Esimene ülikooli mälestuspäev Raadi kalmistul 15. septembril 1982. aastal.
FOTO: E. Sakk / TÜ muuseum

Kaasteelistega Raadil

Ajalugu

Ülikooli mälestuspäeval mälestatakse neid, kes on olnud enne meid, kes meid on mõjutanud, õpetanud.

«Ükskõik, kas oleme nende ideedest vaimustunud, kas oleme tahtnud nende mõttekäikudele alternatiive pakkuda, kas oleme moodustanud ühise koolkonna või pigem mässanud kõige vastu, mida eelnev põlv on pakkunud – siin ei ole vahet,» on kõnelnud Raadi kalmistul EELK Ülikooli-Jaani koguduse abiõpetaja Triin Käpp. «Vorminud on nad meid siiski, kas ühel või teisel moel.» Kuid Triin Käpp kutsub nägema peale haudade enda ümber ka tänaseid kaasteelisi. Nemad kannavad samuti edasi teadmisi ja väärtusi, mis on Tartu ülikoolist teinud just sellise ülikooli, nagu ta on.

Alustati 1982

Just üks selline ülikool, mis sai 1982. aastal 350-aastaseks, avaldas ühiselt lugupidamist õppejõududele, üliõpilastele ja töötajatele, kes on jätnud oma eelkäijaist ja endist järeltulijaile pärandi. 15. septembril kõlas Raadi kalmistul meeskoorilaul, loeti luulet, lausuti mälestussõnu. Küünlaleegid ja lilled jäid kaunistama endiste rektorite ja paljude teiste õpetlaste viimset puhkepaika. Tekkis kaunis tava, kus teaduskondade ja teiste struktuuriüksuste rahvas kõndis kolletavate lehtede aegu pärast kalmistu keskväljakul toimunud tseremooniat oma lahkunute kalmude juurde.

See oli tollal vaid üks sündmus mitmepäevasest pidustustejadast. Hiljem hakkas kalmistupäevi seirama üks okupatsiooniajast pärit mälestusmärk. Ei olnud ülikooli esindajail võimalik jätta näiteks 1984. aastal tähistamata Tartu vabastamise 40. aastapäeva. Ikka pidid nad enne Teises maailmasõjas hukkunute memoriaalkompleksile Raadi pargis mitmel aastal pärja või lilled asetama ja alles seejärel liiguti kalmistule.

Ülikooliinimeste kalmistuil mälestamistega on seotud ka omaaegsed kohustuslikud kevadised laupäevakud. Ülikoolis oldi nii ettevõtlikud, et plaani võeti ka kalmistu koristamine. Laupäevakukomisjoni aseesimees, füüsikadotsent Ando Ots kiitis 1979. aastal ülikoolilehes ajalookomisjoni, kelle eestvõttel korrastati teist aastat endiste õppejõudude ja töötajate haudu Vana-Jaani kalmistul. Märkimisväärset tööd tegi seal peamiselt ajaloo- ja filoloogiatudengeist moodustunud rühmitus Noor-Tartu, kuhu kuulusid Mart Laar, Lauri Vahtre, Heiki Valk jt. Nemad olid oma südameasjaks võtnud mitme Tartu ajaloomälestise ja kultuuriloolise paiga korrastamise. Noor-Tartu tegevus osutus aga nii isamaaliseks, et keelati ära.

Eriti tõusis päevakorda kalmistu korrastamine 1982. aasta juubeli eel. Juubelitööde staabiülem, keemiadotsent Rein Pulleritsul oli põhjust kiita arstiteaduskonda, kelle hoole alla oli antud Vana-Jaani kalmistu. «Kui vaatasin algul vana võsast surnuaeda, tundus endalegi uskumatu, et siin nii palju ära jõuab teha. Aga muru juba kasvab,» on lugeda ülikoolilehest.

Raadi nekropol

Vana-Jaani kalmistu on vaid üks mitmest erineva koguduse kalmistust, millele anti ühine Raadi kalmistu nimi 1961. aastal. Väljaspool linna Narva maantee lähedale hakati hauaplatse jagama 1770. aastatel, kui keisrinna Katariina II keelas kirikutesse ja kirikuaedadesse matmise. Esimestena saidki hauaplatsid Jaani kiriku eesti ja saksa kogudus ning vene kirik juba olemasoleva Maarja kalmistu kõrvale.

1979. aastal rõhutas kunstiajaloo õppejõud Kaur Alttoa ülikoolilehes Vana-Jaani kalmistu tähtsust. Kuna enamik keiserliku Tartu ülikooli õppejõude kuulus just Jaani koguduse hingekirja, on nad ka sellele kalmistule maetud. 19. sajand oli aga ülikooli teadusajaloo üks kulminatsiooniperioode. «Vaieldamatult on see üks suuremaid Eesti kultuurisuuruste ja maailmamastaabiga teaduskorüfeede nekropole, millega võiks meil võrrelda üksnes Metsakalmistut.» Nimetagem vaid mõningaid sinna maetud suurmehi: K. E. von Baer, Fr. R. Faehlmann, Fr. R. Kreutzwald, J. K. S. Morgenstern, J. W. Krause, J. F. Parrot jpt. Arvukate kabelite ja skulptuuridega on see kalmistu ka omalaadne kunstiteos.

Ülikooli heakorratöödel leiti võsastunud tsoonist eelkõige tänu keemiadotsendile, ülikooli patrioodile Tullio Ilometsale üles teadlaste hauad, mis kõik tähistamist vajasid. Kuid juba paar aastat pärast ülikooli 350. aastapäeva muretses Rein Pullerits TÜ lehes selle üle, kes peaks hooldama üle põlvekõrgusesse võssa kasvavat kalmistut. Ta tõstatas küsimuse, kas anda kalmuaed mõne teaduskonna hoole alla või tuleks see korraldada kuidagi teistviisi. 1988. aastal arvas majandusosakonna juhataja Arno Mägi, et on aeg lõpetada mitme naha (laupäevaku sildi all tasuta tööjõud) võtmine ülikoolilt.

1982. aastal alguse saanud septembrikuised mälestustalitused jätkusid kalmistu korrastamisprobleemidest hoolimata. Kandsid ju sageli kauge aja eest lahkunute kalmude eest hoolt teaduskondade inimesed ise. Meenutushetki on peetud ka koos maaülikooli kolleegidega. 1987. aastal toimus memoriaaltalitus samuti Ropka-Tamme kalmistul. Järgnevatelgi aastatel on mindud lahkunutele austust avaldama teistele Tartu kalmistutele.

Õppejõud on pidanud vajalikuks oma eriala üliõpilastele ka ise Raadi nekropoli tutvustada. Näiteks rahvaluule dotsent Tiiu Jaago ütles, et tema esimene käik Raadile oli esimese kursuse lõpul, kuhu viis neid kogu kursusega professor Eduard Laugaste. Ühistel mälestuspäevadel on sageli ülikooli ajaloo head tundjad tutvustanud kaasteelistele, kuhu üks või teine õppejõud on maetud.

Dotsent Jaago hindab väga võimalust koondada oma tähelepanu lahkunutele ja olla koos teistega ühel ja samal ajal Raadil. «See vähendab killustatust ja annab tuge, kas või koosolemise ja kaasamõtlemise samaaegsuse tõttu. Aga ka korduva tegevuse tõttu, mis hakkab looma järjepidevuse tunnet, sest iga uus Raadil käik tuletab meelde eelmisi.»

Nõukogude ajal tõmbas Raadi kalmistule eesti rahvuskangelase, 1919 Paju lahingus langenud Julius Kuperjanovi kauni mälestusmärgiga haud. Kuperjanov oli maha salatud ning tema hauale liginejaid jälgisid sageli KGB mehed. Praegune Euroopa Parlamendi saadik Indrek Tarand ja mitmed teised tudengid eksmatrikuleeriti, kui nad 1982. aasta jõuluõhtul tema haual küünlad süütasid. Jõulu- ja vana-aasta lõpul on kalmuaiad küünlaleekides. Ilus traditsioon on juba aastaid Tartu üliõpilaste looduskaitseringil, kes oma juhendaja, Eesti looduskaitse seltsi esimehe Jaan Eilarti eestvõttel aasta viimasel õhtupoolikul Raadil paneb küünla kultuuri- ja loodustegelaste kalmudele. Juba mitu aastat süüdatakse küünal ka tema haual...

Okupatsiooniaja lõpuks oli tekkinud sadu ja tuhandeid liitev uus liikumine: muinsuskaitsjate pere. Muinsuskaitsjate üks eesmärk oli kanda hoolt kalmistute minevikupärandi eest. Tartus sammuti kalmistuid korrastama koguni ühiselt läbi linna mööda maanteid astudes.

Vabaduse ajal

1989. aastast peale hakati 1. detsembril tähistama Tartu ülikooli kui eesti ülikooli aastapäeva. 70-aastase eesti ülikooli peohetkedesse kuulus ka Raadi kalmistu keskväljakul endiste rektorite, professorite jt kolleegide meenutamine. Ülikool ehitas ennast hoogsalt uuesti üles, selles ülesehitustuhinas jäid vahel ühised Raadil käigud ära.

1994. aasta kevadel hõigati tudengikonverentsil välja vilistlaste kojutulemise idee, mis sai teoks septembri lõpus. Rõõmsat kojutulemist varjutas Estonia laevahukk. Vilistlaste rongkäik suundus sel puhul Toomemäele ohvrikivi juurde, kus vinges tuules peeti õnnetuse ohvritele leinatalitus.

6. oktoobriks, mil taaselustati vahepeal katkenud kalmistuil käimise tava, olid suuremas osas selgunud ka laevaõnnetuses hukkunute või teadmata kadunute nimed. Ülikool mälestas nii oma eelkäijaid, laevahukul kadunud vilistlasi kui ka möödunud akadeemilisel aastal lahkunuid. Ülikooli kollektiivi liikmeist jäid 20 aastat tagasi Läänemerre keemiamagistrant Aili Heinsoo ja majandusüliõpilane Pille Põkk. Katkenud traditsioon oli taastatud.

Koosolemine

Kui praegu on kujunenud mälestuspäevaks septembrikuu viimane neljapäev, siis ülikooli suurtähtpäevade puhul on kalmistul käidud nende ürituste ajal. Nii näiteks meenutati eelkäijaid 1999. aastal eestikeelse ülikooli 80. aastapäeval novembri lõpus, 2007. aastal ülikooli 375. aastapäeval oktoobri algul.

1994. aastast hakati rohkem matma Vana-Jaani kalmistule ülikooli õppejõude või nende vanemaid. Tartu linna kalmistute juhataja Aime Pärna sõnul on ta püüdnud hauaplatside andmisel võimaluse korral arvestada teaduskondlikku paigutust, et näiteks arstid puhkaksid arstide reas jne. Raadi kalmistu koosneb praegu kuuest kalmistust (Vana-Jaani, Ülikooli, Peetri, Maarja, Uspenski, Sõjaväe) ning ülikoolipere liikmeid on maetud mitmele poole.

2004. aastal arvati Raadi kalmistu muinsuskaitseameti ettepanekul Euroopa silmapaistvamate kalmistute sekka. See ühendus vaatleb kalmistuid kui väga tähtsaid kultuurimälestusmärke, arendab koostööd ning vahetab kaitse-, restaureerimise ja hoolduskogemusi. Aime Pärna sõnul on kalmistu hooldamisega seepärast lihtsam. «Tehnika on küll omalt poolt, kuid linn püüab tööjõuga abistada.» Ta lisas aga, et kultuuriobjektid vajaksid senisest rohkem restaureerimist.

Euroopa ühenduse üks suund on suurendada rahva teadlikkust kalmistukultuuri vallas. Raadi pühapaigas puhkavad peale teadlaste ka paljud kirjanikud, kunstnikud, näitlejad jt. Tiiu Jaago, kes on ülikooli mälestuspäevale kaasa kutsunud rahvaluule osakonna külalisi, rääkis, kuidas Soome külalised on hämmastunud, et ühel surnuaial on koos nii palju avaliku elu tegelasi, sh ülikooli õppejõude.

«Udmurdi külalised aga imestasid, et Raadi surnuaed on pigem park, kus võib vabalt jalutada ja et see on hästi korras hoitud.» India folkloristid on väitnud dotsent Jaago sõnul Raadil end jumalate läheduses olevat. «Nad ei suutnud uskuda, et võivad nii lähedal olla sellistele suurvaimudele, nagu Hurt või Eisen.» Tiiu Jaagole endale on need tähelepanekud huvitavaks kogemuseks: «Võrdluse kaudu tajud kultuuride mitmekesisust ja oma kultuuri eripära.»

Ülikooli-Jaani koguduse abiõpetaja Triin Käpp rääkis, et mälestuspäevadel on hea veidi rohkem mõelda meie eelkäijaist. «Siis on võimalik minna edasi, tehes küll samu vigu, kuid siiski olles kindlad, et igaüks meist on osake sellest ülikoolist, mida edasi viime. Et ülikooli mälestuspäev tõesti ei oleks ülikooli mälestuspäev, vaid nende suurte inimeste mälestuspäev, kes omal ajal on ülikooli vorminud ja kujundanud.»


Kasutatud kirjandus

Varje Sootak

Jaga artiklit

Märksõnad

mälestuspäev, Raadi