Džunglis on hommik. Meid äratab kähedalt kirevate kukkede laul, mis ei kavatsegi lõppeda enne keskpäevast leitsakut. Voodist tõustes on mõnus tunda lühikest aega kestvat «normaalset» temperatuuri. Siis pean endale veel korra üle seletama, kus ma täpsemalt olen. Asun väikeses külakeses Põhja-Tais Birma piiri ääres, Ban Poeng Khloengis.

Akna juurde liikudes näen, et päike on juba kõrgel taevas, mäenõlvad on pimedusest välja tulnud ja lopsakas rohelus tundub silmadele võõras. Külas käib juba vilgas elu. Kes läheb kooli, kes tassib ühest kohast teise vajalikke kaupu, kes laotab oma õueesisele kuivama tšillipipraid või pähkleid ja kes on niisama otsustanud tulla küla peale patseerima.

Alumisele korrusele kõndides näen, kuidas lapsed ootavad läbematult, millal nad saaksid hakata hommikulauda katma, et kõik saaksid kõhud täis süüa ja päevaste tegemistega alustada. Lapsi on siin palju, sest oleme lastekülas, mis majutab nii orbe kui ka vaesetest mägiküladest lapsi, et nad saaksid siin kohalikus koolis käia ja haridust omandada.

Hommikusöögiks sööme riisi, tillilaadset küpsetatud rohtu ja ühepajatoidulaadset vürtsikat rooga, mis ei erine lõuna- ega õhtusöögist mitte kuidagi. Kõrvale joome pakikohvi, et päeva käima saada. Seejärel saame teada, mis meid päeval ees ootab. Tihti ei kattu õhtul tehtud plaanid sellega, mida järgmisel päeval tehakse, sest tegevust on alati palju ja ootamatusi tuleb alati ette. Igal hommikul paneme ootusärevuses paika päeva esimese poole.

Ämbritäis tablette ja põgenikud

Variante on mitu: kas väisata mõnd väiksemat lähemal asuvat külakest, teha hommikune trett mõnesse Eedeni aeda kuuluvasse koske või ehitada valmis bambusest hoone – mida aga parasjagu vaja läheb. Kui valime oma sihtkohaks mõne läheduses asuva küla, siis sinna sõidame nii nagu igale poole mujalegi – auto taga kastis istudes.

Tolmused, käänulised ja vägagi künklikud džungli «teed» panevad meid igal korral proovile. Kuid me oleme tugevad ja ei lase sinistel puusadel end häirida. Sellised väiksemad külad ei väsi meid kordagi üllatamast – ühes külas kohtume kohaliku arstiga, kes on umbes 70-aastane, tal on üks ökopirniga töötav mikroskoop ja hiiglaslik ämber, mis on täis eri sorti tablette. Lähemal uurimisel leiame laualt ka vihiku, mis osutub logiraamatuks. Raamatus olnud sissekanded on üldjuhul lühikesed ja koosnevad kirjeldusest, kuidas mõni haigeks jäänud inimese sugulane käis rohtude järel ja kirjeldas, mis haigel viga oli.

Tohtrid tutvustasid meile ka «kliinikumi» kõrvale ehitatavat hoonet, kus tulevikus saavad olema palatid. Ja nii nad seal tegutsevadki – sihikindlalt, visalt, arukalt ja heasoovlikult.

Teine küla, mida me nägime, oli põgenike küla Nu Po, mis majutas umbes 10 000 elanikku, kes on Birmast sõjaolukorra tõttu põgenenud. Selles külas käis vilgas kauplemine, sest teisiti ei ole seal võimalik ära elada. Sinna minnes võtsime kaasa ka hulga oma lasteküla lapsi, kes käisid meiega kaasas igal pool, kus võimalik. Sealt ostsime neile selga ja jalga vajalikke riideid ja esemeid, sest lastekülal endal selle jaoks raha ei olnud.

Kuigi kliima on soe, tunnevad lapsed puudust just kampsunitest, jakikestest ja tervetest jalanõudest. Reisile minnes kogus meie grupijuht ja vaimne mentor, Jane Snaith, meilt väiksema summa raha, millel on seal aga palju suurem väärtus. Selle eest saime lastekülale osta vajalikke esemeid ja kehakatteid.

Eluks hädavajalik keeleõpe

Lastekülas tegime ka heakorratöid, mis oli tegelikult kogu meie reisi eesmärk. Ühel päeval alustasime lasteküla põllule kanala ja sigala ehitamist. Kolm päeva hiljem olime ilma ühegi mõõdulindi, loodi, redeli ja saeta valmis ehitanud bambusest kanajalgadel seisva kanala ja betoneeritud põrandaga sigala. Selle käigus õppisime, kuidas segada betooni ilma segumasinata ja kuidas laduda müüri. Samuti, kuidas kasutada ainukest tööriista, matšeetet, näiteks bambuse (ja ka kõige muu) lõhkumiseks, hööveldamiseks, söögi tegemiseks jne. Ilma meie abita võtnuks nende hoonete ehitamine aega mitmeid nädalaid, kuid lastel on süüa vaja kohe ja ka loomad on vaja kuskile paigutada.

Pärast mitmeid tööpäevi olime jätkuvalt tugevad ega lasknud kätele tekkinud villidel ja väsimusel end häirida.

Iga õhtu oli ainult laste päralt. Seal olles ehitasime neile raamaturiiulid, et nad saaksid päeval lugeda raamatuid, mida neil endil pole. Laste sõnul tunnevadki nad just raamatutest kõige suuremat puudust. Väikesed armsad särasilmad kogunesid igal õhtul peamaja suurde tuppa, kus algasid õhtused tegevused, mis pakkusid neile huvi ja rõõmu. Mõnel õhtul meisterdasime käepaelu, teisel tegime jällegi kipsist näomaske, kolmandal õpetasime inglise keelt, mängisime traditsioonilisi Eesti mänge jne.

Mõnel õhtul üllatasid lapsed aga meid ja õpetasid meile oma keelt või kohalikke mänge. Sealne piirkond asub Karenimaal ning seal ei räägita tai keelt. Nii mööduski see 16-päevase reisi jooksul õppisime üksteiselt palju. 

Inglise keele õpetamine on nendele lastele äärmiselt oluline, sest kuigi kohalikus koolis on kolm inglise keele õpetajat, siis tegelikult ei oska seda keelt neist keegi. Lastele õpetatakse fraase ja laule ning nad ise ei teagi, mida nad tegelikult räägivad. Kuid nende jaoks on inglise keel uks maailma ja nii palju kui nad seda maailma oma külast näevad, imavad nad endasse infot nagu väikesed käsnad.

Need lapsed on äärmiselt õpihimulised ja arukad. Nad janunevad õpetamise järele ja on väga rõõmsad, kui neile seda võimalust pakutakse. Keeleoskamatus võib kaasa tuua drastilisi tagajärgi, nagu näiteks lapsprostitusiooni ohvriks langemine või muu väga madala töö tegemine.