Kui Jevgeni Ossinovski (28) hakkas 12. klassis eriala valima, ei teadnud ta täpselt, millele valik peaks langema. Kindel oli ainult soov Tartusse tulla. Nüüd, mitu cum laude’t hiljem, on ta Tartus tagasi – seekord haridus- ja teadusministrina.

«Tartusse tulemine oli 100% kindel valik. Mittepealinlik tudengielu ja ülikoolikorraldus tundusid palju ahvatlevamad, kui hakata kodus edasi elades loengutes käima,» vaatab Jevgeni toonasele ajale tagasi. Lõpuks valis ta «ehku peale» peaerialaks filosoofia – tagantjärele mõeldes õige valik, aga sugugi mitte ainus.

Kõrvalerialadena lõpetas ta Tartu ülikoolis veel riigiteaduste ning klassikalise filoloogia erialal. «Ametlikult oli kõrvalerialasid küll kaks, aga tegelikult õppisin ka usuteadust, see ei mahtunud teiste kõrvale lihtsalt ära,» loetleb mees.

Kogu suure õppekoormuse juures lõpetas Jevgeni ülikooli aga nominaalajaga. Cum laude. Ise ei näe ta selles midagi imelikku ja ütleb, et kuna ta ülikooli kõrvalt tööl käima ei pidanud, sai õpingutega tegeletud 100%.

«Midagi üle jõu käivat selles ei olnud. Kui on piisavalt motivatsiooni õigel ajal lõpetada, siis saab sellega kindlasti hakkama!»

Kiitustega tudeng

Tudengielu kogemusest on mehel siiani soojad mälestused. Tartus tekkis tema sõnul tudengkonna seas selline ühtekuuluvustunne, mis suuremates linnades on üsna võimatu. Seal minnakse pärast loenguid nn pärismaailma tagasi, Tartus on ülikool linna eluga aga läbi põimunud.

«Käisime palju eri teaduskondades avalikke loenguid kuulamas, võtsime mujalt lisaaineid ja osalesime teiste teaduskondade üritustel. Minu Lossi tänava õppehoone akendest paistsid alati kätte ka näiteks teised sõbrad Pirogovi platsil. Suurbritannias oli teistmoodi, seal ajab igaüks oma kitsast asja, miski muu programmi ei mahu,» võrdleb Jevgeni oma ülikoolikogemust.

Pärast Tartu ülikooli lõpetamist veetis ta Suurbritannias õppides mitu aastat. 2007 astus Jevgeni Warwicki ülikoolis tudeerima kontinentaalset filosoofiat. Teise magistrikraadi sai ta Londoni majandus- ja politoloogiakoolist. Mõlemad muidugi kiitusega. Kui Tartus tundus talle, et õppimist on palju, siis Inglismaal olles tundus elu Eesti ülikoolis peaaegu puhkusena.

Jevgeni muigab seda meenutades, et üldiselt ongi tema elus nii läinud, et igal järgmisel eluetapil on aega järjest vähem ja koormus järjest suurem. Mis sellest, et iga kord tundub, et ega vastutusrikkamaks ja aeganõudvamaks töö enam minna ei saa.

«Tartus oli kohati vabadust mõelda ja kulgeda oluliselt rohkem kui Suurbritannias. Seal on kõik väga selgelt paigas. Sa maksad oma õpingute eest ja seega pead ka võimalikult palju tööd tegema. Mingit võimalust teelt kõrvale kalduda ei ole, sest kõik tunnid on täis.»

Muidugi on kohustuste paljusus ja ajanappus seotud ka sellega, et Suurbritannia tippülikoolid tõmbavad üle maailma kokku kõige motiveeritumad ja helgemad pead. See tõstab lati väga kõrgele, selline intellektuaalne konkurents omakorda kannustab aga endast veel rohkem andma.

Mitmekesisus innustab

«Rahvusvaheline võrgustik, mille need ülikoolid kaasa annavad, on hindamatu. Ka Eesti kõrgharidussüsteemile on rahvusvahelistumine ääretult oluline – mitte ainult seepärast, et on vaja täita tühjaks jäävaid üliõpilaskohti, vaid et anda olemasolevatele tudengitele võimalus suhelda eri kultuuritaustaga inimestega,» räägib mees.

Jevgeni sõnul õpivad mingil perioodil välismaal elanud inimesed suures plaanis ka samu asju. Näiteks annab eemalviibimine võimaluse hinnata kodumaa juures asju, mida varem tähelegi ei pannud. Samas loob see ka kriitilise kõrvalpilgu kodusele ühiskonnakorraldusele.

«Üks aspekt, mis Suurbritanniast rääkides esile tuleb, on suhtumine teisest kultuurist pärit inimesse neil ja meil. Kontrast sealse avatuse ja meie üsna ksenofoobsete hoiakute vahel on meeletu. Isegi Eestis end liberaalseks pidavad inimesed võivad Suurbritannias avastada, et on selles vallas väga konservatiivsed.»

Kui Jevgeni käest küsida, kas kodumaal poliitikasse astumiseks andiski tõuke mitmekultuurilisel Inglismaal politoloogia õppimine, küsib minister retooriliselt vastu: äkki andis hoopis soov Eestis poliitikasse astuda tõuke filosoofia asemel politoloogiat õppima hakata?

«Tegelikult olin ju ka Tartu ülikoolis üksjagu politoloogiaga tegelenud,» tõdeb ta. Ühel hetkel tuli soov millegi praktilisemaga tegeleda ja samm edasi poliitikasse tundus Jevgeni puhul loomulik. Erakonna valik ei olnud aga lihtne.

Jevgeni ütleb, et iga partei programmis on intelligentse inimese jaoks mõned vähem vastuvõetavad asjad. Poliitilise valiku tegemisel tuleb lähtuda küsimustest, mis on enda jaoks olulised. Ida-Virumaalt pärit ja rahvusvahelisi suhteid õppinud mehele oli kõige olulisem teema integratsioon. Ja tundus, et selles vallas suudab Eestis ainsana midagi olulist teha sotsiaaldemokraatlik erakond.

«Kindlasti on integratsioon minu jaoks oluline küsimus ja ka kogemus. Minu esimene keel on ju vene keel, samas olen kõik 12 aastat õppinud eesti koolis. Kõik selle, mis puudutab tolerantsust ja keeleõpet, olen ise läbi kogenud,» räägib ta.

Jevgeni hinnangul oleneb mitmekeelses keskkonnas palju sellest, kui suur on perekonna toetus lapsele. Muidugi on keeleõpe individuaalne ja inimeste loomulikud eeldused erinevad, aga tähtis on ka see, kas teises keeles õppivat last oskab kodus keegi koolitükkide tegemisel vajadusel abistada.

Üldjuhul olevat nii, et mida varem keeleõppega alustatakse, seda kiiremini ja valutumalt see läheb. Praktika näitab ka seda, et mida vähem kasutatakse õpetamisel karistamist ja sundi ning mida rohkem positiivset motiveerimist, seda paremad tulemused lapsel on.

«Muidugi on see kahesuunaline protsess. Kahjuks on aga nii, et Euroopa integratsioonitoetuste vahendid on läinud üldiselt venekeelsetele inimestele eesti keele õpetamisele ja nende väärtushoiakute kasvatamisele. Ja väga väike osa rahastusest on läinud eestikeelsele ühiskonna osale ja üldise sallivuse suurendamisele,» tunneb minister muret.

Sallivus on Jevgeni hinnangul aga ühiskonnas väga tõsine küsimus. Tööturgu vaadates on näha, et mitte-eestikeelse elanikkonna seas on üldjuhul tööpuudus kõrgem ja palgad madalamad. Avaliku sektori kõrgematel ametikohtadel mõnd muud keelt emakeelena rääkivaid inimesi aga peaaegu polegi.

«Minu meelest on väga selge, et põhjus ei ole tegelikult keeleoskuses. See on suures osas hoiaku küsimus. Millegipärast ei peeta seda piisavalt oluliseks probleemiks, aga hoiakute muutmisel tuleb tegeleda ühiskonnaga tervikult. Kõige olulisem on ju see, et rahvustevaheline suhtlus paraneks ja intensiivistuks.»

Hariduslik keelepoliitika

Et keeleoskus ja väärtused on osa sisulisest inimestevahelisest lõimumisest, on omaette murekoht ka praegune koolisüsteem. Eesti lapsed õpivad eestikeelsetes koolides ja vene lapsed eelkõige venekeelsetes koolides. Esimest korda puututakse tihti kokku alles ülikoolis.

Jevgeni toob siin hea näitena Aseri keskkooli, kus ka tema oma kooliteed alustas. Ühes koolimajas olid koos nii eesti- kui ka venekeelne osakond ja lapsed said viibida füüsiliselt samas keskkonnas. Sarnase ülesehitusega koole on Eestis veel mõned, kuid ministri hinnangul võiks neid olla tunduvalt rohkem.

«See on mudel, mis väärib koolivõrgu reformimises kindlasti arutamist. Kindlasti on selle puhul vastuseisu nii eestlaste kui ka venelaste seas, aga ma ei usu, et hirm «tekkida võivate» konfliktide ees on õigustatud. Lapsevanemad ei ole rumalad, nad saavad aru, milline keskkond on lapsele keele õppimiseks hea.»

Näiteks Narvas on keelekümbluse meetodil töötav kool, mida lapsevanemad hindavad kõrgelt.

Praeguse seisuga on määratud, et Eestis asuvates vene õppekeelega gümnaasiumides tuleb vähemalt 60% ulatuses õppemahust õpetada eesti keeles. Jevgeni arvates tuleks õppekeelele tähelepanu pöörata juba varem.

«Mina arvan, et on palju tõhusamaid viise eesti keel selgeks teha, kui sundida õpetajaid, kes seda ise ei pruugi piisavalt vallata, eesti keeles õpetama. Selle küsimusega peaks tegelema juba alates algklassidest või isegi lasteaiast. Juba põhikooli lõpuks peaks Eestis oskama riigikeelt heal tasemel. Kuidas seda saavutada, on omaette küsimus.»

Haridus- ja teadusminister tahab korralikult mõista seda, mis seisus on kohalikes muukeelsetes koolides antav haridus. Selleks pannakse kokku töörühm, kes vaatab läbi olemasolevad analüüsid ja külastab venekeelseid gümnaasiume, et paremini mõista reaalset olukorda.

Sügiseks on plaanis teha ka kokkuvõte, mis on koolide ees seisvad kitsaskohad ja kuidas edasi minna. Praegu on ministri hinnangul selles küsimuses väga palju poliitilist emotsiooni ja üsna vähe reaalset teadmist asjade seisust.

«Päris ühtset pilti ei ole nagunii võimalik luua, kuna näiteks Narvas, Tartus ja Tallinnas on ju olud erinevad. Aga see analüüs aitaks hariduses keelepoliitika vallas edaspidi õiglasemaid otsuseid teha.»

Uue ministri reformid

Seoses uue koalitsioonileppega moodustatud valitsuse ametisse asumisega on Jevgenil uue haridus- ja teadusministrina tööaega esialgu kokku 11 kuud – kuni järgmiste valimisteni. Ta rahustab, et selle ajaga mingeid suuri muutusi plaanis ei ole.

Juba käima lükatud ja tema hinnangul mõistlikud muudatused jätkuvad. Näiteks kõrghariduses on põhiline küsimus dubleerimise vähendamises ja ressursside efektiivsemas kasutamises. Paindlikumaks ja mõistlikumaks tuleb muuta vajaduspõhiste õppetoetuste süsteem, tulevikus laiendab ministeerium ka tulemusstipendiumide maksmist.

Esmatähtis teema on ka kutsehariduse reform. Minister muretseb, et kuigi kutsehariduse kvaliteet on oluliselt paranenud, on visa paranema selle maine. «Et kui sa päriskoolis hakkama ei saa, mine kutsekooli,» tähendab Jevgeni. Vastukaaluks toob ta välja, et kutsehariduskoolides on praeguseks nii materiaalne baas kui ka lõpetajate väljavaated tööturul palju paremad kui paljudes üldhariduskoolides.

Samuti jätkub üldhariduses koolivõrgu optimeerimine.

«Kui me vaatame seda, mis Eestis demograafiliselt toimub, ei ole meil muud varianti. Siin on aga oodata nii stiili- kui ka sisumuutust, kuidas täpselt see optimaalne eesmärk saavutada. Suurema osa alustatud muutuste puhul on ju suund mõistlik, küsimus on pigem detailides.»

Mis tulevikus saab?

Jevgeni Ossinovski kandideerib ka europarlamenti. Mis saab siis, kui ta ka valituks peaks osutuma?

«Olen andnud vande, et teenin Eesti riiki haridus- ja teaduministrina, pühendun sellele 100%. Kui peaks juhtuma, et mind valitakse europarlamenti, eks pean siis uues olukorras analüüsima, mida see signaal tähendab. Ja sellest lähtudes võtan vastu ka otsuse. Ma loodan, et valijad teevad vahet, mis on kohaliku omavalitsuse, mis riigi ja mis Euroopa parlamendi tasand – ja teevad vahet, kus mõni poliitik paremat tööd teha võiks,» muigab ta.

Kui Jevgeni heidab ülikooli visioonikonverentsi eeskujul pilgu Eesti hariduse tulevikku, aastasse 2032, jääb muidu kiire ja konkreetse jutuga mees korraks mõtlema. Päris kohvipaksu pealt või emotsiooni põhjal ta ennustama hakata ei taha.

Küll võib aga praeguseid trende arvestades hinnata, mis seisus võiksime umbes 10 aasta pärast olla. Esimese asjana toob ta välja, et kui geopoliitiliselt midagi suurt ei muutu, on kõrgharidus veel oluliselt rahvusvahelisem. See survestab muu hulgas ka õppekeele küsimust: kas ja mil määral üle minna inglise keelele? Samas annab see võimaluse väikesel riigil saavutada maailmas rohkem, kui lubab suurus, ja mängida endast kõrgemas kaalukategoorias.

«Eks on arusaadav ka see, et tehnoloogia areneb kiiresti. Ühel hetkel peab õppemetoodika sellest õppust võtma ja digiteeruma. Küsimus on vaid selles, kas suudame olla maailma kontekstis arenguveduriks või jokutame nii kaua, kuni keegi teine meie eest asjad ära teeb?»

Jevgeni loodab muidugi, et Eesti võtab endale selle veduri rolli, kes näeb, kuidas saab  tehnoloogiaõpet kvaliteetsemaks ning interaktiivsemaks muuta. Ja et õpilased, tudengid ja lapsevanemad selle arenguveduriga kaasa tulevad.