«Ma rassin, et süüa ja söön, et saaks rassida. Olen Eesti mees, pole aega passida,» põrutas mõned aastad tagasi kohalik räpirühmitus A-Rühm küllalt populaarseks saanud laulus «Palmisaar». Eks iga eestlase südamesopis on olemas soov reisida soojale maale. Kuid need read pole olulised mitte ainult kõleda talveõhtu kontekstis.

Need read võtavad kibemagusal kombel hästi kokku eestlase olemuse. Oru Pearust ja Mäe Andresest saati oleme teinud tööd, et tuleks armastus. Hämmastav, kuidas me ligi sada aastat hiljem endiselt sama rada käime. Eelkõige defineerib meid meie töö, seejärel ehk vaadatakse perekonda ning lõpuks, kui oled inimest juba mitu head aastat tundnud, mõtleb eestlane ehk ka selle peale, et kes ta kaaslane ilma kõige selleta on.

Me muutume selleks, kellena töötame. Teeme tihti tööd raha tegemise pärast. Me otsime kohti, kus oma CV-d täiustada või läheme arstiks õppima, sest seal on kindlustatud korralik palk. Nagu ütles Eesti jalgpalli isa Aivar Pohlak, siis oleme senimaani taasiseseisvunud Eestis tegelenud pigem struktuuride ja vormi kui sisu loomisega. «Elu loovad siiski inimesed,» märgib ta. Kas me üliõpilastena loome ülikooli, pidude, karjääri ja töö vahel piisavalt sisu? Või käime sama rada pidi, kus ainsaks rutiinimurdjaks on reede asemel kolmapäeval klubisse minek?

Õpin praegu Erasmuse programmiga Prantsusmaal. Kuigi riik ise võiks olla justkui struktuuri ja administratsiooni kafkalikkuseni viidud näide, on inimesed ja vaimsus suutnud siin siiski tekitada vapustava sisu. Nad on suutnud siin tekitada kultuuri, mis teeb Prantsusmaast ühe kütkestavaima riigi, kuhu voorivad veini ja juustu maitsma kõik maailma rahvad – hiinlastest soomlasteni, indialastest ameeriklasteni. Aga see pole vein ega juust, ega ka Louis Vuitton, mida turistid siin maitsevad, sest olgem ausad, peale prantslaste keegi neil niikuinii suurt vahet ei tee. Turistid tulevad Prantsusmaale maitsma kultuuri ja selle olemust, mis annabki elule värvi ja nauditava sära. Prantslased kutsuvad seda joie de vivre’iks ehk elust rõõmu tundmiseks.

Prantsusmaal osatakse nautida hetke. Nad ei söö, et saada energiat ega joo veini, et purju jääda. Söögitegemisel on pere ja sõpradega koosviibimise protsess palju tähtsam kui lõpptulemusena energia saamine. Nagu enne mainitud, kipub see eestlasel tihti olema vastupidi. Work hard, play hard –  aga ära jumala eest naudi hetke!

Selline ellusuhtumine on loomulikult uue generatsiooniga muutumas. Postsovetlik materialismikultus on kahtlemata taandumas ja seda on rõõm näha. Meil on tekkimas uued väärtused : me väärtustame aega, inimsuhteid ja ideid rohkem kui varem. Meie mõttemaailm, kus peab alati midagi toimuma ja niisama istumine on mõttetu, on muutumas. Me võtame aega veidi ringi vaadata. Jah, tudengi rahakott paneb tihti piirid ette, kuid 20-eurose sušilõuna ja kaheeurose kohvitamise vahe ei ole kunagi 18 eurot, kui su ümber on õiged inimesed, kellest ja kellega koos rõõmu tunda.

See on üks minu suurimaid õppetunde välistudengina ja ilmselt on ka teised sama tundnud. Kuidas pisemgi erinevus mentaliteedis võib muuta kellegi perspektiivi maailmast. Ma loodan, et inimesed Eestis hindavad sellist vaimu järjest enam ning jagavad seda ka teistega. Et elurõõm ei kõlaks eesti keeles kohmakalt ja piinlikult, vaid kaunilt nagu la dolce vita itaalia või joie de vivre prantsuse keeles.

Mis oleks, kui oleksime veidi rohkem Pierre kui Pearu? Rohkem André kui Andres? Või hoopis – kui oleksime endiselt ise, aga samas veidi rohkem?