Eesti rahvakultuurist kümnes keeles

Essee

Mõte luua keelekeskuse õpiobjektide sari «Eesti rahvakultuurist» tekkis kahe hea sõbra, inglise keele õpetaja Liina Soobiku (TÜ keelekeskus) ja Anu Pungase (Toila gümnaasium) kohtumisest ning ühistest tähelepanekutest tööasju arutades. Meie noored oskavad rääkida inglise keeles küll halloween’ist, tänupühast ja valentinipäevast, aga kas nad oskavad tutvustada võõrkeeles meie oma rahvakalendri tähtpäevi ja rahvakultuuri? Teadmised on suuremal või vähemal määral usutavasti olemas, kuid puudub vastav võõrkeelne sõnavara.

Siit hakkaski arenema mõte luua õpiobjekt eesti rahvakalendri tähtpäevadest.

Keelekeskusel oli varasemast ajast mitmekeelse õpiobjekti koostamise kogemus. 2010. aastal valmis «Kommentaaridega harjutusvara õppevideo «Ruumitähendusega prepositsioonid, postpositsioonid ja verbid» juurde» kümnes keeles.

Nõnda leidiski väljapakutud mõttesähvatus keelekeskuses kõlapinna. Ka idee ise arenes ja võttis juba algatusrühma esimesest töökoosolekust peale laiemad piirjooned.

Laulu- ja tantsupidu toob iga kord Eestisse suurel hulgal väliskülalisi, meie sõpru ja tuttavaid laiast maailmast. Meie noored tahaksid neile kindlasti tutvustada ka rahvalaulu- ja tantsukultuuri, sedagi takistab vastava sõnavara nappus. Üldjuhul koolist sellist sõnavara kaasa ei saada. Arutluste käigus otsustati, et õpiobjekt üldpealkirjaga «Eesti rahvakultuurist» hakkab koosnema kolmest osast. Kaasa otsustasid lüüa eesti, läti, leedu, inglise, saksa, prantsuse, vene, hispaania, uuskreeka ja jaapani keele õpetajad.

2012. aastal valmis «Eesti rahvakalendri tähtpäevad» (kümme keelt). Selles antakse lühike ülevaade eesti rahvakalendri olulisematest tähtpäevadest, mida tuntakse ja mille traditsioone järgitakse suuremal või vähemal määral tänapäevalgi.

2013. aasta lõpuks valmisid õpiobjektid «Rahvatants ja rahvarõivad» (üheksa keelt) ning «Rahvamuusika ja rahvapillid» (üheksa keelt), mis kujutavad endast aimelist ülevaadet eesti rahvatantsust, -rõivastest, -lauludest ja -pillidest läbi mitme sajandi. Õppematerjalid sisaldavad tekste ning audio- ja videofaile, siin on esitatud nii alusteadmised ja sõnavara kui ka harjutused eri tasemetele (A2–B2) õpitu kinnistamiseks. Aimeline ja keeleõpetuslik pool on püütud hoida tasakaalus. Autorite rõhuasetused on ka keeleõppe seisukohast erinevad. Näiteks eestikeelses õpiobjektis on suur osa kuuldu mõistmisel, hispaaniakeelses aga pigem teksti mõistmise arendamisel.

Õpiobjekt ei püri olema rangelt tõsiteaduslik, vaid pigem üldmõistetav materjal esmatutvuseks meie rahvakultuuriga. Samas on võimalus teemasse süveneda allikmaterjalidele viitavate linkide kaudu. A. Pungase loodud teoreetiline aluspõhi oli küll kõigil ühine, aga igal autoril oli võimalus esitada oma tõlgendus ja vajalikud selgitused. Siinkohal peaks rõhutama, et keeleõpetajail pole spetsiifilisi rahvakultuuriteadmisi. Sellealane pädevus on ainult A. Pungasel, mistõttu on töö käigus kasutatud konsultantide abi ja otsitud teavet internetistki.

Kõvaks pähkliks osutusid nii mõnedki terminid, mida tuli tõlkida eri keeltesse. Näiteks jõulu- või näärikroon, mille esivanemad pühade ajal tare kaunistamiseks lakke riputasid. Sõna-sõnalt tõlkides kõlaks ju kenasti – christmas crown. Selline väljend on inglise keeles ka olemas, aga nagu selgus, märgib see hoopis kuldsest papist tehtud pähe pandavat krooni või uksekaunistuseks mõeldud pärga. Nii kujuneski selgituseks: special hanging decorations were made of straw called crowns (jõulukroon)Jõulukroon – (Christmas Crowns) are hanging decorations made of straw and reed, hung from ceilings mostly in West Estonia. The crowns were decorated with egg shells, yarn, strips of fabric and feathers. Lustres and chandeliers in churches and manor houses have been considered as examples for these crowns. This tradition was forgotten by the beginning of the 20th century but it again became fashionable as part of the New Year customs reinstated by schools and handicraft hobby groups in the 1960s. and they were attached to the ceiling.

Kreeka keeles pole olemaski sellist traditsiooni ega selliseid sõnu nagu jaani-, mardi- või kadripäev. Kasutatud sai siis Mardi, Kadri ja Jaani kreekakeelsete nimede vasteid koos seletusega, mida me nende nimetuste ja pühade all mõtleme. (Näiteks: kadripäev – Η Γιορτή της Αγίας Αικατερίνης στις 25 Νοεμβρίου.)

Ka osutus keeruliseks meie rahvakalendri tähtpäevade, mis toetuvad paljuski ristiusulisele taustale, selgitamine jaapani keeles. Keskmine jaapanlane ei tea ristiusust midagi. Küll aga on ühine see, et nii eestlased kui ka jaapanlased tegelevad (tegelesid) põlluharimisega, mistõttu sai tõmmata paralleeli viljakoristuse (rukkilõikuse) ja riisilõikuse vahel, raskem oli loomadega seotud teemadel, nt karjatamine, heina tegemine jne. Tavaline jaapanlane, iseäranis noor inimene, kellega õppijatel võiks olla kõige rohkem kokkupuudet, on oma rahvatantsust ja rahvalaulust väga kaugel ja seetõttu oli raske tuua sellel teemal jaapanlasele toimivaid seoseid ja analooge.

Kui oskussõnadest puudu tuli, aitasid fotod. Kuidas muidu selgitada hispaanlastele meile nii mõistetavat traditsiooni, kus head lapsed panevad aknalauale sussi, et päkapikud saaksid sinna midagi tuua. Paljudes Hispaania kodudes ei kanta susse ega tunta ka aknalauda arhitektuuri elemendina.

Inglise keelt emakeelena kõnelejalt tuli lõbus kommentaar: verbil to swing on algse tähenduse kõrval ka teine, tänapäevane – nimelt «partnereid vahetama». Kiige foto aitab ehk vana tähendust meenutada.

Õpiobjektide sarja kasutajaskond on meie ettekujutuse kohaselt lai. Võõrkeeleõpetajad saavad kasutada seda nii tunnis kui anda ka iseseisvaks tööks. Eri tasemel õppijad saavad iseseisvalt õppida nii vastavat keelt kui ka võrrelda huvi korral materjalide esitust eri keeltes. Eesti keelt õppivad välisüliõpilased, kes tutvuvad õpiobjekti abil meie kultuuriga, laiendavad eestikeelset sõnavara ja leiavad vajaduse korral tuge oma emakeelsest materjalist. Väliskülalised, kes tahaksid kiiret ülevaadet meie rahva tähtpäevadest ja rahvakunstist, mahukaid allikaid ilmselt ei uuri. Nendest õpiobjektidest saavad nad nii lühiülevaate kui ka esmase sõnavara.

Praeguseks oleme saanud  katsetada sarja esimest osa rahvalike tähtpäevade kohta. Materjali on kasutatud nii tunni ilmestamiseks kui ka iseseisvaks kodutööks. Õpetaja jagas  üliõpilased rühmadeks, iga liige sai ülesande valmistada ette ühe tähtpäeva tutvustamine teistele. Õpiobjekti esimesele osale on tagasiside olnud väga positiivne. Teised kaks osa jõuavad kasutusse uuel semestril, kuna valmisid alles detsembris.

Õpiobjekti loomisse oli haaratud pea paarkümmend TÜ keelekeskuse õppejõudu. Vajaduse korral saadi nõu ka headelt väliskolleegidelt. Audiofaile aitasid sisse lugeda vastavat keelt emakeelena kõnelejad (hispaania, vene, inglise, jaapani, leedu jt). Seega võib meie töörühma nimetada lausa rahvusvaheliseks. Suurem osa kasutatud fotomaterjalist on õppejõudude pildistatud, aga oleme eesti rahvapillide fotosid saanud ka Kaunase P. Stulga nimelisest leedu rahvapillide muuseumist. Anu Pungase ülesvõetud videos löövad mardi- ja kadrisantidena kaasa Toila gümnaasiumi tütarlasteansambel ning rahvatantsuvideos esineb Kohtla-Järve kultuurikeskuse rahvatantsuansambli Virulane segarühm. Täname kõiki kaasaaitajaid fotode, heli- ja videofailide eest.

Õpiobjektide sarjaga saab tutvuda aadressil http://eestikultuurist.ut.ee/.

Heli Noor

eesti keele õpetaja

Jaga artiklit