«Aktuaalse kaamera» meeskond 1960ndatel.
FOTO: Voldemar Lindströmi raamatust «Matk telemaailma»

Propagandaaparaadi enesepettus Eesti NSV-s

Väitekiri

Eesti NSV ajakirjandus kui Nõukogude propagandaaparaadi üks osa oli keerulisem totaalsest ajupesumasinast, millele sageli viitavad läänes tehtud üldistused, leiab hiljuti meedia ja kommunikatsiooni alal doktoritööd kaitsnud ajaloolane Marek Miil.

 

Vaatlesite oma töö ühe osana kommunistliku partei katseid tõkestada Soome TV levikut Eestisse, aga ka parteiorganisatsiooni mõju ETV tegevusele. Ent alustuseks, milles seisnes nõukogude propagandaaparaadi jaoks Eesti eripära?

Rahvuslikus ajaloos. Eneseteadlikkuses, demokraatia, sõnavabaduse ja vaba ajakirjanduse kogemuses, mis mitmetel teistel Nõukogude Liidu rahvastel puudus. Mõnes kohas asendus tsaaririik bolševistliku režiimiga ja seetõttu jäi demokraatia ning sõnavabaduse kogemus tegelikult olematuks.

Teiseks on tähtis ka kohaliku rahva mälu. Näiteks «Tallinna vabastamine», mille kajastusi ajakirjanduses ma samuti uurisin: ajaleht võis küll kirjutada sellest propagandistlikult, aga need, kes teadsid tegelikkust, olid ju elus, ja inimlik on uskuda pigem oma lähedasi. Nõukogude propagandasüsteemil ei olnud oma tõlgendustega siin kuigi lihtne.

(Miili analüüsi põhjal kirjutati Nõukogude Eesti ajalehtedes 22. septembrist 1944 ka aastakümneid hiljem sarnases narratiivses mustris, mis samas vastavalt ühiskondlikele oludele veidi muutus. – toim)

Kui hästi propagandasüsteem Eestis teie meelest toimis?

Arvestades, kui kiiresti hakati Nõukogude Liidu lagunedes parteipileteid lauale panema, ei saa öelda, et n-ö vaimne veenmine oleks siin õnnestunud. See oli partei seisukohalt ikkagi suur enesepettus.

Tundub, et just ideoloogia ise tingis paljud partei ja propagandaaparaadi piirangud: ideoloogilistes dogmades ei saanud järeleandmisi teha. Ning kuna rääkida sai ainult ühte juttu, siis tuli alternatiivse informatsiooni levitajat kas rünnata või takistada tema info siia jõudmist, nagu seda näiteks püüti teha Soome TV puhul.

Kas võib öelda, et propagandasüsteem läks lihtsalt liiga keeruliseks?

Pigem on ikkagi raske ühiskonda veenda, kui propagandistlik jutt ja tegelikkus teineteisele ei vasta. Kaua sa räägid progressist ja sotsialismi jõudmisest, kui iga päev valitseb töökollektiivis käegalöömine või poes ei ole kaupa. Veenmiseks peab pidevalt olema värsket tõestusmaterjali.

Samamoodi on välisvaenlase kujundiga: kui tonti maalida aastakümneid, siis ühel hetkel see minetab hirmumomendi ja põnevuse. Nii ka praegu. Kuivõrd me suutsime päevast päeva jälgida näiteks Iraagi sõda? Samasugune näide on Afganistan ja julgen väita, et ka Gruusia konflikt: esialgu ajasid kõik lehes näpuga järge, oli põnev, aga hiljem minetasid need konfliktid igapäevasündmuste kõrval oma atraktiivsuse.

Kas see tähendab, et pikaks veninud sõjaseisund mandub ajapikku ka meedia- või propagandasündmusena?

Julgen väita, et inimesed ühel hetkel lihtsalt harjuvad ära. See kaotab oma erksuse ja uudisväärtus väheneb.

Kui lugeda Teise maailmasõja mälestusi, siis ka seal kirjeldati, et alguses olid lahingud ja pommitamised midagi uut ja ainulaadset. Kuid kui sõjategevusest sai argipäev, ei pööratud sellele enam nii palju tähelepanu.

Soome televisiooni tõkestamiseks ENSVs krutiti avalikes asutustes maha antenne ning telerite värvi- ja heliplokke. Kas te olete mõelnud, miks partei siiski ei julgenud sama teha inimeste kodudes?

Teise maailmasõja ajal korjati raadioid ära ning inimesi võidi vaenuliku propaganda kuulamise eest maha lasta.

Hilisemal ajal oleks kodudesse minek ilmselt olnud rahvusvaheline skandaal ja see oleks pakkunud Nõukogude Liidu vastastele ammendamatut propagandamaterjali. Ka nõukogude režiim tahtis näidata ennast tänapäevase ja avatuna… Aga selget vastust siin tegelikult ei ole.

Ainsas intervjuus pärast Eestist lahkumist, mille Karl Vaino andis 2000. aastal Bengt von zur Mühlenile, küsiti temalt täpselt sedasama. Ja ta jäi ebalevaks: et Eesti oligi lihtsalt teistmoodi piirkond, siin oli liberaalsem mõttelaad ning keelamised ei toiminud. Seda ei suudetud teha, sest siin aeti asju teisiti kui muudes liiduvabariikides.

Propagandistlikud katsed tõmmata tähelepanu Soome TV saadetelt eemale konkurentsivõimeliste eestikeelsete saadetega või lääne info laimamise teel jätavad teie töö põhjal samas kuidagi õnnetu mulje.

Muidugi oli Eesti Televisioonil ka õnnestunud saateid, aga tervikuna polnud see siiski väga efektiivne nii ressursside, tegijate professionaalsuse kui ka parteilise kontrolli pärast.

Tuli ette, et teles polnud piisavalt filmilinti või võttemeeskond ei jõudnud transpordi puudumise tõttu õigel ajal õigesse kohta. Või siis suudeti hommikusest sündmusest saata uudis telemajja vahetult enne «Aktuaalset kaamerat». Aga teisest küljest: kui uudise kommentaare tuleb kooskõlastada kes teab kui kõrgel ja kaugel – parteitegelased istuvad kuskil ja nuputavad, et mida me siis selle asja kohta ütleme –, siis on Soomest tulnud juba uus info uute väidetega. Selles osas oli konkurents Soomega keeruline ja kohati ehk ka juba ette täiesti läbikukkunud.

Retoorika ja argumentatsiooni tasandil tundub ikka kuidagi mõeldamatu, et ajupesu ei muutu ühel hetkel n-ö absurdiks.

Jah, aga enamasti ei ole inimestel ju võimalik minna fakte kontrollima. See tuli ka minu tööst välja: inimestel lihtsalt tuli valida, keda nad usuvad.

Ka praegu ei tea kumbki meist, milline on täna tegelik rindejoon Ukrainas. Aga võime uskuda seda, mida räägib ERR või BBC. Või olla kriitilisemad Ukraina enda rindeteadete suhtes ja päris kriitilised Venemaa info suhtes. Mis samas sugugi ei tähenda, et Venemaa alati valetab.

Nõukogude ajal ei kasutatud psühholoogilise kaitse terminoloogiat, aga inimeses püüti tekitada teatud immuunsust. Et nõukogude inimene mõtleks: hästi, võin selle saate ära vaadata, aga suhtun kogu aeg kriitiliselt. Sest tean, et imperialistid on selle vale kinni maksnud.

«Võlu» ongi selles, et samu fakte saavad enda huvides ära kasutada eri pooled. Kuid piir on väga õrn: kui totaalse valega vahele jääd, on usaldusväärsus kadunud.

Viitate töös, et näiteks ETV-s andsid nõukogude ajal tooni konformistid. Teistpidi jääb mulje, et ka karjeristid.

Jah, telemaja veteranid rääkisid, et seal töötamine oli prestiižne, aga säravaid tähti, nagu Valdo Pant või Enn Eesmaa, oli ikkagi üksikuid. Majas oli palju rahvast, aga sealhulgas ka suur hulk inimesi, kes ei teinud õieti midagi.

Üks juhtiv funktsionäär olevat neljasilmavestluses teise mõjuka ideoloogiatöötajaga öelnud, et ei kavatse Karl Vaino käske vaidlustada, sest tahab lihtsalt rahulikult oma kohal ära istuda. Ilmselge kompromiss ja kohanemine, aga samas väide, mida ei saa kuidagi kontrollida, sest üks vestluspool on juba surnud.

Kuivõrd sai ajakirjanik neis oludes teie meelest üldse olla ajakirjanik tänapäevases, objektiivsust taotlevas mõistes?

Marju Lauristin, Peeter Vihalemm, Halliki Harro-Loit, ja Epp Lauk on seda põhjalikult uurinud. Rohkem tegevusruumi oli ikkagi kohalikul tasandil ja pehmemates valdkondades, nagu kultuur või sport.

(Ajakirjandusuurijad Lauk ja Harro-Loit on Nõukogude Eesti ajakirjanikku kirjeldades välja pakkunud neli tüpaaži – küünilisest, süsteemi lollitavast konformistist nomenklatuuri usaldusaluseni –, ent samas leidnud, et enamik ajakirjanikke otsis oma töö kaudu siiski võimalusi valitseva režiimi vastu võidelda. – toim)

Milline ajakirjanik oli veendunud kommunist, milline mitte, jääb paljuski saladuseks, kuna tagantjärele võib ajakirjanik ise väita mida iganes.

Kuidas ajakirjandust kui propaganda tegemise ühte vahendit teie töö valguses edasi võiks uurida?

Nõukogude tsensuuriga on Eestis päris palju tegeletud, aga minu meelest on uurimata n-ö lubav pool: kuidas õigupoolest toimus vaenlase diskrediteerimine, kui partei sellise ülesande püstitas.

Teatud materjalidele polnud Eesti ajakirjanikel üldse ligipääsu. Need saadi kas keskajalehtedest või siis vastavatel instruktaažidel, kus spetsialist tuli ja rääkis: see kuulus sinna, see või teine Ameerika Hääle töötaja on tegelikult endine SS-lane ja nii edasi.

Aga kas ja kuidas ajakirjanik mikrotasandil neid sõnumeid kaalutles, kas ta kopeeris keskajakirjandust või juhindus kirjutamisel millestki muust? Kust ta inspiratsiooni sai?

Nende mehhanismide kohta oleks huvitav leida mingeid allikaid.

Kas teile ei tundu, et nõukogude süsteemi puhul huvitavad Eesti ühiskonda endiselt ennekõike n-ö kes-oli-koputaja-tüüpi küsimused? Selle ajastu filosoofilisemaks, süüdlasi mitte otsivaks mõtestamiseks ei ole meie ühiskond justkui endiselt küps.

Nojah, see seostub ka ajaloolaste dilemmaga: on materjale, mille saaksime juba praegu kokku panna, aga avaldamiseks on need küpsed võib-olla alles mõnekümne aasta pärast.

Paljud inimesed ei tahagi oma mälestusi avaldada, sest tunnevad ühiskondlikku survet oma edasisele elule. See on valus teema. Ka mina vältisin oma töös tegelikult osaliselt nimedega isiklikuks minekut.

Aga kas saite jutule kõigi allikatega?

Kellega tahtsime, jah – iseasi, kui palju nad rääkisid. Ja saime ka materjali, mis ei ole veel avaldamiseks valmis ning mille suhtes leppisime allikatega kokku, et nende eluajal seda ei kasutata.

Saksamaal toimus pärast Teist maailmasõda denatsifitseerimine. Samasugust desovetiseerimist ei ole meil olnud, see oleks ka ilmselt olnud ühiskonnale väga lõhestav. See oleks tõstatanud ka paljude armastatud tele-, raadio- ja kultuuritegelaste puhul küsimuse, kus ja kuidas nad oleks saanud taasiseseisvunud Eestis edasi tegutseda.

Kuidas aitab Nõukogude propagandasüsteemi uurimine mõtestada praegust ühiskonda?

See aitab mõista, kuidas teevad inimesed valikuid, kui ühiskondlik kord või režiim vahetub. Millised dilemmad on siis inimeste ees.

Näiteks, arvestades ka ühiskondlikke piiritõmbamisi, lubamisi ja mittelubamisi – kuidas saavad praegu edasi toimetada nõukogude režiimi ajal töötanud ajakirjanikud?

Ka mõjustamine ise on samas huvitav: mis töötas, mis ja miks ei töötanud, kui vaadata 50 aastat kommunistliku partei katsetusi Eestis.

Totalitaarsed režiimid on propaganda tähenduse muutnud loomuvastaseks, aga mõistena ei ole see ju negatiivne. Propaganda on kõigest vahend. Küsimus on vaid selles, kelle käes ja mis eesmärkidel. Nõukogude süsteemi juurutati Eestis pool sajandit. Kas ja kui lihtne on Eestil ühes oma NATO koalitsioonipartneritega teise kultuuriruumi, näiteks Afganistani, uskumusi muuta ja panna sealsed inimesed lahti ütlema tõdedest, et lääne kultuuri ei pea vaenama? Kohalikud võivad korraks panna ette maski, et kõik on korras, me ei ründa teid, ei pane teile pommi, kuid kas me suudame mõne aastaga nende tegelikke väärtusi ja hoiakuid muuta.

 


«Paljastamine», «katmine» ja Naissaare hiigelvõrk

Vaadeldes propagandasüsteemi tegevust aastatel 1968–1988, joonistas Miil oma töös välja kolm meetodit Soome TV mõju vähendamiseks.

Tehnilised abinõud: Soome TV levikualasse jäävate avalike asutuste teleritelt krutiti välja heli- ja värviplokke ning eemaldati antenne. Eratelerid ja -antennid jäid samas siiski puutumata. Kõige suurejoonelisemate plaanidena on viidatud ka ideele ehitada signaali tõkestamiseks Naissaarele sajakonna meetri kõrgune hiigelvõrk.

«Paljastamine»: Järjekindel vaenlase diskrediteerimine, antud juhul lääne meedia ebausaldusväärse ja valelikuna näitamine. Selleks loodi Eesti Raadio pressibüroo (1979) ja selle järglane, teleraadiokomitee koosseisu kuulunud informatsiooni- ja arvutuskeskus (1982).

«Katmine»: Eesti raadio ja televisiooni omatoodang püüti teha lääne saadetest atraktiivsemaks ning panna need kavas väliskanalite kriitiliste saadetega samale ajale. Ühtlasi tuli selleks parandada siinsete programmide kuulatavust-nähtavust.

Mart Zirnask

UT toimetaja
mart.zirnask@ut.ee

Jaga artiklit