Tartu ülikooli eripedagoogika teise aasta tudeng Moonika Haili õpetab lasteaedades laulude ja tantsude abiga inglise keelt 5–7-aastastele põngerjatele, on MTÜ Maarja tugikeskuse kasvataja ja käib mõnel korral kuus Maarja kooli lasteaias abiks. «Aga tegelikult ei ole mul üldse nii palju teha, mul on ikka vaba aega ka!» kinnitab ta. See aeg aga kulub selleks, et korraldada projekte. Tema viimane suurem ettevõtmine oli eripedagoogide kogunemisõhtu õppejõududega, mille eesmärk oli tekitada omavahelist suuremat ühtsustunnet.

Moonika istub laua taha, naeratab pidevalt, lükkab blondid juuksekiharad kõrva taha ja jääb küsimust ootama. Kohati tundub, et tal ei ole kellegi või millegi kohta pahasti öelda, ta püüab alati astuda sammu tagasi ja mõista, mille tõttu on erinevad seadused ja süsteemid just sellised, nagu nad on. Küsimusele, mis võiks olla paremini, oskab ta välja pakkuda väga häid vastuseid, ent jääb siis mõtlikuks. Asi pole selles, et ta endas kahtleks, vaid pigem selles, tema meelest on muutuste võti ennekõike meis endis. Moonika kinnitab, et seadused võivad olla olemas, kuid kui inimesed neid omaks ei võta ega nendega arvesta, siis võivad need ka puududa.

 

Passiivne periood

Võrumaalt pärit neiu meenutab kooliaega ja naerab, et käis Haanja kooli kõige suuremas klassis, kokku oli tal 12 klassikaaslast. «Kui läksin Võrru keskkooli, siis seal oli mul 22 klassikaaslast, sain sellest kerge šoki,» räägib Moonika. Keskkonnavahetus ei mõjunud talle hästi, tihtilugu mõtiskles ta selle üle, miks ta seal on ja mida õigupoolest teeb. Sellegipoolest olid koolitööd alati tehtud, ent täpselt nii palju kui vaja, mitte grammigi rohkem. Ilmselt on see üheks põhjuseks, miks Moonika kutsub seda aega passiivseks perioodiks. Põhikooli ajal oli ta teistsugune: õppis palju ja oli edukas aktivist, mistõttu tõsteti teda tihti esile. «Keskkoolis ei tahtnud ma enam seda oled-nii-tubli-koormat kanda, hoidsin ennast õppimises ka natukene tagasi.»

Pärast keskkooli võttis Moonika aastaks aja maha, vaatas maailmas ringi ja tegi tööd, et jõuda endas selgusele, mida ta oma eluga siis õigupoolest peale hakkab. Mingil hetkel oli neiu veendunud, et temast saab kunstnik. Seejärel mõistis ta, et midagi jääb nagu puudu: joonistada oskab ta küll, aga see pole ikkagi päris see, mis paneks südame ärevusest põksuma. 

 

Õige eriala jahil

Soov lastega tegeleda tuli pärast keskkooli justkui iseenesest, Moonika haaras mõttest kohe kinni ja tulemusena astus ta Tartu ülikooli õppima koolieelse lasteasutuse õpetajaks. Alguses oli huvi suur, kuid aasta möödudes mõistis ta ikka, et see pole täpselt see, mida ta teha tahaks. «Saan lastega kenasti hakkama ja tundus, et võin õpetada selle hariduseta ka. Tundsin, et midagi on sellel erialal minu jaoks puudu, aga mis, ei osanud öelda.» Praegu mõtiskleb ta, et ilmselt jäi puudu väljakutsest, sellest, mis ta eriala külge liimiks.

Üks lasteaiakasvataja pöördus Moonika poole 2012. aasta suvel, aasta pärast Tartu ülikoolis õppimist, ja küsis, kas eripedagoogika teda ei huvitaks. Tavaliselt on eripedagoogil väiksem grupp lapsi, keda õpetada, seal on võimalus arendada välja uusi lähenemisi – tuleb rohkem mõelda ja vaeva näha. See kõik kinnitas Moonikale, et seni puudunud väljakutse on sellel erialal olemas ja mis kõige olulisem, ta saab siiski tegeleda lastega. Nii haaras ta telefoni, helistas õppekorraldusspetsialistile ja asi sai joonde aetud. «Eripedagoogika valik tuli suhteliselt raskelt, aga kui see tuli, siis selleks, et jääda.» 

Töö lastega on niisiis südamelähedane? «Kui ma mõtlesin, et saan kunstnikuks, siis kavatsesin seda lastele õpetama hakata. Ma ei kujuta ette, et teeksin mingit muud tööd, isegi laste vanus ei ole oluline.»

 

Keeleõpe suhkrutükkidega

Praegu õpetab Moonika kahes Tartu lasteaias 5–7-aastastele inglise keelt ja kultuuri tantsude, laulude ja mängu abil. «See on selline lõbus alternatiiv arvutis istumisele ja sealt inglise keele õppimisele.» Tõe huvides tuleb ära märkida, et Moonika kuulub ühendusse nimega Fredy, mille kaudu käivadki kasvatajad Eestimaa eri lasteaedades inglise keelt õpetamas.

Tänapäeva lapsed oskavad Moonika hinnangul väga hästi inglise keelt. Tahvelarvutid ja nutitelefonid suurendavad lapse kokkupuudet eri keeltega ning pakuvad ühtlasi mängulisi võimalusi, mille abil õpitu kergesti külge jääb. Kasvatajaga koos inglise keele õppimine pakub lapsele kindlasti rohkem emotsioone, kui tahvelarvuti taga istumine, kuna tublimad teenivad kiitusele lisaks kleepsu või pai.

Moonika jaoks oli töö juures esimeseks üllatusmomendiks see, et lastele jääb inglise keel väga kergesti külge. «Nad jalutavad uksest välja, lauldes ikka veel neid samu laule, mida tunniski, järgmine kord küsin, millest eelmise korra laul rääkis – ja nad teavad!» Moonika kutsub neid väikesteks geeniusteks ning näeb nende heaks vaeva, et igal korral inglise keele tunnis jällegi midagi uut ja põnevat teha.

Huvitav fakt selle kõige juures on see, et Moonika ei olnud põhikoolis inglise keelest sugugi vaimustuses. Keskkoolis läks aga nõnda, et ta asus õppima inglise keele kallakuga klassis. Nüüdseks on ta aga isegi ühele lapsele eratunde andnud, keda ootas ees kolimine Eestist Austraaliasse.

 

Märka erivajadust!

Moonika töötab lisaks Fredyle Maarja tugikeskuses ning aeg-ajalt ka sealses lasteaias. Kui võrrelda tavalasteaeda ning Maarja kooli lasteaeda, siis Moonika kinnitab, et nad on täpselt sama toredad. «Kuna Maarja küla lasteaias on vähe lapsi, kõigest 4–5, siis sa töötad seal põhimõtteliselt ühe lapsega.» Ta kinnitab, et pole pärast lasteaias töötamist väsinud, vahet pole, kummast lasteaiast rääkida.

Maarja tugikeskuses töötamine on Moonika sõnul väljakutse, mida ei saa iga päev teha. See töö väsitab nii vaimses kui ka füüsilises mõttes. «Seal on kõige raskema puudega lapsed, nende tagaajamine või ratastoolist tõstmine on üpris kurnav.» Kuna tööpäev lõppeb kell kümme õhtul, siis võib ka selles olla põhjus, miks ta õhtuks on niivõrd väsinud.

«Kui ma ei olnud selles süsteemis sees, siis ma ei arvanud, et seal on midagi lahti,» ütleb ta ausalt. Erivajadustega laste abistamise süsteemis on Eestis kindlasti siin-seal augud, kuid talle omase positiivsusega leiab Moonika, et arengut on juba praegu näha ning seis pole sugugi kehv.

Tema sooviks on hoopis see, et lapsevanemad, arstid ja õppeasutused teeksid tihedamat koostööd. Kindlasti peaks midagi ette võtma selleks, et koolis erivajadustega last märgata. Siinkohal toonitab ta, et erivajadustega laps on näiteks ka üliandekas ja –intelligentne laps. «Kuid kui ikka vanem ei tee koostööd, siis ei saa sa ka ise midagi selle lapse heaks teha,» ütleb ta tõsiselt.

Moonika tunnistab, et iga kord, kui ta lastega kokku puutub, üllatavad nad teda. Tugikeskuse lapsed ja noored ehk jahmatavad teda aeg-ajalt isegi rohkem. «Kui näiteks laps, kes ei räägi, ütleb ühtäkki midagi või kui laps, kes ei suhtle, läheb ühtäkki võõra inimese juurde ja kallistab teda,» särab Moonika. Need hetked teevad rõõmsaks ka kõige väsinuma kasvataja.   

 

Laps on laps

Ülikoolis õpitu ja praktika toetavad teineteist väga hästi ning panevad rohkem asju analüüsima. «Kui näen mingit tegevust, näiteks vihapurset, siis analüüsin seda ja võib-olla jõuan juba järgmisel päeval järeldusele, miks selle häirega lapsed nii teevad.» Seejärel uurib ta teema kohta veel rohkem, sest tekkinud uudishimu, kuidas lapsega edasi käituda, tuleb kuidagi rahuldada.

Kord käis Maarja külas eripedagoogika magistrant, kes imestas esimese aasta eripedagoogika bakalaureusetudengit nähes, et kuidas küll too juba sinna jõudis. «Ma ei tea, kuidagi sujuvalt,» naerab Moonika. Siiski ei taha ta pikalt peatuda sellel, kuivõrd kaugele ta on jõudnud, kui palju teinud või kui edukas olnud, tema meelest pole õige inimesi hinnata nende tegevuse baasil. Selle asemel, et kiita tegusid, tuleb vaadata inimest ennast ning seda, kuidas ta on sisemiselt kasvanud ja arenenud.

Moonika on enda jaoks selgeks mõelnud, milline õpetaja või kasvataja ta tahab olla. Ühe punktina toob ta välja, et hea õpetaja ei dramatiseeri üle, kui tegeleb erivajadustega lastega – see hakkab nende tööd takistama. «Õpetaja peab olema kaastundlik, aga ei tohi olla liialt emotsionaalne ning haletsev, ja kui noor on 18-aastane, siis ei tasu temaga rääkida kui väikese lapsega.» Mida ei tohi ära unustada, on see, et ka erivajadustega lastel ja noortel on oma elu, sõbrad ja tegemised. Ka neil on bändi- ja kooriproovid, nad osalevad isegi eriolümpial, nad saavad ennast igal pool välja elada, samuti on neil võimalus tööl käia. Leidub ka neid erivajadustega noori, kes käivad Emajõe koolis ning lõpetavad hiljem väga edukalt ülikooli.

Üldine suhtumine, et erivajadustega noor on lapsevanemale õnnetuseks kaelas, teeb lapsevanema kohanemise veelgi raskemaks. «Seetõttu läbib ta mitu staadiumit: alguses ta küsib, miks just minul nii juhtus,» mõtiskleb ta. Isegi, kui lapsevanem hakkab järjest rohkem abi saama ja asjad lahenevad, siis osal neist jäävad need staadiumid siiski periooditi kummitama, kuid mingil hetkel normaliseerub olukord ka nende vanemate jaoks.

Moonika ei toeta teste, mida tehakse enne lapse sündi, kus määratakse ära lapse sugu või juba ka puue. Ta leiab, et laps õpetab vanemale üüratult palju, ta tõstab esile, et erivajadustega laps õpetab aga rohkem. «Näiteks kuidas armastada last, kellel on erivajadused? Muidugi on nii hea rääkida, kui endal lapsi pole, aga ma mõtlen, et hea, et selline visioongi vähemalt on, siis ehk on tulevikus kergem.»

 

Suvi ja noored

Valged ööd ahvatlevad ja kutsuvad 14–18-aastaseid linnanoori suvest loovutama kolm nädalat, et veeta see aeg õpilasmalevas. Seal lööb Moonika kaasa õpilasmaleva rühmajuhina. Tema grupp koosneb Tallinna noortest ja salgamata tunnistab Moonika, et tegu on hoopis teistsuguste poiste-tüdrukutega, kui ta Haanjas oli harjunud nägema.

«Alguses ma mõtlesin küll, et nad on ju linnainimesed ja mina, maatüdruk, tahan olla rühmajuht ja neile õpetada, kuidas rohida,» muheleb ta. Teisalt on tal vedanud, ta on saanud olla selline rühmajuht, nagu ta tahab: alguses karm ja nõudlik, hiljem nõudlik aga sõbralik. See ei tähenda, et rühm kardaks teda, vastupidi, nii mõnigi õhtu on möödunud laagriplatsil istudes ja juttu puhudes.

Pole kerge hallata korraga mitutkümmet teismelist noort, kes peavad marju korjama, heakorratöid tegema, hotellitööd proovima ja rannarantšo töödes kaasa lööma. Mõni teeb neid töid esimest korda oma elus, seetõttu tuleb neid aeg-ajalt pisut motiveerida. «Poputad ja kallistad ja määrid neile päevituskreemi peale.» Mõnikord käib Moonika isegi marjapõllul raha teenimas, et saaks rühmale õhtul pärast tralli kinkida mõni suurem ja uhkem auhind.

Küsimusele, kuidas linnalapsed siis ikkagi põllu peal hakkama saavad, tuleb kõigepealt vastuseks naer, seejärel tõdemus, et on nagu ikka: on neid, kes saavad väga hästi hakkama ning neid, kes nii hästi hakkama ei saa. «Siis tuleb neile meelde tuletada, et nad teenivad ju endale õpilasmalevas töötades raha.» Nuiaga ta kedagi tööle kihutama ei hakka.

Moonika on noortele heaks juhiks ning eeskujuks mitte ainult õpilasmalevas, vaid juba lasteaias. Seega on lootust, et kellegi põngerjaid saadab ta kogu nende sirgumise aja.