudengitele mikrobioloogia aluseid ja aitas diplomitööde tegemisel, millest kasvasid välja hilisemad magistri- ja doktoritööd. Mall Türi on paljude teadusartiklite ja õppevahendite autor.

Jääme mäletama Mall Türit kui erudeeritud, kultuurihuvilist, uudishimulikku ja sooja huumoriga järjekindlat teadlast.

TÜ mikrobioloogia instituut

Jaga artiklit