Kõrghariduse kulude kasv aastatel 2000–2009 on Eestis majanduskoostöö ja arengu organisatsiooni (OECD) liikmesriikide üks kiiremaid, ka on meil teadus- ja arendustegevuse kogukulud sisemajanduse kogutoodangus (SKT) suuremad kui Euroopa Liidu keskmine. Meie riigipoolne rahastus on tasemel, erasektori panus jääb aga OECD keskmisest väiksemaks. Olukorras, kus näiteks tervishoidu rahastatakse Eestis oluliselt alla Euroopa Liidu keskmise jääva protsendiga SKT-st, ei saa ei kõrgharidus ega haridus tegelikult riigi ressursijaotusele väga suuri pretensioone esitada.

Kulu üliõpilase kohta on meil 2,5 korda madalam kui teistes OECD riikides keskmiselt. See teeb muidugi kurvaks. Aga kui võrrelda seda teiste riigi rahastatavate valdkondadega, nagu politsei, piirivalve, tervishoid, pole tulemus sugugi paha. Kindlasti suudavad kõik riigile olulised sektorid leida näitajaid, mis just neid vaeslapse rollis esitavad, kuid raske oleks tõestada, et haridusministri portfellis leidub erakordselt vähe raha.

Võib-olla on meil EL-i arenenud osaga võrreldes liiga vähe kõrgharituid ja mahtude suurendamine on võimalik rahva üldise haridustaseme tõstmisega? Liidu eesmärgid aastaks 2020 näevad ette 40% inimeste kõrgharimist, praegu on see 26%. Eestis on vastav protsent juba 37,2. Jälle on meil 2020. aasta norm peaaegu täis. Ei ole põhjust oodata, et ühiskond aktsepteeriks oluliselt suurema osa keskkoolilõpetanute jõudmist kõrghariduse juurde ja tahaks sellesse ka rohkem raha panustada. Vastupidi, kasvab kõrgharidusega noorte astumine kutsekoolidesse. Pigem viitab see sellele, et meie ekspansiivne kasv kõrghariduses sunnib teised süsteemi osad meie praaki nii-öelda parandama: andma inimestele ametioskuse.

Kõike eelöeldut arvesse võttes ei julge ma loota riigieelarve kõrgharidusse suunduva osa kiiret kasvu. Ka kaitse- ning sisekaitsekulutuste suurendamise ilmne vajadus vähendab seda lootust.

Siia lisandub teatud kahanemise risk. Aastatel 2010–2012 kahanes üliõpilaste arv 6%. 2014. aasta vastuvõtt jäi suuresti allapoole loodetud mahtu. TÜ nõukogu kindel seisukoht on, et hoolimata sellest ei peaks me alandama vastuvõtu lävendit, sest nii suureneks tühja töötamine. Tee, mis tahad, aga kui pea ei võta või tahtmist pole, ei saa inimest ülikoolist läbi vedada. Panustaksime küll aega ja raha, kuid kaotaksime stuudiumi edukalt läbinute protsendis. See on aga haridusministeeriumi ja ülikooli vahelise tulemuslepingu osa. Nagu on seda ka vastuvõetute keskmine lõpueksamite hinne.

Kõik see viitab olukorrale, kus poliitiliste prioriteetide ümberhindamisest raha oluliselt juurde ei tule – kui me just ei suuda saavutada järsku konkurentsi vähenemist kõrghariduses, st saaksime teiste arvelt raha juurde. Kuna suur osa nn kiisukoole on juba kinni, siis see ei ole väga tõenäoline.

Mida saame omalt poolt teha, et meie koolitusvõimsus demograafiliselt raskel hetkel jõude ei seisaks?

Eesti kõrgkoolide lõpetajad kaotavad oma ülikoolis omandatud oskusi kiiremini kui on OECD keskmine näitaja, meie kõrgelt harituil on madalam probleemilahendusoskus ja – huvitav küll – ka info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) vahendite kasutamise oskuste tase. Siin on ülikoolil kindel kasvupotentsiaal: täiskasvanuõpe.

Uuenev ülikool peab pakkuma kõikidele tulevikuoskusi, mistahes eriala nad ka ei õpiks. See viitab justkui vajadusele oluliselt konsolideerida õppekavu ja vähendada peenemat jaotumist ühe valdkonna sees. Inimene peab olema funktsionaalselt kirjaoskaja, suutma suhelda teiste kultuuride esindajatega, distsipliinide vahel liikumist normaalseks pidav, isejuhtiv, loov, sotsiaalselt intelligentne. Muidugi ka arvutimaailmaga tuttav. Ilmselgelt on meil Eestis liiga palju õppekavu, kui tegelikult on vaja õpetada üsna universaalseid oskusi.

Näeme, et viimastel aastatel suureneb noorte soov õppida reaalset ametit. Siin on näitajad kõrgharitute kiire kasv kutseharidussüsteemis, kõrged konkursid meditsiinis, IKT-s. Siin on kasvupotentsiaal, eriti kuna meditsiinist läks kogu 2000. algusaastate üliõpilaste arvu kasv sisuliselt mööda. Miks teeb näiteks Pärnu haigla meditsiiniõdede koolitusrühm koostööd Tallinna tervishoiu kõrgkooliga, kui Tartu ülikoolil on Pärnus kolledž?

Positiivse näitena saab tuua plaanid IT-majast Tartus ja lennukast arengust infotehnoloogiaõppes. Siiski peame nii selle kui ka paljude teiste õppekavade puhul selgitama noortele, kes neist pärast saab, millised on nende töövõimalused just meie õppekava lõpetanuna. Visalt levivad noorte IT-meeste hulgas jutud, et Tartus tahetakse neist jõuga teadlasi teha. Samuti ei näe fundamentaalteaduste erialadele astujad muud karjääriperspektiivi kui õpetaja või õpetlase oma. Me peame seda suhtumist muutma. Peame näitama, kui palju laiemad on lõpetajate võimalused tegelikult. Muidugi peaksime enne seda üle vaatama, kas meie õppekavad annavad tõepoolest need laiad võimalused või on liiga kitsas vaade takistuseks Tartust 21. sajandi hariduse saamisel.

Statistika näitab, et vaid pooled bakalaureusekraadiga lõpetajad lähevad kohe magistrantuuri. Bologna mudelile üle minnes eeldati, et edasi õppima läheb 2/3. Tööandjad eeldavad samuti, et inimene on saanud «päris» kõrghariduse. See hakkab noortele selgeks saama. Kuigi oleme praegugi väga tublid teiste kõrgkoolide kolmele oma kahte aastat juurde pakkuma, on siin reserv saavutada enamat.

Eesti ettevõtluse kasvualad on IKT, meditsiinitehnoloogia, e-tervis, materjalitööstus. Kõik need alad on kaetud TÜ teadustegevuse portfellist. See on positiivne. Aga tulles tagasi jutu alguse juurde: teadus- ja arendustegevuse kogukulu on Eestis 2,4% SKT-st, Euroopa Liidu keskmine on 2,2. Kogusummas pole ka siin niisiis teab mis järsku arengut loota. Aga ehk on siiski ettevõtetega koostöö tegemises kasvuvõimalus? Kindlasti on. Praegu on see tulu Tartu ülikoolil 2,4 miljonit eurot aastas. Ülikooli kogutulust on see kõigest 2%, seega ei avalda ka selle mitmekordistumine ülikooli kogueelarvele olulist mõju.

2012 kasvas ülikooli eelarve kiiresti ja 4/5 sellest tuli tõukefondidest. Teadusrahadest 52% on EL-i tõukevahendid. Suur osa sellest rahast ei lähe enam ühekordsetele projektidele, vaid on muutunud osaks põhitegevuse eelarvest. Sõltuvusest väljumise plaani meil pole. Aga peaks olema.

Keskmine palk ülikoolis on 1252 eurot. Eesti keskmine ületas just 1000 euro piiri. See vahe on liiga väike.

Kahtlemata ei tähenda kogu eeltoodu, et nõukogu arvates Tartu ülikoolile lisarahastust otsida muuhulgas ka riigieelarvest pole mõtet ega vajadust. See on lihtsalt aus kokkuvõte sellest, kuidas asjalood paistavad. Ja ka siis, kui raha minna juurde küsima, tuleb keerutamata suuta vastata küsimusele, kas oleme ära kasutanud kõik sisemised ressursid teenida enam tulu ja majandada optimaalselt selleks, et näiteks palgad oleks võimalikult kõrged.

Kuidas vastame küsimusele, miks paljudes Lääne-Euroopa ülikoolides on töötajate arv sama üliõpilaste arvu juures isegi madalam kui meil ja need ülikoolid ei paista samades pingeridades meist kehvemad? Galway ülikoolis Šotimaal on 2460 töötajat, meil 3748. Neil on veidi enam üliõpilasi. Kliinikumirahvast Galway personali sisse ei arvutata, aga igal pool mujal, kus vaatad – ei saa aru, miks me oleme ebaefektiivsemad? Tolle ülikooli eelarve on vaid 1,3 korda suurem TÜ omast, kuid nende palgad on konkurentsivõimelised, ilmsesti rohkem kui 1,3 korda kõrgemad meie palkadest. Kahjuks pole see ainuke näide.

Tulude prognoos järgnevaks 5–6 aastaks on kardetavasti pigem lame kui kasvav. Eesti keskmine palk on vaid veidi madalam kui ülikooli töötajate keskmine palk. Just palkade kasvatamiseks vajame hädasti ressurssi.

Vajame plaani ka juhuks, kui struktuuritoetuste osakaal eelarves järsult kahaneks. Kui Eesti saavutab 75% Euroopa Liidu keskmisest SKT-st inimese kohta, langevad meile makstavad toetused suurel määral. Selle perioodi referentsaastal oli meil ette näidata juba 72%, nii et napilt jäime «vaeste» riikide hulka!

Ülikoolis kokku lepitud struktuurireform loob eeldused muutuda efektiivsemaks, kuid ei tee seda veel iseenesest ära. Väga palju tööd on ees.