Rektor Volli Kalm vaatab esimesele rektoriaastale tagasi ning analüüsib muu hulgas kahte ülikoolis aset leidvat olulisemat protsessi, mis ootavad kokkuleppeid ülikooli töötajate seas: juhtimisreformi lõpuleviimine ning uue arengukava koostamine.

Kuidas on teie hinnangul 1,5 aastat tagasi rakendunud ülikooli juhtimisreform, sh kaks uut otsustuskogu, tööle hakanud ning kas juhtimisstruktuuris tuleks veel muudatusi teha?

See, et senat moodustas põhikirja komisjoni, mille ülesanne on juhtimisreformiga edasi minna, näitab, et reform on poolel teel. Nõukogu ja senati moodustamine on see osa reformist, mis on ära tehtud, aga n-ö allapoole jäävate juhtimistasanditeni ei ole muudatused veel jõudnud. Minu arvates on nõukogu ja senat hästi tööle hakanud. Muidugi on mõlemal kogul olnud vaja harjuda ja saada aru oma uuest rollist, aga see väga hästi toiminud.

Nõukogus on käsil juba teine eelarve arutelu. 17. juunil jõuame ka senati ja nõukogu esimese ühisistungini. See on suhteliselt pikalt planeeritud, ei ole lihtne leida kahele kogule sobivat aega ja samal hetkel aktuaalseid küsimusi, et koguneda.

Juhtimisstruktuur vajab aga korraldamist lõpuni. Senat kui akadeemilisi asju otsustav kogu moodustati täielikult valdkondlikul põhimõttel, mis tähendab, et iga valdkonna neli inimest ei saa senatis esindada konkreetseid struktuuriüksusi, kust nad pärit on, vaid neil tuleb esindada valdkonda tervikuna. Kõigepealt tuleb selgemalt lahti kirjutada, kuidas tekib esindamise alus. Kuidas nimetab ülikool oma liikmed nõukokku, kuidas tekivad või valitakse igast valdkonnast neli inimest senatisse. Nende valimiseks on vaja teaduskonnast või instituudist laiemat vaadet ja kokkulepet. Uuest TÜ seadusest ja tulemuslepingust tulenevalt on ülikoolil ja tema allüksustel vastutus hariduse andmise ja selle kvaliteedi eest, mis eeldab samuti laiemat koostööd kui igas väikeses spetsialiseerunud teaduskonnas. Kuidas on kooskõlas eri tasandite juhtide: rektori, prorektorite, dekaani ja instituutide juhataja kohustused, õigused ja vastutus. Täpselt sama küsimus on otsustuskogude kohta: nõukogu, senat, teaduskonna ja instituudi nõukogud. Kui otsustuskogu võtab vastu otsuse, siis kes selle ellu viib ja selle eest vastutab?

Väidate, et siin on otsuste tegemisel ning kohustustes, õigustes ja vastutuses teatud segadus?

Ma väidan, et vastutus, kohustused ja õigused ei ole igas kohas tasakaalus. Formaalselt on dekaanil vastutus eelarve jälgimise ja täitmise eest, mille kirjutab talle ette teaduskonna nõukogu. Aga kuidas ja mis vahenditega ta seda teeb ja milles väljendub nõukogu vastutus eelarve täitmise eest? Ühtpidi on see võimude lahususe küsimus. Praegune kõrgem juhtimisstruktuur ehk nõukogu ja senat on riigi juhtimisega võrreldes kui õigust loov osa. Ülikooli nõukogu võtab vastu eelarve ja arengukava, mis peavad olema omavahel kooskõlas ja tegevjuhtkond vastutab nende täitmise eest. Rektoraadi ja dekaanide roll on sarnane sellele, mida me kutsume täidesaatvaks võimuks.

Tooge mõned konkreetsemad näited, kuidas juhtimisstruktuuri reform ei ole allapoole jõudnud. Mida tähendab, kui senati koosseis esindab valdkondlikkust, aga allapoole see enam ei peegeldu?

Kõik allüksused kuuluvad mingisse õppe- ja teadusvaldkonda. Võtame näiteks sotsiaalvaldkonna. Probleemid, kuidas allüksused koordineerivad omavahel soove ja eesmärke, ilmnesid siis, kui valisime esiletõstmiseks institutsionaalse uurimistoetuse taotlusi. Tekib küsimus, et kui senatis on sotsiaalvaldkond esindatud nelja inimesega, kes on eri teaduskondadest, siis kuidas need inimesed esindavad oma valdkonna kui terviku huve, kuidas nad tasakaalustavad need huvid oma koduteaduskonna huvidega. See ei ole lihtne ja senat on sellest ka aru saanud. 22. märtsi senati istungil oli arutusel põhikirja komisjoni töö vahearuanne. Konkreetsete otsusteni me ei jõudnud, aga senatis väljendati selgelt hoiakut minna edasi valdkondliku printsiibiga. Mida iganes see detailides tähendab, kas näiteks jääb sama palju juhtimistasandeid kui praegu või tuleb üks juurde, aga suund valdkondliku lähenemise poole on selge. Järjest rohkem on meil vaja arutada terve valdkonna soove ja nägemust. Seetõttu on vaja, et kuskil tekiks valdkondlik kogu, mis koondaks need nägemused ja lepiks kokku ühisosa ja huvid. Selleks peab valdkonnale tekkima ka juht. Need inimesed, kes senatis valdkondi esindavad, peavad tooma senatisse valdkonnas kokkulepitud ühised arusaamad, mistõttu on vaja kokku leppida ka see, mil viisil need inimesed senatisse valitakse.

Kas ka dekaani roll võib muutuda?

See peaks muutuma. Meie ettekujutus on, et dekaani ja asutuste juhatajate õigused ja vastutus ehk võim peaksid suurenema, mh eelarve üle, et tugevdada nende kui akadeemiliste juhtide positsiooni. See on selge soov. Samas jäävad dekaanid ja instituutide juhatajad ikkagi täidesaatvaks võimuks.

Kas eelöeldu tähendab, et ei ole välistatud nelja teaduskonna teke?

Arusaadavalt on paljude inimeste esimene küsimus, et kas ja kuidas muutuvad struktuuriüksustevahelised piirid ja seetõttu rõhutan, et kõige olulisem on, et eri taseme otsustuskogude ja juhtide funktsioonid, õigused ja kohustused oleksid tasakaalus, võimaldaksid ülikoolil areneda ning kaasas (ja isegi ees) käia meid ümbritseva dünaamiliselt muutuva maailmaga. Aga see huvi, et mis saab minu positsioonist või kes saab mu ülemuseks, on inimlik. Otsene vastus küsimusele on, et jah, soov oleks liikuda selles suunas. Kõigepealt aga lepime senati, nõukogu ja teaduskondadega kokku, kuhumaani me selles arengus läheme, ma usun, et saame selgema suuna pärast 17. juuni nõukogu ja senati ühisistungit, kus on kaks ühisarutelu punkti, esimene on ülikooli arengukava ja teine uue põhikirja küsimus. Ülikooli arengueesmärgid peavad saama täidetud ja juhtimisstruktuur peab seda võimaldama.

Kas nõukogu on juba arengukava arutanud?

Ei. Meil on tegelikult kehtiv arengukava aastani 2015. Praeguses arengukava arutelus puudub vajadus öelda, et kehtiv kava enam ei kõlba, pigem peab arengukava olema arenev ja täienev dokument. Me üritame juhtida seda protsessi nii, et meil ei oleks üks kivisse raiutud dokument, mida ettenähtud perioodi jooksul ei muudeta ning kui hakatakse uut koostama, kuulutatakse vana kehtetuks. Elu on dünaamilisem ja kava peaks olema niisugune, kus me vajaduse korral seame uued eesmärgid, täiendame seniseid ja vaatame, kas need on täidetud või ütleme, et mõned ei ole enam nii tähtsad. Meil on vaja pikemat plaani ja kuna ümbritsev keskkond on oluliselt muutunud, oli vaja alustada uue arengukava koostamisega. Ülikooli enda arengusoovid on samuti muutunud. Komisjon üritab arengukava koostades pidada silmas kahte asja: ühitada ülikooli kui organisatsiooni sisemised ja välised ootused. Väljaspool ülikooli panustame oma tegevusega mitmel tasandil: näiteks Tartu linnas, riigis, Läänemere regioonis kuni maailma mastaabini. Meil ei saa olla eri tasanditel samad eesmärgid ja ootused.

Tooge mõned näited või üldistused, mis praeguses arengukavas vajaksid ülevaatamist.

Üha enam muutuvad tingimused ülikoolist väljaspool. Eestis on enamus juba kohale jõudnud: ülikoolidevahelised läbirääkimised, tudengite arvu vähenemine, finantseerimise muutus RKT baasilt tulemuslepingute baasile, teaduse finantseerimise reform jne. Sarnased asjad toimuvad Euroopa tasemel: järgmine EL-i tõukefondide finantseerimisperiood, fookustamise soovitused selles mõttes, mida Euroopa tasemel kutsutakse nutikaks spetsialiseerumiseks ja teaduse paremaks seostamiseks ühiskonna vajadustega jne. On hulk asju, mis eelmist arengukava tehes ei olnud üldse päevakorral. Teaduse finantseerimise põhimõte on küll endiselt samasugune: raha jaotatakse kvaliteedi alusel. Muutub see, et rohkem raha saab väiksem arv töörühmi. See toob kaasa institutsiooni rolli suurenemise, et kuidas toimida ülikoolile vajalike heade teadlastega, kes mingil ajal võivad jääda riikliku rahastuseta. Ülikoolil tervikuna on tegelikult teaduse finantseerimisel läinud väga hästi, me oleme oluliselt suurendanud oma osakaalu kõigis finantseerimismeetmetes. Seda teiste TA asutuste arvelt, sest riiklik teaduse finantseerimine ei ole kasvanud.

Loetelu muutustest võiks jätkata, kuid ülikooli jaoks on küsimus, kas me püüame muutustega võimalikult mugavalt kohaneda, n-ö lohiseda järel, või võtame aktiivse positsiooni. Kas me näeme, et meil on võime ja kohustus protsesse mõjutada, näiteks kuidas ja milleks jaotatakse Eestis EL-i tõukefondide raha, kuidas korraldatakse riigihankeid, milline peaks olema Eesti teadus- ja arenduspoliitika jne. See on üks pool, kuidas me püüame ülikooliväliseid protsesse ise mõjutada. Teine pool on see, kuidas me oma organisatsiooni kujundame ja juhime, et oleksime valmis väliskeskkonnas toimuvates muutustes kõige aktiivsemalt, kvaliteetsemalt ja efektiivsemalt osalema. Eesmärk on see, et organisatsiooni juhtimisel oleks meil võimalik otsuste tekkimisel ja vastuvõtmisel iseenda ja ühiskonna vajadustele kiiresti reageerida.

Ei tohiks ju olla küsimust, kas ülikool peaks olema eestvedaja või järellohiseja?

Mulle ka tundub, et sellist küsimust ei ole ja ma loodan, et ülikooli akadeemilise kogukonna ja töötajaskonna enamik saab aru, et meil peab olema aktiivne roll ja selleks ollakse valmis.

See tähendab muidugi mõtteviisi muutust.

Just. Mitmes otsustuskogus on olnud jutu sellest, mida ülikool saaks teha, et olla füüsilises ja vaimses mõttes oma liikmeskonnale parem töökeskkonna pakkuja. See on küll päris raske, välistingimustest tulenevalt peaaegu võimatu, aga kui meil annaks vähendada akadeemilise kogukonna bürokraatlikku koormust, vabaneks tohutu ressurss. Alati võiks ka rohkem palka maksta, võiksid olla paremad tööruumid, aga see on tegelikult vaid pool asjast. Igapäevaelus on kerge ununema, et tegelikult toimib ülikool eelkõige ühiskonna jaoks, kelle soove me peame mõistma ja arvestama. Ülikooli eesmärk on võimaldada hea hariduse omandamist, kasvatada teaduslikku, kultuurilist ja tehnilist intelligentsi. Seda ootab meilt ühiskond, see, kes meid finantseerib. Ma julgen väita, et välised ootused ja ülikoolis töötavate inimeste endi ootused tegelikult kattuvad, ühed tahavad väga häid spetsialiste ja teised tahavad teha head teadust ja on entusiastid õpetamises. Aga ootused ei kattu mitte kõiges. Ma soovin, et peetaks rohkem meeles seda, et ülikool ei ole vaid meie endi jaoks.

Välised ootused ülikoolile on nähtavamad ja tuntavamad, kas või ettevõtlusvaldkond, mis on jõuliselt esiplaanile tulnud ja milleks te lausa prorektori ametisse määrasite.

Prorektor sai ametisse nimetatud ja kindlasti on ülikoolil võimalusi rohkem kui me neid kasutame, et majanduslikus mõttes ühiskonda ja ettevõtlust aidata. Siiski, kõige tähtsam on see, et ettevõtted saavad ülikoolist tarku inimesi ja lisaks sellele võivad nad saada mingi rakendusliku töö või tehnoloogia, mis võimaldab kiiresti kasu teenida, mis aitab neil ülesande lahendada või patenti taotleda. Põhiliseks jäävad aga ikkagi ettevõtetele ja ühiskonnale ülikoolist tulevad targad inimesed. Ka juhtivates tehnoloogiainstituutides, näiteks MIT-s (Massachusettsi tehnoloogiainstituudis) mida tihti näiteks tuuakse, moodustab ettevõtluslepingutest teenitav tulu 4–6% kogu ülikooli eelarvest. Tartu ülikoolis on see natuke üle 4% ja me näeme siin veel palju arenguvõimalusi. Samas ei saa ettevõtlusele töötamist absolutiseerida, ülikooli põhieesmärk on mujal.

Ettevõtluskoostöö teema on praegu päevakorral, kuna teeme seda sihiteadlikumalt, varem ei olnud see ehk nii teadvustatud.

Räägime tulemuslepingust. Mida olete arutanud ja mida kokku leppinud kõnelustel teiste Eesti ülikoolide rektoritega?

Need ei ole kiired protsessid ja ma ei saa kokkulepete all nimetada ühtegi konkreetset õppekava. Ainus, milles oleme rektorite nõukogus kõikide ülikoolidega kokku leppinud, on see, et võtame sügise seisuga EHIS-est ja ETIS-est lähteandmed (tudengite arvu, õppekavade arvu, teaduse finantseerimise, teadustöö tase), millele tuginedes me läbirääkimistel argumenteerime. Õppekavade ja õppevaldkondade tasemel on praeguseks tehtud nn vastastikused pakkumised. Tartu ülikool on oma seisukohad TTÜ ja EMÜ rektoraadile mitmel korral välja öelnud, aga lõplikke kokkuleppeid neis veel ei ole.

Meie selge eesmärk on jõuda maaülikooliga majanduse õpetamisel ühe õppekavani, kus ühe suunana võiks olla spetsialiseerumine maamajandusele. See plaan on EMÜ-le selgelt edasi öeldud. Teine plaan, mis puudutab Tartut ja TTÜ-d, on see, et tehnikaharidus peaks Tartus jätkuma ja see võiks toimuda maaülikooli tehnikamaja baasil, kus meie kava järgi teeksid koostööd EMÜ ja TTÜ. Meie võiksime panustada näiteks alusainetes, nagu füüsika ja keemia. TTÜ ja EMÜ vaidlevad veel selle üle. Me oleme valmis mõlemaga koostööd tegema, aga selle sisu ja füüsiline alus võiks olla mainitud EMÜ tehnikamajas. Kui seal tehnikaharidust koos arendada, annab see TTÜ-le hea põhjuse oma Tartu kolledž sulgeda.

Lisaks oli meil TTÜ rektoriga kokkulepe, et TTÜ lõpetab õigusteaduse bakalaureusetaseme vastuvõtu, TTÜ rektor on mulle väitnud, et sel suvel nad eestikeelset vastuvõttu ei korralda.

TLÜ-ga on seni olnud kõige vähem kõnelusi, me oleme rektoriga mõnel korral rääkinud, rektoraadiga kohtume peagi. Oleme sotsiaal- ja haridus- ning filosoofiateaduskonna dekaaniga rääkinud, et nad selleks valmistuksid ja ütleksid, milles teha TLÜ-ga koostööd, millest võib-olla loobuda, millest kindlasti mitte, mis võiks olla see, mille kohta me ütleme, et me sooviks, et TLÜ aktsepteeriks, kui seda teeksime ainult meie. See kõik on üsna algfaasis ja meil ei ole eriti kiiret, sest alles aasta pärast on vaja ministeeriumile öelda, kuhu me oleme jõudnud.

Milline on teie seisukoht õpetajakoolituse suhtes?

Õpetajakoolituses on kokkulepe nii TLÜ rektoriga kui ka halduslepingu põhjal, et seda jääme tegema nii meie kui ka TLÜ.

Kas mõnede kõrgkoolidega on veel vaja läbi rääkida?

Tulemusleping meid selleks ei kohusta. Näiteks muusikaakadeemiaga on meil ühine õppekava. Kunstiakadeemias klassikalist maaliõpetust, nagu meil, ei ole. Meie maaliõpetuse saatus on tegelikult teadmata, sest kevadel toimunud üleminekuhindamise otsuseid ametlikult veel ei ole. Maaliõpetuse kestmine või lõppemine sõltub sellest otsusest, sest praegu on meil sellel õppekaval ajutine koolitusluba.

Ma ei välista kummagi kõrgkooliga koostöö arutamist, aga ei meie ega nemad ole initsiatiivi näidanud. Pigem on olnud uuesti päevakorral koostöö EBS-iga majanduse õpetamises.

Mida tõstaksite ise oma esimesest rektoriaastast esile?

Tagantjärele mõeldes valmistas mulle teatud üllatuse, et prognoositi sisulisi konflikte senati ja nõukogu kui senisest erineva tööjaotusega otsustuskogude vahel. Suhteliselt tihti tuli see jutuks ennekõike rektori valimistele eelnenud debattides. Kogemust ju veel ei olnud ja kindlust seega ka mitte. Ma mäletan, et ütlesin toona, et kui inimesed tahavad koostööd teha, siis nad saavad seda alati teha ja kui nad otsivad konflikti, siis nad selle ka leiavad. Nüüd, kui aasta saab täis, pean ma ütlema, et need hirmud ei osutunud tõeks. Loomulikult on kogude vahel alati ka erisugu arusaamu ja olekski igav, kui ülikoolis oleksid kõik ühesuguse mõtteviisiga.

Senatil on põhikirja järgi ühekordne vetoõigus nõukogus tehtavale eelarve otsusele, aga seda ei kasutatud. Järelikult sai nõukogu hästi hakkama. Pigem on olnud vaja harjuda sellega, et üks kogu otsustab ühtesid asju ja teine teisi.

Paralleelselt arengukava koostamise ja juhtimisreformi jätkamisega on käimas ka kolmas protsess. Senat moodustas nn professuuride komisjoni, et analüüsida, kuidas professuurid tekivad, millised on kvalifitseerumistingimused, kuidas professuure rahastatakse jne. Professuuride loomine on ülikooli jaoks üks fundamentaalsemaid küsimusi: miks just need, aga mitte teised, millistel tingimustel ja milline on karjäärimudel, rahastamine jne.

Mõnel ajal olen kuulnud ka arvamusi, et äkki on kõiki neid muutusi ühekorraga liiga palju. Õnneks on ülikoolis selgelt näha, et domineerib arusaam, et tänapäeva maailm ongi dünaamiline. Ei ole enam võimalik, et 20 aastat on eri valdkondades kõik ühtemoodi. Igasugune seismajäämine tähendab, et me jääme ümbritsevast maha ja selle tõttu ma väga loodan, et see hoiak, et ülikool peab dünaamiliselt arenema ja olema eestvedaja, on jätkuvalt domineeriv. Küll mõned asjad muutuvad ka stabiilsemaks, kogu ümbritsev maailm ei jää nii heitlikuks, nagu praegu hariduse ja teaduse finantseerimise reformide taustal tundub.