Konverentsil said sõna eri osapooled, sealhulgas ka Rebeca Žukovits Adavere põhikoolist ja Mairo Järv Tartu Tamme gümnaasiumist. Intervjueeris Eesti rahvusringhäälingu arvamustoimetaja Rain Kooli.
FOTO: Andres Tennus

Kasvatada saab ainult eeskuju andes

Aktuaalne

Detsembris toimunud 7. väärtuskasvatuse konverentsi fookuses olid väärtuspõhine kool ja kiusamisvaba haridustee. Mõnest ettekandest tuli selgelt välja, et peamised kiusamise põhjused on välimus, kehakaal ja teistest erinev olemine.

Konverentsil osales üle kolmesaja inimese ning üheskoos mõeldi kiusamisega seotud probleemidele, väärtuskasvatusele ja sellele, kuivõrd oluline on, et kool ja kodu teeksid omavahel koostööd. Õpetajad ja lapsevanemad peavad aina enam üheskoos pingutama, sest neil on ühine laps – koolis käiv laps. Tartu ülikooli eetikakeskuse projektijuht Helen Toming ütles, et kodu ja kooli vaheline koostöö on vajalik, sest just need kaks keskkonda mõjutavad last kõige enam.

«Raske on hinnata, milline on praegu koostöö tase meie koolides, kuid me teame, et koolid tunnevad muret ja huvi, kuidas vanemaid veelgi rohkem kaasata,» ütles Toming. Vaatamata sellele, et vanematele korraldatakse koolitusi ja muid üritusi, on peamine probleem see, et kohale tuleb vähe vanemaid ja enamasti on tegemist ühe kindla grupiga, mis koosneb aktiivsetest vanematest. «Võtmeküsimus on, kuidas saada kooli see vanem, kes sinna üldse tulla ei taha,» sõnas Toming.

Konverentsil räägiti palju erinevatest programmidest, mis on valmis jagama oma kogemusi, teadmisi ja abikäsi, et koolides oleks vähem kiusamist. Nii tegutsevad Eestis näiteks MTÜ Noorteühing TORE, samuti programm «Kiusamisest vabaks», SA Kiusamise Vastu, KiVa jne. Ka Helen Toming ütles, et konverentsil tutvustatud programmid on lapsevanema ja kooli koostöö kujundamisel olulised. «Mil määral on vanemad tegevustesse kaasatud, sõltub juba paljuski programmi rakendajatest,» ütles Toming ja lisas, et oluline on kujundada vanemates suhtlemise ja koostöö harjumust. Tänases koolis ei peaks ükski vanem ega õpetaja olema arvamusel, et lapsevanema kooli kutsumine on üks võimalik karistusmeede. «Suhtlus vanemaga ei ole kindlasti karistus, see on lapse huvidest lähtuv koostöö,» rõhutas ta.

Konverentsi esimesel päeval räägiti eelnevalt nimetatud projektidest ja eesmärkidest palju. Kõlama jäi väärtuskasvatuse põhimõte ja see, et kõik algab ikkagi kodust. Põhiväärtustena toodi välja sallivus, julgus, hoolivus ja austus.

Tartu ülikooli eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop ütles konverentsi avakõnes, et vanemate vastutus ja väärtuste õpetamine on tähtis. Ta lisas, et kasvatada saab ainult eeskujule toetudes ehk lapsed on tegelikult väga tundlikud selle suhtes, mida neile räägitakse ja kuidas käitutakse.

Õpetajal on võtmeroll

Turu ülikooli professor Christina Salmivalli rääkis oma ettekandes kõigepealt kiusamise defineerimisest, sest inimesed mõistavad kiusamist erinevalt. Kiusamine on tema sõnul korduv ja süstemaatiline ning kiusataval on end keeruline kaitsta. «Kiusaja võib olla füüsiliselt ja/või sotsiaalselt tugevam,» ütles Salmivalli ja lisas, et poisse kiusatakse tüdrukutest rohkem ning nooremate seas esineb kiusamist samuti enam.

Salmivalli näitas kuulajatele skaalat, mis näitas, et enim kiusatakse 4.–6. klassis. «Neljandas klassis tunnetatakse aga näiteks kõige rohkem seda, et õpetajad saavad kiusamist vähendada, 9. klassis usutakse sellesse juba palju vähem,» rääkis Salmivalli kuulajatele.

Professori ettekandest tuli välja, et kiusamine ei ole koolist veebikeskkonda kolinud, sest rohkem kiusatakse siiski silmast-silma olukordades. «Tihti kiusatakse päriselus ja veebis, aga väga harva ainult veebikeskkonnas,» sõnas Salmivalli.

Tema sõnul on kõrvalseisjate kohalolu väga tähtis, sest tihtipeale lisab kiusamine kiusajale populaarsust ning aitab ka grupis kõrget staatust hoida. «Tegelikult mõjub kiusatavatele kõige hullemini hoopis see, kui keegi vahele ei astu. Üks täiskasvanu, keda lapsena kiusati, ütles, et tema jaoks oli kiusamise juures kõige traumaatilisem hoopis see, et keegi ei hoolinud ja kõik naersid kaasa,» kirjeldas Salmivalli.

Professori sõnul on õpetajal väga oluline roll, sest õpetaja suhtumisest sõltub ka klassis valitsev arusaam kiusamisest. Ta tõi näite, et nendes klassides on vähem kiusamist, kus õpetajad on väga selgelt kiusamise vastu. Seega pani professor Salmivalli ettekanne mõnes mõttes õpetajatele südamele, et kiusamine võib suuresti sõltuda neist ja nende suhtumisest kiusamisse.

Ühiskondlikud väärtused

Tartu ülikooli õigussotsioloogia lektor Anna Markina ettekanne pani mõtlema, kuivõrd suur on jätkuvalt kiusamise probleem. Hoolimata sellest, et on loodud väga palju programme ja projekte, et seda vähendada, ei ole probleem kuhugi kadunud.

Anna Markina rääkis oma ettekandes ISRD-3 uuringust, mida korraldati 2013. aasta detsembrist kuni 2014. aasta veebruarini. Küsitleti 7.–9. klasside õpilasi üle Eesti ja uuringus osales 3631 õpilast. Küsitluse tulemuste põhjal selgus, et 31 protsenti Eesti lastest puutuvad kokku koolikiusamisega. Olles siis kas kiusaja, kiusatava või mõlema rollis.

ISRD-3 uuringu tulemuste põhjal võib öelda, et kiusamise rohkus sõltub väga palju ka laste vanusest. Näiteks 7. klassides oli kiusamisega kokku puutunud 33 protsenti, 9. klassides aga 28 protsenti vastanutest. Kuigi protsentide vahe ei ole väga suur, võib Markina arvates selle põhjal siiski eeldada, et vanemates klassides kiusamine väheneb.

Põhjustest, miks kiusatakse, tõi Markina välja vastused, mida lapsed olid ise küsitluse käigus kirjutanud ehk mida nad ise arvavad, miks neid kiusatakse. Vastuste seas võis korduvalt näha põhjusena kehakaalu, välimust ja ka rahulikku iseloomu. Näiteks kirjutati ka: «sest ma olin vaikne; ma ei allunud tema käskudele ja ta vihastas; minu olemuse pärast; enesekindluse ja oma mõtetele kindlaksjäämise pärast; sest mul polnud sõpru jne».

Uuringus küsiti lastelt ka seda, kas nende vanematel on probleeme alkoholi või narkootikumidega. 43 protsenti kiusamisega kokku puutunud lastest (kiusaja, kiusatu või mõlemat) vastasid, et nende vanematel on probleeme. 29 protsenti kiusamisega kokku puutunud lastest vastasid, et ei ole. Seejärel rääkis Markina vägivallast vanemate vahel ja tõi välja küsitluse tulemused, mis näitasid, et 43 protsenti kiusamisega kokku puutunud lapsed kogevad ka kodus vanemate vahelist vägivalda. 28 protsenti kiusamisega kokku puutunud lastest vastasid ei. Markina esitas auditooriumile retoorilise küsimuse: «Kas te kujutate ette, mida see laps läbi peab elama? Vägivald nii kodus kui ka koolis.» Markina lisas, et konfliktne pere mõjutab kindlasti ka kiusajate isiksust ja käitumist.

Väärtuskonverentsi teisel päeval toimus kahekõne eri poolte vahel, keda intervjueeris Eesti rahvusringhäälingu arvamustoimetaja Rain Kooli. Kahekõne teema oli: mida pooled saavad teha kooli muutmiseks kiusamisvabaks? Õpilasi esindasid Mairo Järv Tartu Tamme gümnaasiumist ja Rebeca Žukovits Adavere põhikoolist. Mõlemad noored on ka MTÜ Noorteühingu TORE liikmed.

Koostöö, koostöö, koostöö

Noored tõid välja, et vajalik oleks tegeleda laste ja noorte hetkeemotsioonidega, sest enesekontroll on oluline ja sõnadel on suur mõju. Enesekontroll on oluline nii kiusaja kui kiusatava jaoks, sest kontrolli omades jääks ehk paljugi ütlemata või tegemata.

Mairo Järv ütles, et ka tema on olnud kiusamise ohver ning tema mõtles, et «ju elu ongi siis selline ja et halbadest hetkedest tuleb üle olla ning et ise peab tugev olema.» Küsimus, kust võiks võtta laps või noor inimene selle tugevuse, et kiusaja sõnadest või tegudest üle olla, jäi konverentsil vastuseta.

Mairo Järv ja Rebeca Žukovits ütlesid ka, et suureks probleemiks on see, kui vanemad ei viitsi pärast tööpäeva lastega rääkida ja nii kaob usaldus vanemate vastu. «See on väga tähtis, et vanemad viitsiksid ja jõuaksid oma lapselt küsida, kuidas koolis läks vms, nii säilib ka usaldus,» arvas Mairo Järv.

Õpetajaid esindas kahekõnes Kadrioru Saksa gümnaasiumi õpetaja Jelena Kuštšenko, kes ütles, et kiusamine ei ole see kui kellelgi on üks halb päev, vaid see on korduv olukord. «Samuti, kui ühel või kahel lapsel on klassis paha olla, siis tegelikult on see kogu klassi mure,» arvas Kuštšenko ning lisas, et tegelikult on ka kodul väga otsustav roll, kas see, mida kolis kiusamise vastu tehakse, mõjub või mitte. «Vanemad peavad samuti kaasa aitama, tuleb teha koostööd,» sõnas õpetaja.

TÜ eetikakeskuse projektijuht Helen Toming rõhutas samuti, et kui ühel lapsel pole koolis turvaline olla, siis on see laiemalt ka terve kooli mure. «Lapsi tuleb julgustada ja luua ühist suhtumist, et kiusamine ei ole meie jaoks normaalne.» Kuid jätkuvalt on palju lapsi kõrvaltvaataja rollis, kellest paljud ei julge midagi ette võtta või nad ei tea, mida teha. Kõrvaltvaatajate rolli tuleks Tomingu sõnul teadvustada aga samamoodi nagu seda on tehtud kiusaja ja ohvri puhul.

Ettevõtja ja SA Kiusamise Vastu juhatuse liige Rasmus Rask rääkis kiusamisest lapsevanema vaatenurgast. Raski sõnul sundis teda kiusamise vastu aktiivsemalt tegutsema tema enda lapse olukord, kui poeg ei soovinud enam lasteaeda minna. «Tookord lohutati meid lihtsalt sellega, et see kiusaja läheb varsti lasteaiast ära, aga mis lahendus see on?» küsis Rask.

Rain Kooli küsimusele, kas kiusamise võiks karistatavaks muuta, vastas Rask, et tema ei suunaks oma pingutusi sinna. «Pigem võiks kool üles ehitada teatud tüüpi sallivuse ja hoolivuse süsteemi,» arvas mees. Raski sõnul antakse sel kuul välja ka raamat, mis on mõeldud vanematele. «Lastevanemate miniõpikus on juhised, näiteks, kuidas käituda olukorras, kui saadakse teada, et laps on kiusaja või kiusatav,» rääkis Rask.

Pärast seda, kui koolis on toimunud kiusamine, ei tohiks Raski arvates kool kohe vanematega ühendust võtta. «Seda seepärast, et vanemad võivad reageerida nii üle kui ka liiga vähe,» sõnas Rask.

Mees ütles, et kõige olulisem on see, et laps tunneks, et vanemad on alati tema poolt. «Vahet pole, kas laps on kiusatav või kiusaja, ta peab tundma, et vanem on tema poolt ja et ta on valmis last aitama, nii on võimalik ka probleemidele lahendus leida.»

Merilyn Säde

UT toimetaja 2014–2016

Jaga artiklit

Märksõnad

väärtuskasvatus