Kui äsja möödunud jaaniööl oleks keegi näinud Toomkiriku varemeis tuld põlemas ja julenud sinna minna, võinuks ta osa saada Rootsi sõja eel keldritesse maetud varandusest. Legendi järgi.

Kirikus paiknenud ülikooli raamatukogust on nõiatarkustega isegi seitsmendat Moosese raamatut otsitud. Joosep Toots tahtnud seda oma ihusilmaga näha. Tarkusi on nende seinte vahelt kostnud ammu enne, kui sinna ülikooli raamatuvara kokku koguti. Tartu toomhärrad, kes pidasid toomkirikus jumalateenistusi, olid oma hariduse saanud Euroopa ülikoolides.

Ajaloolane ja poliitik Tõnis Lukas, kes on uurinud 295 Tartu toomhärra andmeid aastaist 1224–1558, nendib, et üle paarikümne tulevase toomhärra on olnud mitmes ülikoolis ja käinud end hiljem täiendamas. Näiteks kokku on toomhärrad käinud 16 ülikoolis. Kuigi paljud olid pärit Saksamaalt, on Lukase andmeil enamik sündinud Vana-Liivimaal Saksa aadlisuguvõsas. Välismaal õppimine, täiendamine ja hilisem reisimine tegi neist avara silmaringiga mehed. Allus ju Tartu piiskopkond Riia peapiiskopile ja tema kaudu Rooma paavstile. Kuigi Vana-Liivimaa kuulus Saksamaa mõju alla, tuli vaimulike küsimuste puhul pöörduda paavsti poole. Tänase ühtse Euroopa vaimustuses võib Lukase järgi tagasi vaadates tõdeda, et Eesti ala ei ole olnud kunagi hiljem sel määral Euroopa osa kui keskajal. Euroopa ühendajaks oligi tollal peamiselt katoliku kirik.

Toomkirik

Heade ühendusteedega kauplemispaik Tarbatu tõmbas ligi vallutajaid idast ja läänest. 13. sajandi algul pani end siin maksma Mõõgavendade ordu. Riia peapiiskop valis Tartu piiskoplikuks residentsiks ja toomkapiitli asukohaks. Linna kõrgele kindlustatud kohale, muinaseesti linnuse asemele kerkis piiskopiloss (praegu tähetorni asukoht). Põhjapoolne kõrgendik valiti apostlitele Peetrusele ja Paulusele pühendatud toomkiriku asukohaks (Thumb, Domberg). Kui varem arvati kiriku ehituse alguseks 13. sajandi teist poolt, siis nüüd paigutavad ajaloolased selle sajandi keskele. Ent juba mõne sajandi järel jääb Toomemäel kõndijail üle ahhetada vaid võimsate varemete üle. Gustav Suitsu parafraseerides punakivist müüride, sammaste, tule ja vere karva pärandi üle, mille laeks ajahambad taevalae jätnud.

Mõõtmetelt on  Tartu toomkirikut peetud Riia toomkirikust suuremakski. Ehitati igatahes kaua, tehti ümberehitusi, lisati midagi uut. 16. sajandi Ida-Euroopa suurima kirikuhoone ja tellisehitise kooriosa ja pikihoone olid kasutusel juba aastal 1299. On arvatud, et esialgne romaani stiili sugemetega neljalööviline basiilika oli rajatud kaitsekirikuna. 15. sajandil ehitati uus koor ja uus läänefassaad Baltimaades ainulaadse kahe 66-meetrise torniga. Võib vaid oletada, millise sügava mulje jättis oma kõrgete võlvide ja paljude löövidega seest krohvitud, maalingutega kaunistatud uhke interjööriga kirik, kus harisid nii jumala- kui ka vaimupõldu toomhärrad.

Oleksid edasi harinud, kui 16. sajandi algul poleks Martin Luther Saksamaal reformatsiooni alustanud. Usu-uuendusega oli rohkesti liitujaid ka Tartus ning kui siinne piiskop andis käsu rändjutlustaja kinni võtta, rüüstas rahvahulk praeguse ülikooli peahoone kohal asunud Maarja kiriku, kus peeti katoliiklikku jumalateenistust, Jaani kiriku ning tungis ka toomkirikusse. Ajaloolane Hans Kruus on vahendanud Tartus toimunut Tilmann Bredenbachi kroonika kaudu: «/.../ tungivad kirikusse, löövad maha pühakute kujud ja viskavad kivijumalad templist välja. /.../ mõõkade ja odadega torkavad nad ka Ristilöödu kuju läbi». Pärast kirikus märatsemist tungiti Toomemäel asunud toomhärrade majadesse.

Toomkapiitli ja linna kõrgkihi läbirääkimiste järel jäi peale usu-uuendus. Tartu piiskopkond püsis küll veel 33 aastat 1558. aastal alanud  Liivi sõjani, kuid toomkirkut enam ei kasutatud ning hoone muudkui lagunes. Tartu, tollal siis Dorpat, oli hansalinna transiitkeskusena hõivanud Vana-Liivimaal koguni esikoha ning selle vallutajaid muudkui tuli. Ajaloolane Margus Laidre kirjutab raamatus «Dorpat 1558–1708», et sel ajavahemikul vahetus Tartus võim kaheksal korral: üksteise järel olid linna peremeesteks venelased, poolakad, rootslased, poolakad, rootslased, venelased, rootslased, venelased. Linn elas üle rüüstamisi, põletamisi, küüditamisi. Toomkirikut ei suudetud taastada isegi Poola ajal.

Laidre nendib, et Tartu piiskopkonna kadumine ajaloo areenilt ei olnud üksnes  kohaliku tähtsusega, vaid vallandas terve sündmuste laviini ja tõstis Liivimaa küsimuse Euroopa huviorbiiti. Lainetused ulatunud koguni Itaalia renessansi väljapaistvate ja Euroopa mõjukate Medicite perekondadeni.

Matusepaigana kasutati kirikuhoonet veel kuni 18. sajandini. Peale matusepaiga on kirik olnud ka ka kuuriks, heinaküüniks... Kõrged kaksiktornid lammutati 1760. aastatel ning siis müüriti kinni ka peauks. Väljakaevamised on toonud ja toovad esile mitmesuguseid leide, nagu näiteks hiljuti avastatud hauakast ja skelett. On see rootsiaegne, varasem või hilisem, jääb teadlaste uurida. Kuid kuna hauakast jäi otse kooriruumi piirile, võis sinna maetu olla isegi toomhärra või aadlik, sest auväärsesse kooriruumi altari piirkonda maeti piiskoppe, arvab arheoloog Martin Malve Postimehes.

Raamatukogu

Läks ligi viis sajandit, kuid lagunevad toomkiriku varemed paelusid ikka. Neist oli lummatud ka ülikooli arhitekt Johann Wilhelm Krause (1757–1828), kes sai ülesandeks 1802. aastal taasavatud ülikooli hoonete projekteerimise. Ta rõõmustas idee üle, et kaunis ja tugev kirikuhoone vähemasti mõtteis ilusaima ja üllaima eesmärgiga uuesti püstitada. «Tartu piiskoppide, toomhärrade ja kapiitlite vaimud viirastuvad mu ajus,» on Krause kirjutanud oma plaanidele lisatud kaaskirjas. On isegi kummaline, et tohutu katoliku kirik ei saanud kokku kohaliku ülikooliga, kuid ülikooli tema tegutsemise ajal ju veel polnud. Kui ülikooli alguseks peetakse aastat 1632, oli jumalakoda juba varemeis. Ülikoolgi oli vahepeal oma tegevuse lõpetanud, nii et kokku saadi küll, aga alles aastal 1804, kui ühest templist hakati teist ehitama või taas Gustav Suitsu luulerida kasutades – vaimulinnust. Toomemäe tollane võsane karjamaa muudeti anatoomikumi (1805), tähetorni (1810) ja teiste hoonete rajamisega peagi kauniks pargiks.

Kiriku koorihoone ehitati kolmekorruseliseks, sest ühte kõrget ruumi olnuks raske kütta. Iga korruse keskel oli lugejalaudadega saal, kahes alumises akende all puidust vahegaleriid. Saalide keskosa kaunistasid antiikskultuuride koopiad. Raamatud paigutati seinaäärsetele riiulitele teadusalade kaupa.   Pisut ette rutates võiks aga märkida, et kui ülikooli kuraatoriks määrati kindral Gustav Craffström (1784–1854), leidnud too, et raamatud on rivistatud riiuleil korratult, nende suurust on ignoreeritud. Ta nõudnud endise sõjaväelasena raamatuterivi paigutamist suuruse järgi.

Trepikoja asupaigaks sai mõneti eradi seisvana kesklöövi kõige idapoolsem võlvik. Sarikapeoks valmis Krausel luuleteos, milles ta väljendas ülevat tunnet, et varemed saavad taas templiks – seekord vaimutempliks, mitte jumalatempliks. 1806. aastal avatud raamatukogu alumise korruse saal oli kuni ülikooli peahoone valmimiseni 1809. aastal ka aulaks. Euroopa üks omapärasemaid raamatukoguhooneid valmis Krausel tihedas mõttetöös koos esimese direktori Johann Karl Simon Morgensterniga (1770–1852), kes pani aluse raamatukogu tegevuse põhimõtetele ja rajas koos professoritega rikkaliku raamatukogu.

Eesti vanim ja suurim teadusraamatukogu komplekteeriti algusest peale kindlate põhimõtete järgi. Näiteks raamatuid osteti teadusliku väärtuse järgi (ka Saksamaalt, Petereburist, Inglismaalt, Itaaliast jm) ainult ülikoolis õpetatavate erierialade õppe-ja teadustööks. Perioodika hankimisel püüti vältida lünki ning peale uudisteoste muretseti ka vanemaid teoseid antikvariaadist, eraisikuilt, oksjoneilt. Huvitavaid üksikasju tollasest raamatukogust saab lugeda tänavu ilmunud aastail 1810–1840 seal töötanud Emil Andersi mälestusteraamatust, nagu näiteks keiser Nikolai I külaskäigust Tartusse, sealhulgas ka raamatukogusse.

Krause ideed ei piirdunud üksnes raamatukoguga, tal valmisid kavandid, kus ta nägi pikihoones kirikut ja läänefassaadi müüritisel observatooriumi, kuid mis mitmesugustel põhjustel teostumata jäid.

Ülikool paisus, raamatukogu paisus ning järgnevad aastakümned tõid muudatusi nii hoone sise- kui ka välisilmes. Näiteks 1852. aastal lisandusid Morgensterni pärandi paigutamiseks ka kolmandale korrusele dekoratiivsed gootiilmelised teravkaarsed võred. 1889. aastast aga ilutses põhjatorni kohal veepaak, mille kaitseks oli uusgooti stiilis puust kabelikujuline ehitis. Hilisem rektor Johan Kõpp (1874–1970) mainib mälestustes lõunapoolse müüri otsas asunud väikest, paljupilgatud majakest või õigemini putkat – veevärgi reservuaari. Kirjanik Oskar Luts, kes on ka ülikooli raamatukogus töötanud, nimetab seda lihtsalt veetõrreks. 1924. aastal sai raamatukogu keskküttesüsteemi. Aastail 1927–1928 tehti uus sissekäik lõunaküljele fuajee ja liftiga, üks tiib ehitati seitsmekorruseliseks betoonlagedega hoidlaks. TÜ ajaloo muuseumi direktori Mariann Raisma sõnul sidus vana varemete kaudu sissepääs omavahel varemete- ja raamatukogu osa. «Varemete tsoon oli justkui eesruum, mis lõi hoopis teistsuguse häälestuse hoonesse pääsemisel.»

Eesti Vabariigi ajal olid Toomemäe raamatuvara rahvuslikuks muutumisel erilised teened pikalt raamatukogu juhtinud direktor Friedrich Puksool (1890–1969). Vastavalt riigikorra muutustele elas seda läbi ka vaimuvara komplekteerimine. Ajaloolane Lembit Raid kirjutab raamatus «Vaevatee», kuidas sõjajärgsetel aastatel tuli purustada või põletada Eesti Vabariigi ja Saksa okupatsiooni ajal ilmunud kirjandus ning palju muud kirjavara. Erifondis, mille kasutamine oli raskendatud, säilitati vaid üksikeksemplarid. Vanaaja-hõnguline raamatukogu jäi kuuekümnendatel kitsaks ning vajas aina enam remonti. Energilise direktori Laine Peebu ajal valmis lõpuks uus raamatukoguhoone ning 1981 koliti Struve tänavasse.

Ülikooli muuseum

Mis väärtustaks aga vana kirikut ja raamatukogu, kogu ülikooli veel rohkem kui mitte Toomele asunud ülikooli ajaloo muuseum. Aastal 1976 asutatud ja peahoone keldrikorrusel tegevust alustanud ülikooli ajaloo muuseum sai toomkirikusse oma päris kodu pärast põhjalikku renoveerimist 1981. aastal. Renoveerimistöid on toimunud ja toimub pidevalt, et jätkuvalt eksponeerida hoone ja ülikooli rikkalikku minevikku.

Muuseumi direktorit Mariann Raismat võlub nii kirikuhoone kui Tartu puhul tervikuna just selle kihilisus. «Muuseumi ülesanne on neid kihistusi avada. Minu jaoks teeb selle hoone väärtuslikuks keskaegse kihistuse kõrval hoonele just uue sisu andmine – uus vaimutempel loodi nii sümboolselt kui ka füüsiliselt vana kiriku varemeile.»

Mitte ainult visioon

Toomkiriku hoone on osa kompleksist koos tähetorni, vana anatoomikumi ning Toomemäe pargiga.

TÜ ajaloo muuseumi direktori Mariann Raisma sõnul tegeleb muuseum selle kompleksi kui terviku arendamisega. Näiteks toomkiriku hoone kontseptsiooni kohaselt on juba kasutusel ajutiste näituste ruum, kus korraldatakse suuri aastanäitusi, nagu tänavu Eesti mõjust kosmose uurimisel, tuleval aastal avatakse meditsiiniteemaline väljapanek «Peaasi».

Järgmise suurema projektina märgib Raisma Morgensterni saali. «Soovime, et see ruum meenutaks veelgi enam raamatukogu. Sinna peaks tulema ülikooli ajalugu tutvustav ekspositsioon».

Nii Toomemäel kui ka varemetealal on paljud osa saanud suveteatrist ja välikontsertidest. Nende toimumine eeldaks varemete restaureerimise lõpetamist ja muidugi investeeringuid. Edasiarendamist vajavad ka tornide vaateplatvormid. Direktor peab tornide kaasaegset taastamist ja kunagi ideena välja käidud klaastornidesse kohviku rajamist lennukaks ideeks ning mine tea, mis seal aastakümnete pärast olla võib. Katoliku kiriku aegu ei tulnud ilmselt kellelgi pähe, et selles hoones on kunagi raamatukogu või muuseum või et legendide järgi sealt varandusi otsida võiks.

KASUTATUD KIRJANDUS:

• Juhan Maiste «Ülikool pargis» – «Johann Wilhelm Krause. Kataloog 3. Linnaehitajana Tartus.» – Tartu Ülikool 2011.
• Kaur Alttoa «Toomemägi enne Krauset» – «Johann Wilhelm Krause. Kataloog 3. Linnaehitajana Tartus». Tartu Ülikool 2011.
• Anu Ormisson-Lahe «Toomkirikust valgustusajastu templiks» – «Johann Wilhelm Krause. Kataloog 3. Linnaehitajana Tartus». Tartu Ülikool 2011.
• Juhan Maiste, Kadi Polli, Mariann  Raisma «Alma Mater Tartuensis. Tartu Ülikool ja tema arhitekt Johann Wilhelm Krause». Eesti Keele Sihtasutus. 2003.
• Enriko Talvistu «Noor vana linn» – «Meie Tartu». Koostaja T. Matsulevits. Tallinn Perioodika 1987.
• «Eesti arhitektuur 4.» Üldtoimetaja Villem Raam. Tallinn Valgus 1999.
• Mart Siilivask&Tõnis Kimmel. «Jalutaja teejuht. Tartu I. Südalinn ja Toometagune». Tallinn 2009. Solnessi Arhitektuurikirjastus.
• Hillar Palamets «Lugusid toonasest Tartust». Kleio 2003.
• «Toomemägi». Koostanud A. Suur. Eesti Raamat, Tallinn 1968.
• Niina Raid «Tartu vanemaid ehitisi». Tallinn Kirjastus Eesti Raamat 1981.
• Malle Salupere «Tuhandeaastane Tartu». TÜ Kirjastus 2004.
• «Tartu toomkirik». Koostaja Terje Lõbu. Tartu Ülikool 2005.
• Lembit Raid «Vaevatee. Tartu Ülikool kommunistlikus parteipoliitikas aastail 1940–1952». TÜ Kirjastus 1995.
• Johan Kõpp «Mälestuste radadel 2.» Tallinn Eesti Raamat 1991.
• Jüri Saar «Toomel leitud skelett jätab õhku küsimusi» – 27.05.2013. Postimees.
• Gustav Suits. «Tartu rahu» – «Eesti lüürika I.» Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1959.
• «Emil Andersi mälestused». Elmatar 2012.