Atesteerimine ei jää eriolukorra tõttu ära
Aastatel 2020–2025 peab peaaegu 1600 ülikooli töötajat läbima atesteerimise. See, kas tagasiside on sisuline ja toetab töötajat, sõltub nii atesteerijatest kui ka atesteeritavast.
Iga inimene, kes panustab organisatsiooni, soovib mõista, kas ta on õigel teel ning kas tema teadmised, oskused ja arusaam ühtivad organisatsiooni vajadustega. Seda soovi aitab Tartu Ülikoolis täita atesteerimine, mille peamine eesmärk on toetada akadeemiliste töötajate kutsealast arengut ja seeläbi ka ülikooli arengut.
Enamasti nähakse atesteerimises vaid kontrollimehhanismi, mille kaudu saab hinnata akadeemiliste töötajate töötulemusi ning nende sobivust ametikohale; vähem on seda mõtestatud kasuliku vahendina, mille abil liikuda ülikooli ja valdkonna eesmärkide poole. Atesteerimine võimaldab seada uusi eesmärke ning määratleda karjäärivõimalusi ja vajadusi. Uue karjäärimudeli rakendudes suureneb atesteerimise tähtsus veelgi: karjäärimudelisse on kavandatud võimalus parimaid töötajaid edutada, kusjuures edutamise ettepaneku teeb atesteerimiskomisjon.
Kogu protsessi juures saab oluliseks tagasiside, mida atesteeritavad oma tehtud töö kohta saavad ja mis võimaldab seada uusi arengueesmärke. On oluline, et mõlemad pooled oma ootustest ja vajadustest räägiksid.
Atesteerimise nõue on tingitud ka kõrgharidusseadusest: kõiki tähtajatu töölepinguga akadeemilisi töötajaid atesteeritakse vähemalt korra iga viie tööaasta jooksul. Praegu riigis kehtiv eriolukord atesteerimiste kava ei muuda, sest atesteerimisarutelusid on võimalik korraldada ka veebi teel.
Esimesed atesteerimised toimusid ülikoolis 2013. aastal ja 2015. aasta lõpuks oli atesteerimisprotsessi läbinud 79 akadeemilist töötajat. Alates 2016. aastast atesteeritakse vaid tähtajatu töölepinguga akadeemilisi töötajaid – seega põhineb ülikooli senine kogemus ennekõike professorite atesteerimisel. Akadeemiline komisjon on aastatel 2013–2020 atesteerinud 83 professorit ja kokku on atesteerimise praeguseks läbinud 132 töötajat. Alates 2015. aastast on kõikide akadeemiliste töötajatega üldjuhul sõlmitud tähtajatu tööleping, mis tähendab, et neil kõigil tuleb järgmise viie aasta jooksul läbida atesteerimine – see on ka põhjus, miks atesteeritud töötajate senine arv on väike.
Kuna protsess on enamikule uus ja nii ulatuslikku atesteerimist ei ole ülikoolis varem olnud, võib korralduslik pool esialgu tunduda keeruline: tuleb moodustada eraldi atesteerimiskomisjonid ning vajalike dokumentide loetelu võib tunduda hirmuäratavalt pikk. Nii korralduslik kui ka sisuline külg võtab kindlasti aega ja nõuab harjumist. Kohtumisele endale aga kuigivõrd palju aega ei kulu –ühele kohtumisele võiks kavandada umbes 45 minutit.
Sotsiaalteaduste valdkonna dekanaadi juhataja Dorel Tamm-Klaos tõdeb, et enne esimest valdkondlikku atesteerimist oli dekanaadis kerge ärevus. „Atesteerimine on ju akadeemilisele töötajale oluline etapp, mis võib tekitada palju stressi. Meie ülesanne dekanaadis oli seda stressi nii palju maha võtta kui võimalik,“ ütleb ta. „Juhendeid, infosüsteeme ja õigusakte, mis atesteerimist toetavad ja kirjeldavad, on palju. Nendes orienteerumine võib tekitada ängistust, kuid kõike samm-sammult järgides ja läbi töötades hakkab protsess sujuma.“ Tema sõnul on tähtis, et kõik asjaosalised – akadeemilised töötajad, komisjon ja komisjoni sekretär – suhtleksid üksteisega võimalikult palju ning annaksid kohe märku, kui on tekkinud takistusi.
Praegu tundub Tamm-Klaosele, et kõige keerulisem on dokumentide jagamine dokumendihalduse infosüsteemis, ent ta on optimistlik ja loodab, et see muutub aja jooksul kergemaks.
Sageli kammitseb atesteeritavaid ka teadmatus sellest, kuidas ja mille alusel komisjon nende tööd hindab. Ka märtsikuises UT-s on üliõpilasesinduse poliitikanõunik Marge Vaikjärv küsinud, kuidas siis ikkagi atesteerimise käigus õpetamisoskusi hindama hakatakse. Atesteerimisel on tähelepanu all akadeemiliste töötajate kõik neli peamist töövaldkonda: õpetamine, teadustöö, juhtimine ja ühiskonna teenimine. Lähtutakse akadeemiliste töötajate üldisest ametijuhendist ja töötajaga tööplaanis kokku lepitud ülesannetest.
Nii atesteerijad kui ka atesteeritavad võivad tuge leida personaliarenduskeskusest. Haridusteaduste instituudi kõrgkoolididaktika dotsent ja personaliarenduskeskuse õppejõukoolituse peaspetsialist Mari Karm tõdeb, et õpetamisoskuste hindamine ja tagasisidestamine põhineb suuresti õppejõu eneseanalüüsil. „Rahvusvaheline kogemus näitab, et õppejõu eneseanalüüs esitatakse õpetamisportfoolio kujul. Selle portfoolio koostamiseks on igal ülikoolil oma juhised. Meie ootame õppejõult õpetamise analüüsi ülikoolis kokku lepitud õpetamise hea tava põhjal,“ selgitab ta ja lisab, et analüüsi koostamist toetatakse juhiste, koolituste ja individuaalse nõustamisega.
„Tahaksime väga, et õpetamise analüüs ei oleks üldsõnaline jutuke, vaid peegeldaks sisuliselt seda, mida õppejõud peab õpetamisel oluliseks ja mida ta selleks õppetöös reaalselt teeb. Seepärast oleme juhendanud õppejõude valima õpetamise hea tava ühe põhimõtte, mille kaudu oma tegevust analüüsida. Samuti oleme neil soovitanud julgesti ära märkida, milliseid keerulisi olukordi on õpetamisel ette tulnud, mille poolest on õpetatavad ained üliõpilastele rasked ning mida on õppejõud teinud, et leida sobivamaid ja üliõpilaste õppimist paremini toetavaid õpetamisviise,“ ütleb Karm.
Atesteerimiskomisjonid peaksid sellist lähenemisviisi aktsepteerima ning tunnustama ka seda, kui õppejõud oskab nimetada, milliseid probleeme on tal õpetades ette tulnud ja milliseid lahendusi on ta otsinud. Peale eneseanalüüsi on tähtis, et õppejõu õppetöö ja õpetamise arendamise püüdluste kohta oleks olemas ka teine vaatenurk. Selleks on üliõpilaste tagasiside ja programmijuhi arvamus. On tarvis, et õppejõud analüüsiks üliõpilaste tagasisidet ja otsiks hinnangute põhjuseid – näiteks üliõpilaste kriitilise tagasiside võivad tuua suuremad ümberkorraldused aine õpetamisel.
Mõnel pool on ülikoolides olulisel kohal õppetöö vastastikused vaatlused. Personaliarenduskeskus julgustab samuti õppejõude üksteise loenguid ja praktikume külastama. Õppetöö vastastikune jälgimine ja sellest õppimine võiks laiemalt levida, sest selle kogemuse kajastamine annaks õpetamise eneseanalüüsis ühe lisavaatenurga.
Kogemusest saab õppida
Atesteerimisi korraldades võiksime üksteise kogemustest õppida. Selle aasta alguses atesteeriti sotsiaalteaduste valdkonnas neli õppejõudu. Atesteerimise õnnestumisele aitas kaasa see, et kogu protsess oli põhjalikult läbi mõeldud ning kõik osalised said vajaliku teabe ja asjakohased materjalid õigel ajal. Komisjoni kuulus kuus liiget, kusjuures esindatud olid ka need üksused, kus atesteeritavad töötavad, ning komisjoni töösse kaasati valdkonna õpetamisoskuste arendamise konsultant Airi Niilo. Atesteerimiskomisjoni esimehe Eva Piirimäe selged juhised ja juhiabi Sille Näki täpsus töö organiseerimisel tagasid selguse ja andsid osalejatele kindlustunde.
Komisjon otsustas kõikide atesteeritavate õppejõududega ka kohtuda; igale arutelule pühendati tund aega. Enne õppejõududega kohtumist arutas komisjon tööpõhimõtted omavahel läbi, samuti kinnitati üle ühine arusaam, et atesteerimise eesmärk on toetada õppejõu arengut. Kõik komisjoniliikmed olid tutvunud kõikide atesteeritavaid puudutavate materjalidega.
Kohtumisel anti igale atesteeritavale kuni 15 minutit aega teha kokkuvõte enda jaoks olulistest punktidest. Järgnes vestlus, mille jooksul pöörati võrdselt tähelepanu õppejõu töö kõigile neljale tegevusvaldkonnale. Iga töövaldkonna kohta andis komisjon nii tunnustavat tagasisidet kui ka soovitusi edasiseks arenguks.
Millist kasu võis saada atesteeritav? Inimesed tundsid alguses ärevust, ent hiljem tõdesid, et atesteerimine ei olnud nii hull, kui nad olid oletanud. Õppejõududele oli oluline, et neil oli võimalus rääkida oma tööst ja saada selle kohta tunnustavat vastukaja.
Õpetamisoskuste konsultandi kaasamisest tulenev kasu oli see, et ta oskas lisada komisjoni soovitustele konkreetseid rakendusvõimalusi (näiteks anda infot koolituste või õpetamisoskuste grandile kandideerimise kohta). Samuti võis ta innustada arenguvajadusi ellu viima ning anda nõu, kust leida tuge ja abi edasiseks.
Erinevalt sotsiaalteaduste valdkonnast on loodus- ja täppisteaduste valdkonnas antud atesteeritavatele võimalus valida, kas nad soovivad komisjoniga silmast silma kohtuda. „Üldjuhul me atesteeritavaga ei kohtu, sest meie valdkonnas on atesteeritavaid väga palju ning selliste kohtumiste korraldamine on logistiliselt keerukas ja ka kulukas,“ selgitas valdkonna atesteerimiskomisjoni liige, taimeökoloogia vanemteadur Mari Moora. Ta märkis, et komisjoni kuulumise eest lisatasu ei saa ja enamik valdkonna akadeemilisest personalist on tasustatud projektirahast. „Sestap leian, et oleks vastutustundetu kasutada niigi koormatud teadustöötajate aega selleks, mida saab tõhusalt ja kvaliteetselt teha vähema kuluga,“ sõnas Moora.
Ühtegi töölepingut atesteerimise ebarahuldavate tulemuste pärast Tartu Ülikoolis üles öeldud ei ole, küll aga on antud atesteeritavatele konkreetseid soovitusi enda arendamiseks ja tulemuste parandamiseks. Kokku on lepitud ka lühemas, näiteks kolme aasta pikkuses atesteerimisperioodis, mille jooksul tuleks teha muudatusi. On tõsi, et mõni töötaja on otsustanud enne kordusatesteerimise tähtaega oma töösuhte ülikooliga lõpetada.
Personaliosakond on abiks
Atesteerimise korraldamisel ja oma valdkonna meetodite leidmisel on personaliosakond igati abiks. Oleme valmis tulema kohale, et koos arutada ja parimat lahendust otsida. Kindlasti on oluline läbi mõelda nii tehniline kui ka sisuline pool, sest siis saab atesteerimisest protsess, mis toetab töötajat, üksust, valdkonda ja kogu ülikooli.
Atesteerimise korralduslikku külge (komisjonide moodustame, digi-CV koostamine ja muu tehniline korraldus) toetab personalitöö peaspetsialist Tuuli Ruus. Juhendmaterjali leiab ka siseveebist.
Õppejõu eneseanalüüsi juures saavad aidata personaliarenduskeskuse õpetamisoskuste konsultandid:
humanitaarteaduste ja kunstide valdkond – Katri Kütt,
loodus- ja täppisteaduste valdkond – Kaire Uiboleht,
meditsiiniteaduste valdkond – Anu Sarv,
sotsiaalteaduste valdkond – Airi Niilo.
Õpetamisoskuste konsultandid on valmis toetama ka atesteerimiskomisjone nii atesteerimise sisulisel ettevalmistamisel kui ka kohtumisel õppetöö valdkondade arutelu juures.
Oma andmete koondamiseks on ülikoolis e-portfooliote keskkond Mahara, kus saab soovi korral koostada digi-CV. Maharasse saab ETIS-est ja ÕIS-ist andmed üle kanda, mis peaks lihtsustama dokumentide koostamist.
Kuna valdkondade ja instituutide tasandil on atesteerimine alles üsna uus teema, julgustab personaliosakond nõu küsima ja arutlema.
Kristi Kuningas
Personaliosakonna juhataja
Lisa kommentaar