Mark Twaini raamatu «Prints ja kerjus» tegelasi teavad vist küll kõik. Väike faktikontroll: kas mäletate printsi nime? Vihjena võib öelda, et tegu on eestlaste jaoks pisut ebahariliku, kuid inglastele ülimalt sobiva nimega, seda eriti häälduse poolest.

Sama eesnime kannab Põhja-Eesti regionaalhaigla ülemarst-õppejõud ja Tartu ülikooli arstiteaduskonna assistent. Raamatut «Prints ja kerjus» ei ole siin mainitud asjatult, just sellest raamatust Edward Laane isa poja nimeks inspiratsiooni saigi.

Hematoloog Edward Laanest paistab välja kirg, mida ta oma töö ja valdkonna vastu tunneb. Tegu on nõutud professionaaliga, keda kiidetakse internetiportaalides ja kutsutakse suisa Eesti oma doktor House’iks. Ainsa miinusena tuuakse välja, et ta on pidevalt hõivatud.

Kliinikumi kohvikus istudes tunnistab doktor Laane puhtsüdamlikult, et on öösel vaid neli tundi magada saanud, sest sõidutas külalisprofessori lennujaama. Päeval tuli aga tudengitele veel praktikum anda. Päeva teises pooles saabus igatsetud hetk, millal sai pisut aja maha võtta, haarata väike šokolaad, kohv ja mahl, et ennast turgutada.

Laane on pärit Tallinnast. «Mäletan, et lasteaed oli otse maja taga ja kooli oli viis minutit jalgsi minna,» räägib ta. Lepatriinu lasteaia viimases rühmas käies igatses Laane väga kooli. Kõik, kes seal käisid, olid tema jaoks tähtsad asjamehed. 3. keskkooli, praeguse Lilleküla gümnaasiumi lõpuklassis ei jõudnud ta ära oodata, millal ometi saab ülikooli minna, sest kõik, kes kõrgkoolis käisid, tundusid väga väärikad tegelased.

Tartu ülikooli arstiteaduskonda astumine oli Laanel selge juba lapsepõlves. Isa oli kardioloog ja ema hematoloog – loomulik, et ka Edward Laane elualaks saab meditsiin. Kord lapsepõlves tärganud soov arstiks hakata paisus aja möödudes vaid suuremaks.

Keskkooli kiitusega lõpetanud Laane soovis tegelikult ennekõike isa jälgedes astuda ja spordimeditsiini õppida. Ta mängis toona väga heal tasemel tennist, seetõttu tundus just sellel alal spordi ja meditsiini kokkupuude olevat kõige suurem.

Tennis

Tennisemänguga polekski Laane ehk nii tõsiselt tegelema hakanud, kui isa poleks õigel ajal õlga alla pannud. Nimelt olid tennisekooli astumisel katsed, kus vaadati, kui hästi lapsed palli vastu seina põrgatavad. Edward Laane oli aga närvis ja pallimäng ei sujunud kõige libedamalt.

«Mäletan, et isa käis vist treeneriga rääkimas ja mind võeti talvel vastu, muidu oleksin ehk välja jäänud. Kui aga seda gruppi vaadata, siis ainuke, kes läbi lõi, olingi mina,» meenutab ta. Edward Laane ei pea ennast tennises tohutult andekaks, ta leiab hoopis, et loomulikku talenti võinuks olla rohkem, selle võrra tuli lihtsalt rohkem tööd teha.

Spordilembus viis Laane ühel aastal suisa kolme trenni: ujumisse, tennisesse ning judosse. «Loobusin ujumisest, sest olin seal kõige nõrgem ja mul oli pidevalt külm. Ei aidanud isegi see, kui vahepeal sooja duši all käia, selle võrra tundus basseinivesi veel külmem,» räägib ta.

Saabus aasta 1984 ja tuli otsustada, millele rohkem rõhku panna, sest kahte head asja korraga ei saa. Valikusse jäi ainsana alles tennis. Tundus, et valik õigustas ennast, sest Laane areng läks aina tõusujoones. Mis siin salata, selleks sai ka palju trenni tehtud. Ühel maikuul oli 16-aastase Edward Laane spordipäevikus kokku 100 tundi tennisemängu.

Aktiivne mäng kestis keskkooli lõpuni. Ülikooli esimesel aastal tegi ta veel kõvasti trenni ja 1991. aastal võitis Eesti meistrivõistlustel meeste üksikmängus pronksmedali. Tennisemängule tagasi vaadates jääbki Laane oma saavutusi üles lugema: neid on lihtsalt niivõrd palju.

Kõige südamelähedasemaks peab ta Eesti noortemeistri tiitlit vanuseklassis 16-aastased ja nooremad. «Keegi ei oodanud, et ma võidan,» meenutab ta. Arenguhüpe viis taseme niivõrd kõrgele, et tookord talle vastast polnud.

Tennisest innustunud Laane andis paberid Tartu ülikooli spordimeditsiini erialale. Toonane prorektor hakkas aga uurima, miks kiitusega keskkooli lõpetanud noormees soovib astuda just spordimeditsiini. «Siis ma rääksin, et olen sportlane, tahaksin meditsiini õppida ja samas ka spordiga jätkata,» meenutab ta.

Isa oli kodus pajatanud laagritest, mis spordimeditsiini tudengeid Käärikul ootasid – kõik tundus tennisistile ideaalne. Prorektor suutis aga Laane ümber veenda. «Ta ütles, et kardioloogia eriala on karjääri mõttes mõistlikum, sporditegemist see ei sega. Ega tegelikult seganud ka.»

Otseselt tennisemängu arstiteaduskonnas õppimine segama ei hakanud. Küll aga jäid kõik treeningukaaslased Tallinnasse, Tartus nappis Laane tasemel mängijaid. Nii hakkas arstiamet spordist vaikselt võitu saama.

Hematoloogia

Lapsena vaatas Laane ikka ema-isa õpikuid. «Need olid venekeelsed, kuid seal olid ka pildid, kus olid näha kasvajad. Siis mõtlesin, et hematoloogia on minu jaoks liiga keeruline.» Nagu ikka, olid elul varuks teised plaanid. Residentuuri valimisel 1996. aastal oli kardioloogia eriala ülerahvastatud ja Laanel oleks olnud raskusi haiglasse koha saamisega.

Teiseks sai talle selgeks, et kardioloog peab olema ühtlasi ka hea kirurg, ent seda oskust temas pole. Lauale jäi kaks valikut: perearst või hematoloog. «Määravaks sai teadmine, et kui lõpetan, on hematoloogia osakonnas olemas koht,» räägib doktor Laane. Ka professor Hele Everaus, Laane doktoritöö juhendaja, toetas noormehe otsust hematoloogia residentuuri astumisel.

Residentuuri astumine langes kokku ajaga, kui õppematerjale oli järjest rohkem võimalik kätte saada ja teadusajakirjad hakkasid avama oma veebilehti. Arvutid ja õppekirjandus muutsid hematoloogia veel põnevamaks, kuid mitte ainult see ei köitnud Laanet.

«Kui ravitakse ägedat leukeemiat, siis näeb raviefekti väga ruttu: haige muutub hoopis teistsuguseks inimeseks,» elavneb ta. Ühel päeval võib leukeemiahaige olla loid ja verevalumeid täis, kuid juba nädal pärast ravikuuri märgatavalt tervem.

See, et Eestis on hematoloogia erialana olemas, on doktori meelest väga suur saavutus. «Ja siin on erilised teened professor Hele Everausil,» lisab ta. Kui ütled mujal Euroopas, et oled hematoloog, on suur tõenäosus, et seda ametit ei mõisteta üheselt.

Eri piirkondades peetakse hematoloogi näiteks inimeseks, kes tegeleb onkoloogiaga või hoopis inimeseks, kes tegeleb sisemeditsiiniga. Neid tõlgendusi on veel. Eestis tegeleb hematoloog nii vere- kui ka veritsushaigustega. Eriala on väga ainulaadne, sest kui veri on haige, siis on kõik haige.

Murekohad

Eestis on leukeemia ehk verevähi raviks olemas keemiaravimid, peale selle on võimalik teha allogeenset ja autoloogilist siirdamist ja on olemas hea vereteenistus. Probleem seisneb aga sellest, et puudu on hemato-patolooge ehk inimesi, kes tegelevad hea- ja pahaloomuliste vereloomehaiguste diagnoosimisega.

Neid on vähe, sest lisaks patoloogia residentuurile peaksid kandidaadid juurde õppima ka hematoloogiat. Seegi pole veel kõik. «See ala nõuab soodumust ja annet ning väga head keskendumisvõimet, seetõttu igaüks ei sobigi,» arvab Laane.

Üheks suureks murekohaks Eestis ja ka mujal riikides on aga uued ning väga kallid ravimid, mis löövad nii haigla kui ka riigi eelarve kummuli. «Olen kuulnud loengut Ameerikas, kus on välja öeldud, et ravimihinna määrab ühiskonna valmidus neid ravimeid osta. Kui ühiskond on nõus ravimeid sellise hinnaga ostma, siis nii kallid nad ka on.»

Ta toob näiteks, et leukeemiaravimi Gliveci hinnatase hakkab alates 2400 eurost kuu. Sama uuema põlvkonna ravim maksab umbes 4000 eurot kuu. Kui on vaja teha süstikuur bortezomiibiga müeloomihaigele, siis üks süst maksab 1140 eurot, kuuris on kokku aga neli süsti. Kokku niisiis umbes 4560 eurot üks kuu. Vaja on läbida kaheksa kuuri. Tablettravi lenalidomiidiga maksab 5700 eurot üks kuu.

Uuemate ravimite hinnad võivad ulatuda koguni 10 000–11 000 euroni kuus. Kuna ühe patsiendi ravimine läheb niivõrd kulukaks, on riigil raske tagada, et abi jõuaks kõikideni. «Riik peaks võtma selge positsiooni, mis on reaalsed võimalused ja mis on esmatähtis, näiteks mitu tsüklit keegi ravitoetust saab,» räägib ta.

Peale selle, et Edward Laane mängib jälle tennist, käib kliinikumis tudengeid õpetamas, on täiskohaga Põhja-Eesti regionaalhaiglas ülemarst-õppejõud ja teeb palju muud, on tal käsil veel üks väga oluline koostööprojekt.

Helsingi ülikooli haigla ja Põhja-Eesti regionaalhaigla hakkavad tegema koostööd, et parandada hemofiiliahaigete ravi kättesaadavust. «Eesmärk on aidata hemofiiliahaigeid nii, nagu neid aidatakse arenenud Euroopa maades.»

Kuna hemofiilia on kaasasündinud haigus, siis vajatakse eluaegset kallist ravi. Olemas peab olema hemofiiliahaigeid teenindav meeskond, kuhu kuuluvad õde ja arst, keda on võimalik koju kutsuda ja kes patsiente aitavad. «Selleks, et meie hemofiiliahaiged ei muutuks invaliidideks, tuleb nad saata füsioteraapiasse,» lisab Laane. Tulevikus peab olukord teiste Euroopa riikide eeskujul muutuma ja seda võimaldabki tuule tiibadesse saanud kaksikprojekt.

Arstiga vastakuti istudes ei saa jätta küsimata, kuidas suhtuda sellesse, et arstitudengid lähevad pärast kooli välismaale tööle. Vastuseks neile, kelle meelest peaksid arstid riigi poolt õppesse panustatud raha tagasi teenima, toob Laane välja, et seda peaksid tegema sellisel juhul kõik, sealhulgas ka näiteks juristid, kes lähevad pärast ülikooli välismaale.

«Rootsi kolleeg ütles mulle ühe mõttetera: küll see võib olla raske, kui sa tead, kuidas ravida, aga sul pole selleks võimalusi. Kui kuskil mujal on võimalusi, siis peab minema,» arvab ta.