Ehitaja Tallinn-Helsingi laeval.
FOTO: Tairo Lutter / Scanpix

Kes on migrant?

Väitekiri

Vähemalt käesoleva sajandi esimesel kümnekonnal aastal Eestis ajude äravoolu ei toimunud, leidis meie taasiseseisvumisjärgseid väljarändemustreid uurinud geograaf Kristi Anniste.

Kirjeldades praegust olukorda piiriüleses rändes, räägivad mõned rahvastikuteadlased «mobiilsuspöördest».

Migratsioon on möödunud sajandi keskpaigast üleilmselt aina intensiivistunud ning kasvab praegu kiiremini kui Maa rahvaarv. Piiride avanemine, odavlennundus ja muud tegurid on ka Euroopas muutnud rändeprotsessid senisest lühemaks ja dünaamilisemaks, aga ka teadlaste jaoks raskemini «kinnipüütavaks» ja analüüsitavaks.

Inimgeograaf Kristi Anniste vaatles professor Tiit Tammaru juhendatud doktoritöös Eestit kui mudelriiki nn Ida-Lääs rändele Euroopas: Kesk- ja Ida-Euroopa inimeste siirdumisele valdavalt oma kodumaast jõukamatesse riikidesse. Ühtlasi aga on tema töö esimene laiaulatuslikum uuring Eesti välja- ja tagasirändest pärast taasiseseisvumist.

Sel ajal muutus Eesti nõukogudeaegsest sisserändemaast väljarändemaaks: 1990ndail lahkus Eestist lääneriikidesse (peamiselt Soome) ligi 17 000 inimest; aastatel 2000–2013 rändas siit statistikaameti andmeil registreerituna eri riikidesse välja pisut rohkem kui 60 000 inimest. Koos registreerimata ja ajutiste võõrsile minejatega on tegelik arv aga mõnevõrra suuremgi, viitab Anniste.

Kes on rändaja?

Ränderegistrite puudulikkus, ebaühilduvus ja väljarännete sage registreerimata jätmine võõrsile minejate endi poolt on teadlastele loonud olukorra, kus keeruliseks on läinud juba selle määratlemine, kes üldse on rändaja.

Anniste analüüs hõlmab statistikaameti poolt alates 2000. aastast esitatud rändeinfot, aga ka (varasema perioodi andmepuuduse korvamiseks) 1989., 2000. ja 2012. aasta rahvaloendusi. Lisaks ka küsitlust ja intervjuusid.

Tema võrdluste põhjal on Eesti väljaränne pärast aastatuhande vahetust järjepidevalt kasvanud: 2000. aastal veidi alla 2000, 2010. aastal pisut üle 5000, tänavu aga ligi 7000 inimest.

Nii 2004. kui 2007. aasta Euroopa Liidu laienemised suurendasid kogu euroala rändevoogusid märkimisväärselt. Poola, Leedu, aga ka teiste Kesk- või Ida-Euroopa riikidega võrreldes ei ole väljaränne Eestist olnud väga suur, ometi kasvas seegi Euroopa Liiduga liitumise järel kiiresti ning just jõukamate EL-i riikide suunal. Mujal märgivad need riigid peamiselt Suurbritanniat või Saksamaad, meil aga ülekaalukalt Soomet.

Läbiva joonena leiavad uurijad, et laienemisjärgsed Kesk- ja Ida-Euroopa rändajad on pigem nooremad inimesed. Hariduse puhul aga on pilt kirjum: näiteks Saksamaale tõi laienemine juurde vähem haritud, Rootsile aga kõrgemalt haritud inimesi, viitab Anniste oma töös.

Ka Eesti puhul on pärast 2004. aastat langenud väljarändajate vanus. Kasvanud on eestlaste, maal elavate inimeste, aga ka ülikoolidiplomita võõrsile minejate hulk.

Siiski, üht mobiilsuspöörde keskset muret – nn ajude äravoolu, harituma elanikkonna lahkumist kodumaalt, mis on tabanud näiteks Poolat või Lätit – ei toimunud Eestis ei Euroopa Liiduga liitumise eel ega järel, leidis Anniste. Teisisõnu: seda ühtpidi mõtestades on haritumad inimesed rohkem koju jäänud, teistpidi aga on tööjõu vaba liikumine (koos odavlennundusega) suurendanud ja soodustanud ennekõike madalama haridusega inimeste rännet.

Regiooni üldiste trendide taustal rõhutavad uurijad, et ka haritumatest Kesk- ja Ida-Euroopast nn vana Euroopa riikidesse rännanutest enamik teeb uuel asukohamaal siiski lihttöid. See on ajude raiskamine.

«Võimalik, et Eestis on kõrgelt haritutel paremad võimalused karjääri teha, mistõttu nad ei soovi minna välismaale tegema tööd, mis sageli ei vasta nende haridustasemele,» leiab Anniste Eesti olusid mõtestades. «Võrreldes mõne suurema riigiga on siin suhteliselt suurem vajadus ametnike jm professionaalide järele. Võimalik ka, et mõjutavad arvukad tööjõuvahendusfirmad, kes otsivad tööjõudu pigem lihttöödele Soomes.»

Siiski tugineb Anniste järeldus ajude äravoolu puhul andmepuuduse tõttu vaid vahemiku

2000–2008 statistikale. Pole võimatu, et praeguseks on olukord muutunud, viitab ta.

 

Eestile kasulik pendelränne

Nagu Anniste oma töös kirjutab, oli eestlaste kogukond Soomes 1980. aastatel «peaaegu olematu». Taasiseseisvumise järel on aga sinna rännanud ca 56 000 Eesti inimest. See teeb Eestist muu hulgas 1000 elaniku kohta Kesk- ja Ida-Euroopa suurima pendelrändajate hulgaga riigi.

Intervjuude ja küsitluste põhjal leidis Anniste, et Eesti väljarändajad on Soomes üsna hästi kohanenud: enam kui 2/3 sai kiirelt töö, rohkem kui pooled räägivad ladusalt soome keelt. Töötud olid vaid 3% tema küsitluses osalejatest.

Nii töö leidmisel kui ka keele omandamisel kohanesid raskemini aga Eestist Soome läinud venelased, kellest peaaegu iga kolmas võttis samas Soome kodakondsuse. Eestlastest otsustas selle kasuks vaid iga kümnes.

See rahvuspõhine erisus peegeldub ka Eestisse naasmise plaanides, mida 28% eestlaste kõrval tunnistas vaid 7% venelastest.

«Kuigi Soomes ei ole integreerumine venelaste jaoks väga lihtne, tunnetatakse Soomet üldiselt sisserändajate suhtes sõbralikuma riigina,» räägib Anniste. «Kui lisada sinna paremad sissetulekud, siis ei ole neil enam väga põhjust tahta Eestis elada.»

Anniste joonistas Soome rändajate puhul välja kolm tüüpi:

1. «kahepaiksed» (bi-national migrants): sügavale integreerunud ja Soome eluga rahul. Ei oma kindlat plaani Eestisse naasta, ent hoiab end siinse eluga tihedalt kursis.

2. korduvrändajad (circular migrants): Soome minek on enamasti karjäärivalik (aga mitte alati), ent kindel soov on ka kodumaale naasta.

3. riikideülesed pendelrändajad (transnational commuters): töötavad Soomes, aga on säilitanud kodu ka Eestis, kus kulutavad ka suure osa oma rahast.

Tavapäraselt lähevad inimesed äpardunud integreerumiskatse järel kodumaale tagasi, võõrsil edukalt kohanenud aga, vastupidi, ei kipu koju naasma – ehk kohanemise ja tagasirände vahel negatiivne seos. Eesti inimeste Soome rände puhul on see seos keerukam, leidis Anniste. Näiteks on Eestisse naasjad pigem töötajad kui töötud. Ühelt poolt kinnitab see üleeuroopalist trendi: normiks on kujunemas just ajutine võõrsil töötamine, nn mittetäielik, voolav ränne, mille järgi inimesed reageerivad tööturu muutustele sageli peatse teise riiki kolimisega.

Teisalt on see (ja paljuski just nn pendelrändajad) märgiks nähtusest, mida Anniste nimetab geograafiaefektiks: pidev ja odav kahe (lähi)riigi vaheline ränne loob nende vahele ajapikku ühise sotsiaalse välja. Ühtlasi toob see tulu päritoluriigi majandusele, kuna näiteks pendelrändajad kulutavad suure osa võõrsil teenitud palgast ikkagi Eestis.

Päritolumaadele võib suurenenud väljaränne keerulisemal juhul tähendada näiteks tööjõupuudust mõnes sektoris. Näiteks Poola impordib juba mõnda aega võõrsile läinud ehitus- ja põllumajandustööliste asemele inimesi Ukrainast, Valgevenest ja Venemaalt, viitab Anniste.

«Suurem osa rändekirjandusest ongi seetõttu keskendunud väljarände lähteriikide jaoks negatiivsetele aspektidele, positiivsed aspektid unustatakse aga tihti ära,» räägib ta. «Aga teoorias võiks piiriülene pendeldamine olla heaks lahenduseks tööpuudusele lähteriigis ja tööjõupuudusele sihtriigis.»
Teisisõnu, väljarände juures pole kõik ainult negatiivne, rõhutab Anniste. Kulunud näide, kuid nn ajude ringlus (väljaränne koos tagasirändega) tooks ka Eesti inimeste jaoks reaalselt orbiidile erialad, milles end kodumaal arendada ei saa.

«Kuni on olemas suured riikidevahelised erinevused sissetulekutes ja elukvaliteedis, jääb püsima ka väljaränne,» jätkab ta. «Kui me ei taha, et inimesed meilt jäädavalt ära lähevad, siis ei olegi midagi muud teha, kui töötada selle nimel, et siin oleks hea elada. Sissetulekutes me Soomele ilmselt niipea järele ei jõua, kuid raha ei ole ainus tegur, mis mõjutab inimeste otsust mujale rännata ja tagasi tulla. Turvatunne, sotsiaalsed garantiid, haridus, stabiilsus, solidaarsus ja paljud muud väärtused on selle kaalukausi teine pool.

Väljarändajad on julged, nad ei löö võõras kultuuris risti ette. Ka meil on vaja seetõttu olla erinevuste suhtes avatum ja sallivam ühiskond – seda enam, et paljude väljarändajate elukaaslased on välismaalased. Sellistel paaridel on raske Eestisse kolida, kui üks pool ei tunne end siin hästi.»

Riik saaks Eestisse tagasi tulijatele luua tugiteenuseid, nagu näiteks lasteaiakohad välismaalt tulnud lastele , pakub ta. See leevendaks olukorda, kus üks vanem peab Eestis tööturult kõrvale jääma, sest varem lasteaiajärjekorda panemata last ei saa päevahoidu viia.

Tuleviku Eesti rändemustreid aga kujundab majandus, ent ka rahvastiku koosseis, mõtiskleb Anniste.

Praegused väljarändajad on valdavalt nooremas tööeas, vanuserühmas, mis jääb lähikümnendeil järjest vähemaks. Seega saaks mudeldada ka rände vähenemist. «Ilmselt hakkab nende järele olema ka suurem nõudlus tööturul, mistõttu võib neil olla ka vähem ajendeid välja rännata,» lisab ta.

 

Rahvusriik või natsioon?

Tallinna ülikooli võrdleva poliitika professor Raivo Vetik on leidnud, et Eestis räägitakse rahvusriigi kõrval liiga vähe mõistest «natsioon»: see oleks riik, mis ehitub ümber igast rahvusest elanike põhiseadusliku patriotismi, mitte aga põlisrahvaste etniliste ja kultuuriliste juurte.

Kuidas muudab Anniste meelest Eesti riigi olemust suurenev sisseränne?

«Arvestades Eesti demograafilist olukorda ja aina suurenevaid ülemaailmseid rändevoogusid, on suurenev sisseränne paratamatu, ja mida kiiremini ühiskond sellega lepib, seda lihtsam on meil selleks valmistuda,» leiab ta. «Suurenev sisseränne tekitab paratamatult sotsiaalseid pingeid. Nendeks tuleb valmis olla.»

Ent Eesti eeliseks on seejuures võimalus õppida lääneriikide kogemusest, lisab ta.

«Aga ilmselt asendub rahvusriigi idee paratamatult tasapisi koos põlvkondade vahetumisega millegagi, mis sobib paremini olukorraga, kus inimesed suhestuvad mitme riigiga ja paljudel on mitu kodumaad.

Segaperesid, kus lapsed samastavad end samaaegselt mitme rahvusega, on ka Eestis juba praegu aina rohkem. Tulevikus võivad need lapsed vabalt olla lojaalsed ka mõnele kolmandale riigile.»

Mart Zirnask

UT toimetaja
mart.zirnask@ut.ee

Jaga artiklit