Süüria ja Tartu ülikool

Essee

Tavalugejale võib tõenäoliselt tulla üllatusena, et Süüria uuringud ja Tartu ülikool on maailmas pikka aega olnud üksteisega lähedalt seotud. Seda nii ajaloos kui ka tänapäeval.

Kui sõnaga Süüria seostub praegu eelkõige verine kodusõda, nälg ja põgenikud, siis võib-olla paljud ei oska Süüriat seostada seal piirkonnas paralleelselt sumerlastega loodud maailma esimeste kirjandusteoste, riigivõimustruktuuride ja ka teaduse kõrge arengutasemega.

See, et üks Euraasia kultuuri hälle on viimastel sajanditel toimunud poliitiliste segaduste ja mandumise taustal taandarenenud, ei muuda olematuks asjaolu, et Süüria alad olid nii muistsel ajal kui ka veel üpris hiljuti oma arengus tänastest rikastest läänlastest mäekõrguselt üle. Süüria muistsest Ugariti riigist ligikaudu II aastatuhande keskpaigast eKr pärineb maailma esimene tähestik ammu enne foiniiklasi, Ebla linnriigist aga paralleelselt sumerlastega maailma esimene teadaolev (ligikaudu 2500 eKr) kirjalik mütoloogiavaramu, mille lahtimõtestamine ja dešifreerimine on ka osa Tartu ülikooli teadlaste igapäevasest tegevusest.

Eri piirkonnad on kord tõusuteel, kord madalseisus. Tõenäoliselt läheb nii ka Süüria rahvaste ja regioonidega. Võib-olla 500 aasta pärast naerdakse seal isekeskis põhjaameeriklaste kehva IT, täiesti allakäinud filmitööstuse ja madala teadusliku taseme üle. Praegu on lihtsalt Lähis-Ida see piirkond, millel on läinud erakordselt halvasti. Olukorras, kus paljudes riikides sisuliselt puudub arutlev ja teadlastevahelise dialoogi käigus kujunev arusaam sellest, mis on üldse riik, seadusandlus, majandus, kirjandus, ajalugu ja eriti religioon, ei saagi tekkida normaalset tsiviilühiskonda, mis oli aga juba rohkem kui 4000 aastat tagasi nii Sumeris kui ka Süürias olemas.

Kogu Lähis-Ida üheks suurimaks probleemiks on teaduse ja korralike ülikoolide puudumine või nende ülimalt algeline tase. Kuigi kunagine araabia matemaatika, nagu ka mõttelugu ja isegi ülikoolimudel olid üheks aluseks keskaegse Euroopa teaduse tärkamisele, siis islamimaailm ei ole suutnud ära tabada asjaolu, et nüüd on omakorda tarvis laenata läänelt neid teadmisi, mis on kordades Lähis-Ida mõtlemisest ees – eriti oskust tõlgendada pühakirjade tekste ajalooliste mälestistena, mis peegeldasid muistse inimese kunagist elutunnetust, mitte aga kui «päris ajalugu», mille normidele peaks sõnasõnalt alluma ka tänapäevane maailm.

See, et Baltimaade piirkonna merevaigul võib olla seos muistsete Vahemere kultuuride juurest leitud merevaiguga, on juba rohkem kui sajandivanune teaduslik mõtlemisteema. Praeguse Leedu Šernai lähedalt leiti näiteks aastal 1900 väike 15 sentimeetri kõrgune pronksist jumalakuju, mille võib sarnaste leidude põhjal nüüdseks teadaoleva võrdlusmaterjali põhjal dateerida kuskil ajavahemikku 1550–1200 eKr ja Vahemere idaranniku kultuuri kuuluvaks.

Juudi-eesti päritolu ühe emakeelena eesti keelt rääkinud Haifa ülikooli professor ja Tartu pikaajaline külalisprofessor ning audoktor Michael Heltzer (1928–2010) pidas üheks autentsuse tõestuseks asjaolu, et leidmise ajahetkel olid sellised kujukesed teadlastele peaaegu tundmatud ja uurimata, mistõttu oleks ka ebatõenäoline, et keegi oleks selle eseme teadlikult kõmutekitamiseks leiukohta sokutanud («On the Origin of the Near Eastern Archaeological Amber». Orientalia Lovaniensia Analecta (2000), lk 169–176). Kuid hoolimata kõigest, ei saa kaheldava päritoluga üksikleiud olla mingiks tõestuseks selle kohta, et siinseid rannikuid külastasid rahvad Vahemere kandist. Kuni ei ole leitud mingit suuremat ja kaalukat esemete kogumit, ei ole teaduslikult mõtet üksikleidude põhjal rohkem järeldusi teha, vaid võtta fakt lihtsalt teadmiseks.

Sellel teemal tulevad aga appi keemilised uuringud ning tänaseks on merevaigu Balti päritolu mitmetes leiukohtades üpriski veenvalt tõestatud – viimati Süüria Qatna väljakaevamiskohast («The Qatna Lion: Scientific Confirmation of Baltic Amber in Late Bronze Age Syria». Antiquity, 82 (2008), lk 49–59). Teadlased väidavad, et merevaik, millest oli tehtud Qatnast leitud lõvipea, jõudis Baltimaadest kohale töötlemata toorainena ja sattus Süüriasse oletatavasti eelkõige Egeuse mere piirkonna kultuuride kaudu, mis tegutsesid Põhja-Euroopa ja Lähis-Ida vahendajatena.

Igal juhul on meie lähinaabrusest pärit merevaigu esinemine hilis-pronksiaegses Süürias, nagu ka mujal piirkonnas nüüdseks fakt – keskenduma ei pea enam küsimusele kas?, vaid proovima seletada kuidas?. Teema muudab veelgi keerulisemaks, kuid ka põnevamaks Uku Masingu 1978. aastal ilmunud artiklis «Kas elmešu = helmes?» välja käidud oletus, et akkadi merevaigu tarbeks kasutatud sõna elmešu võib olla läänemeresoomlaste (või pigem algselt substraatrahva, nagu nii Heltzer kui Masing Paul Aristele tuginedes oletavad) sõna «helmes».

Sõna algsemat kuju semiidi keeltes võiks otsida näiteks heebrea sõnast hallamiš – mitte ainult akkadi sõnast elmeš – mõlemad võivad teoorias olla interpretatsioonid Vahemere rannikul või ka mujal (Süüria alad ja Sumer olid üks kultuuriruum juba 2500. aastal eKr) varem levinud nimetusest ja hääldusest. Samas jällegi on seda heebrea sõna (üldiselt tõlgitud kui «kivi» või «ränikivi») keerukas seostada merevaiguga. Seos heebrea sõnaga hašmal (mingi särav aine või metall või kivi) võiks aga olla tõesti akkadi elmešu juba hiljem ringiga tagasi tulnud nn metatees.

Filoloogilised probleemid on selle teema juures niivõrd spetsiifilised, et nende seletamine asjatundmatule on peaaegu võimatu ning isegi peensusteni filoloogiat tundev teadlane võib teha eksioletusi ja panna mööda juhul, kui ta ei tunne väga täpselt kultuurilist ja ajaloolist konteksti – mõlemat korraga valdavaid teadlasi on aga maailmas ülivähe. Mida saab aga kõigest järeldada, on asjaolu, et semiidi keeltes oli kasutusel võõrapärane sõna, mille eri kujusid tõenäoliselt kasutati ka merevaigu tähistamiseks – merevaik tuli aga ka Baltimaadest. Sarnane sõna oli tõenäoliselt samuti merevaigu tarbeks kasutusel ka mingi muistse rahva keeles Läänemere kallastel, kust see kandus edasi läänemeresoome keeltesse (soovitatav on teemat mitte seostada Kalevi Wiigi eelkõige ilukirjanduslike teooriatega).

Kuid nagu ka Heltzer mainib, siis suur mõistatus jääb. Kuidas sai merevaik Läänemere randadest juba alates II eelkristliku aastatuhande algusest (ja võimalik et juba alates III aastatuhande lõpust eKr) jõuda Mesopotaamiasse ja Ida-Vahemere rannikule. Veeteede kaudu toimunud kaubandust võiks pidada ehk kõige tõenäolisemaks, võttes eriti arvesse asjaolu, et juba aastaks 2500 eKr oli näiteks Sumeri laevastik üles ehitatud organiseeritud ohvitserkonna süsteemile, kus olid olemas nii meie mõistes admiral («laevade valitseja») kui ka eraldi kaptenid või nooremad ohvitserid.

Vastava kultuuriruumi tingimustes oleks pikemad meresõidud olnud tõenäoliselt võimalikud, kas siis seiklusjanust või puhtkaubanduslikest huvidest lähtuvalt. Nagu näitab ka hilisem foiniiklaste tohutu haare merel, võidi teoorias välja jõuda ükskõik kuhu. Kuigi tõenäoliseimaks ja ka kõige loogilisemaks seletuseks jääb ikkagi kaubandus eri vahejaamade kaudu.

Kunagi ei või aga teada, mida avastatakse või milliseid uusi teooriaid luuakse Lähis-Ida uuringute valdkonnas 5–10 aasta perspektiivis. Läbitöötamata tekstimaterjali hulk on paisunud niivõrd suureks ning pidevalt tuleb peale uut senitundmatut materjali, et iga algaja uurija võib mõne teksti pisut terasema läbivaatamisega olla esimene, kes mingit seost märkab.

Kui veel paarkümmend aastat tagasi oleks olnud ehk kohane arutleda selle üle, kuidas näiteks juudi rahvas Egiptusest Moosese juhtimisel põgenes, siis tänane arutelu käib selle üle, kuidas mõtestada lahti need ideoloogilised ja religioossed motiivid, mis panid (umbes 6. sajandil eKr) muistseid kirjatundjaid looma sellist mütoloogilist narratiivi. Igal juhul kasvab nii uute kui ka vanade probleemide ja küsimuste hulk teaduses pidevalt ning kindlasti saabub neile rohkelt vastuseid (nagu ka uusi probleeme) Tartu teadlastelt ka edaspidi, nii nagu see viimased 200 aastat on alati kombeks olnud.

Peeter Espak

TÜ orientalistika vanemteadur

Jaga artiklit

Märksõnad

ajalugu, kultuur, maailm