FOTO: TÜ arvutiteaduste instituut

Tartu ülikooli teadlased kehastuvad visiooniloojateks

Aktuaalne

Aprillikuus leiab Tartu ülikoolis aset visioonikonverents, kus teadlased vaatavad 2032. aastasse ning püüavad aimata, mida tulevik toob. Oma ala tipptegijad arutlevad selle üle, mis toimub nende valdkonnas, kuidas see mõjutab ühiskonda ja sealhulgas ka Tartu ülikooli.

Professorid Jaak Vilo ja Vello Andres Pettai mõtisklevad selle üle, kuidas näeb Eesti ühiskond välja 2032. aastal, kuidas saab muutuste keeristes hakkama Tartu ülikool: millised valikud on langetatud ja millised võimalused on kerkinud esile. Kas eesti keel on jätkuvalt hinnas või on rahvusvahelistumine kaasa toonud ingliskeelse ülikooli?

Tartu ülikooli bioinformaatika professor, akadeemik Jaak Vilo loodab, et ülikool saab tasahilju rohkem tagasi oma ajaloolise ja kultuurilise rolli uute teadmiste loojana.

«Praegu tundub kohati see kooli pool olevat rõhutatud. Ülikool kui kool, kuhu tuleme midagi selgeks õppima, aga pigem tuleks õpetada uute teadmiste loomist. Võib-olla hakkab see muutuma: järjest vähem õpitakse «ära» olemasolevat teadmist ja järjest rohkem seda, kuidas ise tervikprotsessi käigus uut infot hankida-sünteesida,» mõtiskleb Vilo.

Samas, MOOC-ide ja muu veebipõhise iseõppe hoogustumise taustal saaks mudeldada ka iseõppimise kasvu. Kas see tähendaks traditsioonilise ülikooli kui institutsiooni nõrgenemist? Vilo seda ei usu.

«MOOC-id ja muu on sellisel kujul jälle mingite asjade «äraõppimine»,» mõtiskleb ta. «Ka meie enda ülikoolis vastandatakse õppimist ja teadust. Justkui peaks ühed inimesed lugema ette mingi koguse teadmist, mida siis üliõpilased õpivad, ja siis on teised inimesed, kes loovad uut teadmist. Ja rääkida siis, kas esimene rahastab teist või teine esimest või kumb kannab rohkem üldkulusid, on minu meelest täiesti vale. Õppida ja õpetada tuleb teaduse tegemist.»

Vilo leiab samas, et ülikoolile tekitab segadust ka ühiskondlike ootuste vastukäivus. Kogemust, kus ülikool toimib ka millegi muuna kui lihtsalt tööturule etteantud kohtadele tööjõu koolitajana, on Eestis lihtsalt liiga vähe.

«Infotehnoloogias puutume selle vastuseisuga kokku väga teravalt: räägitakse, millist pädevust üks tööandja «vajab kohe» või teine «mõne aja pärast». «Vajaksin selliseid inimesi» – see ei ole see, mida ülikool peaks andma,» arutleb Vilo.

«Aga see tähendab ka, et ühiskonna tasandil ei ole väga selgelt sõnastatud, mis on ülikooli roll. Selle mõtestamisega peaks minu meelest rohkem tegelema,» jätkab ta. «Ennekõike räägitakse praegu ülikoolist kui kulukohast, kui investeeringust. Markantne näide: inimesed on kulu, aga masinad on investeeringud.

Mida see tähendab, et riik peab panustama teadus- ja arendustegevusse –see ei ole ühiskonna ja riigi tasemel ikka päris selge. Ei ole konsensust, millisele tasemele me tahame ülikoolidega välja jõuda.»

Eesti keel?

Ülikooli ebakindel ühiskondlik roll peegeldub serviti ka õppekeele küsimuses. Vilo leiab, et IT-valdkonnas peab ülikool andma tudengitele võimaluse ja oskuse töötada rahvusvahelises konkurentsis ja meeskonnas, ent selle kõrval tuleks ikkagi olla «nii eestikeelne kui vähegi võimalik».

«Seoses minevikku mitte-investeerimiste ja mitte-poliitikatega ei ole meil tegelikult praegu ka eestikeelset akadeemilist järelkasvu. Ülikool saab (arvutiteadustes) töötajaid ennekõike välismaalt. Ma väga loodan, et 2030 on IT-valdkonnas tekkinud uus väga tugev eestikeelne akadeemiline järelkasv.»

Tugev järelkasv tuleb lõpuks tugeva doktoriõppe kaudu, aga ainult väike osa doktorantuuri lõpetajatest jääb praegu IT-valdkonnas akadeemilisele tööle, mõtiskleb Vilo edasi.

«Selleks, et 2030. aastal oleks võimalik tugev emakeelne haridus vähemalt bakalaureusetasemel, on vaja praegu roppumoodi tööd teha,» ütleb ta.

Riigiteaduste instituudi juhataja ja võrdleva poliitika professori Vello Andres Pettai arvates ootab Tartu ülikooli ees muudatuste aeg. Ühelt poolt peab ülikool hoidma rahvusülikooli identiteeti, samas püüdlema rahvusvahelisele teaduspüünele. «Juhtiva ülikoolina peaksime näitama eeskuju ja välja mõtlema uusi suundi, teisalt peame olema see kants, kes hoiab rahvuslikke väärtusi,» räägib Pettai.

Pettai hindab Tartu ülikooli teadlaste pingutusi kõrgelt. «Olen sageli sellele mõelnud, ja see on väga valus tõdemus, et ühest küljest me oleme hästi tublid ja püüdleme kõrgele, latt, mis meil on seatud rahvusvahelisele tasemele, on silmanähtavalt kõrgem kui Lätis-Leedus,» ütleb ta. Tagajärjeks on see, et ülikoolis on erinevatel aladel vähemalt üks silmapaistev professionaal, kes on kolleegidele eeskujuks. Tekib sõbralik konkurents, mille tulemusel pingutavad ka teised rohkem. 

«Mõtlen siis jällegi samas, kas saame endale seada eesmärgiks selle, et peame väikerahvana igal pool ja kõiges kaasa rääkima,» arutleb Pettai. Tema meelest peaksime olema enda vastu ausad: meid on võrreldes Saksamaa või Ameerika Ühendriikide rahvaarvuga väga vähe. Seetõttu lasub ühe inimese õlul kogu rahvuse ülalpidamiseks tohutul hulgal ülesandeid. Saksamaal on teadlasi niivõrd palju, et ülesanded on võimalik üksteise vahel ära jagada. «Meil on sageli nii, et üks-kaks professorit vastutavadki kõige eest,» mõtiskleb Pettai. Aastal 2032 võivad need samad probleemid olla jätkuvalt õhus? «Jah ja veel hullem, sest kui meie rahvast jääb veelgi vähemaks, siis on nad ka suurema pinge all,» arvab Pettai.

Uus tehnoloogia

Tartu ülikooli loengusaalides leiavad tulevikus aset samuti muutused, põhinedes suuresti infotehnoloogial. «Õppejõu ja tudengi vaheline vanusevahe olnud läbi aastate samasugune, kuid nüüd kasvatab kiiresti edasiarenev tehnoloogia selle veelahkme eriti suureks,» arvab Pettai. Õppejõud on pidevalt pinge all, kuidas uusi tehnoloogilisi võimalusi kasutada ja seeläbi üliõpilaste huvi hoida.

Sellegipoolest leiab professor, et uute tehnoloogiliste vahendite kasutamine ei ole keeruline ning õppejõud saavad hakkama. «Nende vidinate sissetoomine eeldab teatud strateegiat, kuidas seda kasutada: sul peab olema asja kohta pedagoogiline tunnetus,» selgitab Pettai. Ta ei usu, et uus tehnoloogia õppetööd või õppejõudu segama hakkab, sest selle kasutamine jääb iga õppejõu enda otsustada. Praegugi on näha, et paljud õppejõud ei kasuta veel kõiki e-õppe võimalusi. Teiselt poolt arvab ta aga, et kui noored vähegi soovivad, et tehnoloogilisi vahendeid rohkem kasutatakse, peavad nad seda õppejõududelt nõudma.

Pettai näeb Moodle'ite ja MOOC-ide rakendamises suuri võimalusi. «Kujutan ette, et mobiilsus on üks väljund: inimest saab õpetada kaugelt,» mõtiskleb ta. Üks eesmärk võikski olla see, et olgu inimesed Argentiinas, Andorras või Brasiilias, neil on e-õppe vahendite abil võimalik võtta kursusi Tartu ülikoolist. Sellisel

juhul aga tõstatub väga palju küsimusi: mis on selle õppe tulemus, kas teineteist nähakse kunagi näost-näkku, kas õppur saab kuidagi tagasisidet ja kes seda hindab. «Kui rääkida rahvusvahelisest tasemest, siis võiks selle peale mõelda,» mõtiskleb Pettai samas.

Nagu ülikool on kahe võimaluse vahel, on seda tegelikult ka Eesti: ühel pool on Euroopa Liit ja teisel pool Venemaa. Pettai loodab, et tulevikus on nende kahe vahel rohkem ühist ja seda ennekõike hariduses. «Hariduse integreerimine Euroopa ja Venemaa vahel on vajalik, aga see on väga raske töö,» leiab ta.

Tuleviku mõttes tuleks hoida sidemeid Venemaaga . «Selle eelduseks on aga korralik lennujaam, 2032. aastal peab see Tartus olema, muidu rahvusvahelistumine aeglustub ja õppekvaliteet kannatab. Selles valguses on Tallinna ülikoolil trumbid käes,» räägib Pettai.

Mis saab aga siis, kui Euroopa Liit hakkab lagunema? «Sellisel juhul ei oleks ühtlast juhtivat jõudu, mis tooks ülikoole kokku nii õppe- kui ka teadustasandil,» võtab Pettai olukorra kokku. «Horisont 2020» ja sellele eelnevad programmid on olnud need, mis on püüdnud väga jõuliselt Euroopa teaduselu kontsentreerida. Ent kui see kaob, on teadustegevus Euroopa tasandil ohus. «Tartu ülikool kaotaks hõlpsasti kättesaadava rahvusvahelise väljundi: kui Brüsselis pannakse «Horisont 2020» paika, siis meil on, kuhu minna ja kus kandideerida, kui see eri maade teadlaste infrastruktuur ära langeb, siis hakkame väga palju üksinda tegema,» arvab Pettai.

Visioonikonverentsil, mis leiab aset 11. aprillil, tulevad esitusele ettekanded, mille fookuseks on aasta «2032». Peale konverentsil esinejate mõtisklevad ka Tartu ülikooli teadlased kaasa, nende mõtted koondatakse visioonide kogumikuna konverentsi trükiseks. Teadlased püüavad teamistele ja trendidele toetudes selgitada, millised võiksid olla lähituleviku arenguhüpped, probleemid ja sekkumise võimalused. Professor Jaak Vilo ning professor Vello Andres Pettai räägivad tulevikust pikemalt, nende visioonid jätkuvad visioonikonverentsi trükises.

Trükises arutlevad tuleviku üle teiste teadlaste hulgas Tiit Hennoste, Karl Pajusalu, Egle Pullerits, Birute Klaas-Lang, Jaak Vilo, Triin Vihalemm, Mare Ainsaar, Rein Ahas, Ave Roots, Peeter Espak, Vello Andres Pettai, Eiki Berg, Kristjan Vassil, Veronika Kalmus, Teet Toome, Risto Järv, Anne Kull ja Kurmo Konsa.

Mart Zirnask

UT toimetaja 2013–2015

Signe Ivask

signe.ivask [at] ut.ee

Jaga artiklit

Märksõnad

visioonikonverents

Samal teemal