Lähiajaloo professor Tõnu-Andrus Tannberg peab 19. septembril kell 16.15 TÜ ajaloo muuseumi valges saalis inauguratsiooniloengu teemal «Kuidas Eesti ajaloost sai Eesti NSV ajalugu: ääremärkusi esimese nõukoguliku Eesti ajaloo üldkäsitluse koostamisele aastatel 1945–1952».

Pärast Eesti taasokupeerimist 1944. aastal sai nõukogude võimu üheks esmaseks ülesandeks ühiskonna sovetiseerimisprotsessi läbisurumisel ka uue ajalookäsitluse väljatöötamine. Selle ülesande lahendamiseks vajas režiim ideoloogiliselt ustavat teadlaskonda ning institutsionaalset tuge, mida pakkus eelkõige Eesti NSV teaduste akadeemia koosseisus Tartus 1947. aastal asutatud ajaloo instituut.

Uuest teadusasutusest kujunes nõukogude malli kohaselt kiiresti tähtsaim ajaloouurimise keskus Eesti NSV-s peamise eesmärgiga uutele oludele vastava Eesti ajaloo ülevaateteose koostamine. Sõjaeelsed käsitlused olid ideoloogiliselt sobimatud ja selleks ajaks juba enamasti käibelt kõrvaldatud.

Uue ajalookäsitluse väljatöötamise koordineerimine jäi sõjajärgse Eesti NSV võimuladvikusse kuulunud Hans Kruusi õlule, kellest 1946. aastal sai vastloodud Eesti NSV Teaduste Akadeemia president. Esimeseks üldistavaks tööks pidi olema kaheköiteline «Lühike Eesti ajalugu». Kuid Kruusi kodanlikuks natsionalistiks tembeldamise järel sattus põlu alla ka tema poolt koostatav üldkäsitlus.

Selle asemel võttis EK(b)P keskkomitee 1950. aasta septembris vastu otsuse välja anda kaks Eesti ajaloo üldkäsitlust: üheköiteline, mis pidi valmima võimalikult kiiresti, ja kolmeköiteline, mis tuli koostada «kogu võimaliku põhjalikkusega». Esmase parteilise ülesande – koostada kiirkorras üheköiteline Eesti NSV ajalugu – täitmine tehti kohustuseks tollase ajaloorinde uuele juhtfiguurile Gustav Naanile.

Loengus vaadeldakse esimese nõukoguliku Eesti ajaloo üldkäsitluse koostamisega seotud teemasid, analüüsitakse ülevaatlikult selle vastuolulise protsessi eri etappe, võtmeisikuid ja nende panust ning eri asutuse rolli ajalookirjutamise nõukogustamisel, mis tipnes 1952. aastal üheköitelise teose «Eesti NSV ajalugu (kõige vanemast ajast tänapäevani)» väljaandmisega.

See Gustav Naani toimetamisel avaldatud üldkäsitlus oli murrangujooneks ajalooteaduse nõukogustamisel, misjärel Eesti ajalugu muutus ametlikult Eesti NSV ajalooks. Ühtlasi käsitletakse loengus põgusalt ka stalinlikku teaduspoliitikat ja ajalooteaduse ideoloogilist suukorvistamist NSV Liidus sõjajärgsetel aastatel.

Professor Tõnu Tannberg on lõpetanud Tartu ülikooli 1986. aastal üldajaloo erialal. 1996. aastal kaitses ta doktoriväitekirja teemal «Maakaitseväekohustus Balti kubermangudes 19. sajandi 1. poolel (1806–1856)». Tänaseks on tema sulest ilmunud üle 200 teaduspublikatsiooni, ta on paljude üldkäsitluste ja kooliõpikute autor, koostaja ja toimetaja ning kuulub mitmete teadusväljaannete ja -asutuste toimetuskolleegiumidesse ja nõukogudesse.

Teda on kahel korral pärjatud parima eestikeelse ajalooraamatu preemiaga. Professor Tõnu Tannbergi peamised uurimissuunad on Baltimaade sõjaajalugu Vene impeeriumi ajal ning 20. sajandi Eesti poliitiline ajalugu NSV Liidu ja Ida-Euroopa arengu kontekstis.