FOTO: Alejandro Lineras Garcia / Wikimedia Commons

Kellele kuuluvad autoriõigused?

Väitekiri

Teatud juhtudel võiks Eesti üldsus saada autoriõiguste objektidele vaba juurdepääsu niikaua, kuni autorid seda ise ära ei keela, pakub äsja doktoritööd kaitsnud vandeadvokaat Elise Vasamäe.

«Mulle meeldib Creative Commonsi litsentsisüsteemi looja Lawrence Lessigi mõte: kui raamatukogu on internetiväljapaneku tegemiseks sunnitud palkama juristi, et iga üksiku pildi ja heli kasutamiseks luba saada, siis koormab autorikaitse süsteem loomingulist protsessi nii, nagu ei kunagi varem,» mõtiskleb vandeadvokaat Elise Vasamäe.

Augusti lõpul TÜ õigusteaduskonnas kaitstud doktoritöös pakkus ta Eesti autoriõiguse seaduse muutmiseks välja paragrahvi autoriõiguste laiendatud kollektiivsest teostamisest: kõikide autorite õigusi teostaks kollektiivse esindamise organisatsioon, mis annaks nende loomingu kasutamiseks loa.

Ka autor ise saaks sellise süsteemi puhul oma õigusi kaitsta, aga soovi korral teostele üldsuse ligipääsu piirates, mitte selleks eelnevat luba andes, nagu praegu.

See, Põhjamaades juba 1960. aastatest rakendatud õiguste teostamise mudel aitaks üldsusel hõlpsamini kasutada iseäranis nende autorite loomingut, kes on ise oma õigustega tegelemisel passiivsed, ütleb Vasamäe.

Viitate, et kui internetieelsel ajal oli autoriõiguste keskmes autor-teos-suhe, siis praegu on teos-üldsus-suhe.

Jah, võrreldes varasema ajaga on üldsusel praegu palju rohkem võimalusi teosele kiirelt ligi pääseda. Kui see ligipääs ebamõistlikult ära võtta, siis minu arvates ei täida autoriõigus alati oma eesmärki.

Soomes näiteks olid autoriõiguste laiendatud kollektiivse teostamise ideoloogiliseks väljatöötajateks mitte autorid või nende esindajad, vaid ringhäälinguorganisatsioonid. Tunti, et iga üksiku õiguste omajaga litsentsi saamiseks läbirääkimiste pidamine takistab normaalset äritegevust.

Ka meil on praegu mitmetes valdkondades praktiliselt võimatu autoriõiguste legaalseks kasutamiseks luba saada. Eriti ei ole välismaised õiguste omajad huvitatud, et raisata oma aega läbirääkimiste pidamiseks õiguste Eesti-poolsete kasutajatega. Ja selliseid õigusi kasutatakse sellistes väikeriikides nagu Eesti palju. Raadio Elmar on markantne erand, aga näiteks raadiojaamades kasutatakse meil valdavalt ikkagi välismaiste artistide loomingut.

Mida see praegu praktikas tähendab?

Autoriõigused on territoriaalsed õigused: lepingud sõlmitakse igas riigis eraldi või siis ühe õiguste omajaga paljudes riikides kasutamiseks. Näiteks võib Eesti esitajate liidul olla kahepoolne leping Soome esitajaid esindava kollektiivse esindamise organisatsiooniga Gramex, kelle õigusi ta on volitatud Eestis esindama ja vastupidi. Aga selge on, et ükski selline organisatsioon ei suuda esindada kõiki maailma esitajaid. Mingi osa jääb alati välja – ja just nende õiguste kasutamiseks loa saamine on probleem.

Näiteks vestibüülis muusikat mängiv hotell peaks praegu saama eelnevalt loa selle muusika kasutamiseks ja autoritele tasu maksma. Aga hotellil on sisuliselt võimatu eelnevalt tuvastada, mida ta mängima hakkab ja kas näiteks Eesti autorite ühing ka kõiki neid autoreid esindab.

Teiseks ei pruugi suurt välismaa fonogrammitootjat ka üldse huvitada, kas Eesti raamatukogust saab tema teavikuid digitaalsel kujul laenutada või mitte. Litsentsitasu, mida ta siit teeniks, oleks võib-olla mõnikümmend eurosenti aastas.

Samas tahab üldsus näiteks hariduslikel, kultuurilistel või teadustöö eesmärkidel digitaalsetele fonogrammidele ligipääsu saada. Analoogkeskkonnas saab laenutusõigusele kehtestada piiranguid, selleks pole vaja iga fonogrammitootja või tema esindaja eraldi luba. Digitaalses formaadis fonogrammidele sarnast piirangut kehtestada ei saa, seda ei luba rahvusvahelised konventsioonid. Aga lõppkokkuvõttes kannatab üldsus, kes ei pruugigi autoriõiguse objekte kasutada saada.

Kuidas teie pakutud mudel seda olukorda muudaks?

Autoriõiguste laiendatud kollektiivne teostamine võimaldab anda paljude autorite õiguste kasutamiseks loa ainult ühe lepinguga. Samas saab autor ikkagi tasu ning tal on ka õigus öelda, et ta ei soovi oma õigusi selliselt teostada.

Autor võib olla kollektiivse esindamise organsatsiooni liige, nagu praegu ilmselt 85-90 protsendil juhtudest, aga ta võib sõlmida ka lihtsalt esinduslepingu. Leping annab organisatsioonile, Eestis näiteks Eesti autorite ühingule või Eesti fonogrammitootjate ühingule, loa kasutada autori või fonogrammitootja õigusi hoolimata sellest, kas ta on organisatsiooni liige või mitte. Ja teha seda seni, kuni õiguste omaja seda ise ära ei keela.

Üldsus saab teostele kollektiivse esindamise organisatsiooni kaudu mugava ligipääsu. Ja ka autorile jääb kindlus, et tema õigusi ei kasutata illegaalselt.

Kas ka autoriõiguste rikkumine ise tähendab selles kontekstis praegusega võrreldes midagi muud?

Rikkumise olemus jääks ikka samaks. Aga praktikas suure tõenäosusega rikkumised väheneksid. Teose loata kasutamist ei toimuks, sest litsents annab selleks loa, kuni teose looja pole ise sellest süsteemist loobunud. Kuni ta ei ole asunud oma õigusi kaitsma individuaalselt või liitunud mõne teise kollektiivseid litsentse andva organisatsiooniga.

Siin on väga oluline, et litsentse andev organisatsioon peab esindama valdavat enamust sama liiki õiguste omajaid. Ei saa olla nii, et meie sinuga asutame praeguse kõrvale uue fonogrammitootjate ühingu ja hakkame sõlmima poole väiksema litsentsitasuga lepinguid. Side õiguste omajatega peab legitiimsuse saavutamiseks olema tugev. Aga see tähendab, et ühes riigis ei saa olla rohkem kui üks selline kollektiivse esindamise organisatsioon.

Kes otsustab, milliste kasutusviiside puhul on selline litsentseerimine mõistlik?

Kollektiivse esindamise organisatsisoon, oma kogemuse põhjal.

Tavaliselt organisatsioon ei sekku, kui fonogrammitootja annab oma teose näiteks reklaamis kasutamiseks. See on ühekordne tehing, suurema majandusliku väärtusega kui restoranis taustamuusikana mängimine. Õiguste kollektiivne teostamine on vajalik seal, kus individuaalne teostamine oleks majanduslikult vähe mõttekas. Autor võib-olla lihtsalt ei viitsi õiguste teostamisega tegeleda – aga seeläbi jääb ka üldsusel see teos tarbimata.

Taanis on 2009. aastast kasutusel üldine laiendatud kollektiivne litsents, mis on praktikas väga hästi toimima hakanud. Valdkondi, kus seda rakendada, ei määratle seadus, vaid organisatsioon ja õiguste omaja saavad igal konkreetsel juhul otsustada, kas see on mõistlik.

Eestis on praegu valdkondi, näiteks algupärase kunstiteose edasimüümisel, kus õiguste kollektiivne teostamine on kohustuslik, seda saab teha ainult kollektiivse esindamise organisatsiooni kaudu. Aga samal ajal ei ole sellel organisatsioonil enesel kõigi autorite õiguste kasutamiseks luba. Selline süsteem kahjustab märkimisväärselt autorite huve, kuna neil jääb tasu saamata.

Soomes näiteks on õiguste laiendatud kollektiivse teostamisega reguleeritud ka digiraamatukogudest laenutamine. Soome inimestel on võimalus laenutada autoriõiguse objekte väga lihtsal viisil. Ka Eestis võiks autoriõiguste laiendatud kollektiivse kasutamise valdkondi olla palju rohkem.

Kuidas Põhjamaades selle süsteemiga üldiselt rahul ollakse?

Ei ole tekkinud suuri probleeme, et mõni organisatsiooni liige tahaks hakata individuaalselt õigusi teostama. Kes tahavad, on sellega enamasti juba varem tegelenud.

Eks on ka teadlasi, kes seda süsteemi teravalt kritiseerivad: et autor peaks siiski saama alati ise otsustada, kuidas tema teoseid võib kasutada. Aga samas ikkagi leitakse ka teadusartiklites, et kui tal on võimalus õiguste kollektiivsest teostamisest ka igal ajal loobuda, siis ei ole see leping ülemäära tema huvisid piirav.

Professor Daniel Gervais, väga tuntud autoriõigusteteadlane, on välja arendanud yes-but-teooria: jah, infoühiskonnas peaks autori õiguste kasutamine olema alati lubatud, aga pärast kollektiivse esindamise organisatsiooni lepingutingimuste aktsepteerimist ei tohiks tal enam üldse olla võimalust kellelegi oma teose kasutamiseks litsentsi andmisest keelduda.

Gervais rõhutab, et üldsus peaks saama autoriõigustele võimalikult hea ligipääsu.

Eesti uut autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste seaduse eelnõud (mille töörühma justiitsministeeriumis kuulub ka Vasamäe – toim) on muide analüüsinud ja kommenteerinud kolm väga tuntud autoriõiguseksperti – prof Silke von Lewinski, prof Jane Ginsburg ja dr Mihály Fiscor. Kõik nad käisid eelnõu mustandi läbi ja lisasid oma kommentaarid – see on maailma mastaabis Eestile väga kõva tunnustus. (Üheks maailma mõjukamaks autoriõiguste asjatundjaks nimetatud Columbia ülikooli kirjanduse ja kunstiteoste omandiõiguse professor Ginsburg peab juhtumisi 26. septembril ka avaliku loengu TÜ aulas. – toim)

Eesti on hea näide tehnoloogiliselt arenenud väikeriigist, kus selliste lepingute kasutamine võiks hästi toimida?

Võib-olla küll. IT-sektor on hästi arenenud, internetiühendus on väga paljudel – ilmselt see pakub ameeriklastele huvi.

Aga autoriõiguste regulatsioonide väljatöötamisel peaksime arvesse võtma meie majanduslikku reaalsust. Rahvaarvu me ei kasvata, Prantsusmaa või Saksamaa turuks ennast ei tee.

Kuidas teie pakutud mudel Põhjamaadest suuremates ühiskondades tööle hakkaks?

See on oletus, aga teoorias ma ei näe põhjust, miks see ei võiks töötada, raamatukogude puhul näiteks. Ei usu, et raamatukogud ka mujal väga varakad oleksid.

Aga eelkõige on see siiski oluline väiksematele riikidele, kus kasutatakse väga palju välismaiste õiguste omajate õigusi.

Eesti kollektiivse esindamise organisatsioonide inimesed on välja toonud ka selle probleemi, et väikeriigi inimesed ei saa uusi tehnoloogiaid praegu maksimaalselt ära kasutada. Tehnoloogiate loojad teevad siin turu-uuringu ja leiavad, et see ei tasu ära.

Eesti kooliõpilasel on sageli vaid võimalus laenata muusikaajaloo tunniks vajalik heliteos sõbralt, kuulata seda raamatukogus või tõmmata see illegaalselt alla. Aga praegu on ikka kombeks teha asju arvutis.

On ilmselt üsna palju alternatiivkultuuri, millega ei püütagi raha teenida, sest see näib lootusetu, eriti väikeriigis. Mis juhtuks, kui autoriõigused üldse ära kaotada?

Kui õigused täiesti vabaks lasta, siis võib-olla esialgu oleks kõik teised peale õiguste omajate rahul ja kasutaksid palju autoriõigusi oma uutes ärimudelites. Aga mulle tundub, et kultuur kuivaks siis mõne aastaga kokku. See poleks enam jätkusuutlik, inimesed ei suudaks tagada sisulist kultuurilist mitmekesisust ei järgmistele generatsioonidele ega iseendile.

Kultuuritööstus põhineb ikkagi sellistel autoritel-tootjatel, kes tahavad reeglina ka raha teenida. See moodustab siiski päris suure osa SKP-st ja annab paljudele tööd.

Avangardsemas internetikirjanduses on samas juba praegu teoseid, mis autoriõiguste ja kellegi teise loomingu taaskasutamise piire kombivad.

Mina teen ka hea meelega oma doktoritöö internetis kättesaadavaks. Aga ma ei tahaks avastada, et keegi teine on selle sealt võtnud, pannud sinna alla oma nime või hakanud seda kommertseesmärkidel kasutama.

Kui autoritel poleks seadusega ette nähtud mitte ühtegi õigust, siis võib keegi ka su lauasahtlist leitud noodivihikut [oma teosena] müüma hakata. See oleks puhas vargus. Autoriõiguse objekt ei ole kehaline, aga see on ikkagi kellegi omand või vara.

Mida autoriõiguste rikkumise korral teie meelest teha tuleks?

See pole küll minu uurimisteema, aga terve mõistus ütleb, et kui keegi tõmbab internetist illegaalseid muusikafaile, siis ultima ratio eesmärki kasutada ei saa. Ei saa suuremat osa inimkonnast vangi panna.

Analoogne situatsioon oli minu meelest 1960. aastatel, kui muusika kopeerimine muutus hästi lihtsaks. Autoriõigusi hakati massiliselt rikkuma – kuni viidi sisse nn tühja kasseti tasu, mis praegu ka Eestis poleemikat tekitab: mingi protsendi tühjade kassettide müügist saab Eesti autorite ühing ja jagab selle autoritele ja teistele õiguste omajatele laiali.

Praegu oleks nn tühja kasseti tasu hüvitismehhanismiga sarnaselt minu hinnangul õiguste laiendatud kollektiivne teostamine just sobilik õiguste teostamise viis.

Mart Zirnask

UT toimetaja 2013–2015

Jaga artiklit

Märksõnad

autoriõigus