Kui TÜ lektori Lauri Pilteri eelmisel aastal ilmunud raamat «Aerudeta köisraudteel» digimuunduks koolipoisiks, oleks tegu kõrvaletõrjutu, omaette hoidva outcast’iga, kes seisab oma vanamoodsate, mitte eriti hästi istuvate riietega nurgas ja jääb populaarsete laste mängudest kõrvale. Küll teaks inimvormis «Aerudeta köisraudteel» oma kaaslastest paremini iseenda ja ülejäänud maailma lugu ning oskaks seda ka vääriliselt austada.

Vanamoodsate ja mitte eriti hästi istuvate riiete all pean silmas raamatu kujundust ja küljendust, mis miinuspoolelt kindlasti märkimist vajab. Mõneti vabandab ja seletab ligadi-logadi tekstiliigendust tõsiasi, et raamatu kaanel ei seisa ühegi kirjastuse logo ning tiitellehelt ei leia ka ühegi abimehe ega kujundaja nime: «Aerudeta köisraudteel» on välja antud iseseisvalt ja trükitud Ameerika Ühendriikides Charlestonis. Siiski teeb mõne vormistamisreegli rikkumine väga nõutuks, näiteks tihtipeale lehekülje viimaselt realt algavad uued pealkirjad.

Ühel hetkel tekitas raamatu vaeslapselik kujundus aga peaaegu déjà vu efekti: sellises hädapärases formaadis, tihtipeale väliseestlaste kirjutatud ja kirjastusteväliselt välja antud raamatuid leidus üheksakümnendatel mu vanavanemate juures küllaga. Tollal sirvisin uudishimust kõigi sõjaveteranide ja teenekate villaketrajate mälestusteraamatud läbi, aga pidasin neid (ühele mudilasele ilmselgelt igavateks) vanainimeste raamatuteks.

Ja just seda «Aerudeta köisraudteel» ka mõnes mõttes on. Ikka vaesus ja häda, suured pered pisikestes tubades ja ükskõik, mis nime kandvat või mis riigi koosseisus olevat Eestit kimbutavad tragöödiad traagelniidina sündmustikku läbimas. Tegu on väga omapäraselt ülesehitatud raamatuga.

Pilteri enda määratluse kohaselt on tegu kaheosalise romaaniga lühijuttudes. Kui alguses on esimese osa «Hallil lõpmata teel» lühijuttude seas orienteerumine ülimalt keeruline, siin on tohutult isiku- ja kohanimesid ning leheküljepikkusi olustikukirjeldusi, mis ei tee järjepidamist just eriti lihtsaks ülesandeks, siis mida lõpu poole, seda rohkem joonistub välja Pilteri jutustatud perekonnalugu oma täies ilus ja läbimõeldud keerukuses. Kuigi lehtede edasi-tagasi lappamine ja iseendalt küsimine: «Oota, kellega nüüd Siina abielus oligi?» on hajameelsemale ja märkmeid mittetegevale lugejale siiski pääsmatu.

«Hallil lõpmata teel» sisaldab meisterlikke olustikukirjeldusi, iga ruum muutub nähtavaks, kuuldavaks, katsutavaks ja ahjus valmiva toidu lõhna on ninaga tunda. Sümpaatia või antipaatia tekkimiseks antakse tegelaste plejaadile liiga vähe individuaalset ruumi, nad kõik lahustuvad eri aegades, majades, kus sündmustik toimub, ning oma järglastes ja esivanemates. Tegelikult on selle sõnapaari kasutamine ehk liiast, sünnitakse ja surrakse, aga küsimusele «Mis selles raamatus siis juhtus?» vastamine on üsnagi võimatu.

Raamatu teine tsükkel «Hanede hääled» tekitab rohkem küsimusi. Tegemist on isikliku, mina-vormis jutustatud ja kohati häirivalt intiimse pihtimusega, mis vahepeal «Hallile lõpmata teele» ning selle sugupuuokstele tagasi viitab. Ühest küljest on tänapäevasemat ja esimeses isikus kirjutatud teksti lihtsam lugeda ja mõista, samas viskab just selles, raamatu teises pooles, autor lugejale ette mõne eriti piraka kondi, mille kirjandussõber peab läbi närima. Pilteri proosa on juba iseenesest poeetiline, kuid nüüd pakub kirjanik uudistama tulnud lugejale külakostiks juba luuletusi, vahetab ettehoiatamata eesti keele esperanto ja inglise keele vastu ning libiseb siis sama ettehoiatamata emakeelele tagasi.

Raamatu lõpust leiab ka Sven Vabari koostatud «Mitte-Tartus» korra juba ilmunud Pilteri-poolse panuse. Alguse ja lõputa lühijuttudest kokku pandud alguse ja lõputa romaan on korraga nii väsitav kui ka köitev. Mis kasu oleks «Aerudeta köisraudtee» saanud suuremast lugejasõbralikkusest? Ilmselt pigem kaotanud. Küll jääb aga närima mõte, et ehk oleks tegu teenitult menukama raamatuga, kui lühijutud ja raamatu kaks tsüklit oleksid olnud omavahel veel paremini seotud – nõnda, et Pilteri ambitsioonikas ettevõtmine oleks võinud kanda lausa suurteose nime. Sel juhul poleks tegemist lugejale järeleandmisega, vaid iseenda kirjutatud materjali hoolsama läbitöötamise ja tekstimassiivist puhta kirjanduse destilleerimisega.

Üks väga isiklik põhjus Pilteri olustiku kirjeldamise oskuse hindamiseks on mul samuti. Kui on üks koht, mille interjööre ja eksterjööre, lõhnu ja vihmaniiskeid tänavaid ma läbi ja lõhki tunnen, on selleks Haapsalu. Ka Pilter räägib palju Haapsalust ja Noarootsist, neid Hoosaliks ja Airootsiks muundades ja nendest rääkiva teksti ehedust ära tundes on lihtne uskuda ka seda, et ka muule materjalile on kirjanik sama siiralt lähenenud.

Toda kummalist, oma teistmoodi teid pidi hulkuvat raamatut traditsioonilistest raamatupoodidest ei leia, seda tuleb otsida raamatukogudest või Amazoni veebipoest.