Kansai ülikool.
FOTO: Erakogu

Jaapan pakub mitmeid võimalusi

Reisikiri

Oma senise elu jooksul olen tihti tundnud, nagu mind tõmbaks magnetina kuhugi. See tunne andis järele 2004. aasta aprillis, kui olin Jaapanis kirsside õitsemise ajal oma sõbral külas.

Huvitaval kombel ei tekkinud seal olles kultuurišokki, vaid tundsin end kohe koduselt. Mulle jäi meelde kindel soov, et tahaksin siia kunagi tagasi tulla – kuid pikemaks ajaks, et tundma õppida kohalikke kombeid ja suhtluskultuuri. Mulle meeldis nende viisakus ja heasoovlikkus ning armastus täpsuse vastu.

Kui ma astusin 2014. aastal Viljandi kultuuriakadeemiasse õppima rahvuslikku tekstiili, märkasin kohe kooli listis teavet vahetusüliõpilaseks minemise võimalustest. Nimelt oli võimalus õppida Jaapanis kolmes ülikoolis: Hokkaidos, Tokyos ja Osakas. Teadsin, et Hokkaidos võib olla päris külm, ning Tokyo rahvarohkus polnud mulle päris meeltmööda. Kuna Tartu ülikoolis pidi olema kandideerimise hetkeks läbitud vähemalt kaks aastat ja inglise keele oskus pidi olema päris heal tasemel, siis tuli oodata.

2016. aasta märtsi alguses sain teate, et olen konkursi võitnud: saan minna sügisest aastaks õppima Osakasse, Kansai Gaidai ülikooli! Sain kiiresti kirja ka Jaapani koolilt, kus paluti logida sisse nende kodulehele, ning tuli asuda täitma vajalikke dokumente. Pean tunnistama, et neid vajalikke andmeid oli kilomeeter (tuli kirjutada ka oma pereliikmete vanused ja aadressid), samuti tuli võtta perearstilt pikk kirjeldus mu haigusloo kohta. Koolis õppides oli võimalus valida elamiseks kas üks kooli neljast ühiselamust või valida kodumajutus. Kuna ma jaapani keelt üldse ei rääkinud, siis valisin esialgu ühiselamu.

Samuti pakkus kool võimalust saada endale jaapani keelt kõnelev kaaslane, kellega saaksin jaapani keelt harjutada. Kuna koolidevaheliste programmide tõttu saavad jaapanlased ka välisülikoolidesse minna, siis oli nendepoolne huvi harjutada inglise keelt.

Vajalikud andmed sisse kantud, tuli kogu kupatus veel ka välja printida ning maikuus postiga Jaapanisse saata. Ning jääda siis ootama nende lõplikku otsust.

Teade eksamite ajal

Mäletan, et olin juuni keskpaigas oma lõpueksamitel, kui tuli teade, et  Kansai Gaidai ülikool ootab mind augusti lõpus. Samuti teavitati mind, et postiga saadetakse mulle üks sertifikaat, millega tuleb minna Tallinnas asuvasse Jaapani saatkonda, kus saan taotleda  õppimiseks vajaliku viisa. Viisa vormistamine käis kibekiiresti ja viisa kehtis kuni 2017. aasta novembrini (s.o aasta ja kolm kuud).

Kui augusti lõpus Osakas maandusin, ootas ees lämbe palavus. Soojakraade oli üle 30 ja see palavus kestis peaaegu oktoobri lõpuni. Tore oli see, et ühiselamus oli meile, välistundengitele abiks ka kuus jaapanlasest tudengit, kes olid meie «assistendid».

Ühiselamu korraldusega seotud küsimustes saime nende poole pöörduda, samuti näitasid nad meile, kuidas kohalikku toitu valmistada ja kus poes on kõige parem toiduainete valik. Meiega elas koos ka üks abielupaar (ühika-emme ja ühika-issi), kelle ülesanne oli ühiselamus korda hoida, korraldada voodilinade vahetust ning panna kirja meile külla tulnud külalised.

Õhtul kell 22 läks ühiselamu lukku, külalisi tulla ei tohtinud ning sisse saime vaid meile antud kaardiga. Ning kogu ühikas kubises koridorides kaameratest.

Esimesel nädalal oli orienteerumisnädal, kus pandi ühiselamutesse kahestesse tubadesse elama kõik välisüliõpilased, kes siia õppima olid tulnud. See oli küll alguses natuke ebamugav, kuid samas andis võimaluse omavahel tutvuda. Nimelt oli siin sel õppeaastal kokku 583 välisüliõpilast 210 riigist. Eestist olin ma ainuke, soomlasi oli 21 ja rootslasi 10, Austraaliast tuli kokku 22 ja USA-st 361 üliõpilast.

Palju dokumente

Kohapeal hämmastas mind armastus paberimajanduse vastu: väga palju tuli täita erinevaid dokumente ning neid erinevatesse kohtadesse esitada.

Näiteks tuli minna kohalikku linnavalitsusse ning piiril antud elanikukaardi (resident card) teisele küljele saada oma elukoha aadress. Ning siis sama kaardiga uuesti kooli minna ja esitada seal koopia kaardist. Jalgratas tuli näiteks registreerida nii koolis kui ka ühiselamus ning ratas sai vastavad kleepsud, et seda on lubatud sinna parkida.

Ülikoolilinnakusse pääses kolmest väravast: peaväravast ning ida- ja lääneväravast. Igas väravas olid valvurid, keda tuli minnes ja tulles üliviisakalt tervitada.

Esimesel semestril oli välistudengeid 355 ning meie tunnid algasid kohe septembri alguses. Ülejäänud loengud toimusid kõik inglise keeles ning õpetajad olid välismaalased.

Jaapani keele tunnid toimusid kolm korda nädalas. Samuti võtsin tunde Jaapani kunsti kohta, nendes ainetes olid kursuse raames ka väljasõidud erinevatesse piirkondadesse tundides uuritud kunstiesemete uurimiseks. Giidiks oli kaasas õppejõud.

Näiteks õppeaine «Tailored and swift» (riietuse ajalugu) raames käisime mitmel Kyotos toimunud kirbu- ja antiigiturul, kust saime õppejõu abiga endale soovi korral kimonod ja sinna juurde kuuluva osta. Ning hiljem kuulus tunni hulka ka väljasõit Kyoto Arashiyama piirkonda, kus kogu varustus aidati rendipoes selga ning siis saime päev otsa kimonodes ringi jalutada.

Kui septembri lõpus saabusid kooli ka 11 000 jaapanlasest tudengit, siis lõi see algul hinge kinni. Tundidevahelisel ajal kuhugi liikuda oli üliraske, samuti olid linnakus olevad sööklad pidevalt järjekordades ning kuhugi polnud enam istuda.

Eestlasele harjumatu rahvamass oli üks põhilisi asju, mis mind esimeste siin oldud nädalatega kohutavalt ära väsitas. Paar nädalat tundsin, et ei taha kuhugi minna ega kellegagi eriti suhelda. Sain siis aru, mispärast siinsed elanikud pidevalt rongides ja bussides näiliselt, pea rinnal, poolunes tukuvad. Tuli endalgi peagi vajadus aeg-ajalt silmad kinni panna ning kujutleda, et olen üksi, omaette.

Kuna mu tekstiilieriala siin koolis ei õpetata, siis tuli mul ise otsida kohti, kus saaksin Jaapani tekstiilimaastikel kasutatavaid tehnikaid õppida. Ses mõttes on Kansai piirkond mulle väga sobiv, sest siin neid kohti jätkus. Kansai piikonda kuuluvad prefektuurid, nagu Mie, Nara, Wakayama, Kyoto, Osaka, Hyogo ja Shiga. Tokyo järel on Osaka, Kobe ja Kyoto teine suurima elanikkonnaga ala Jaapanis, kus elab kokku umbes 22 miljonit inimest.

Tuntud Baruto

Esimestel nädalatel tundus, et siinsed elanikud on hästi külmad ja hoiavad eemale. Kuid keelt õppides ning peagi ka nende jutust aru saades selgus, et tegelikult on nad osavõtlikud ja tahavad suhelda.

Iga paari nädala tagant uurib mõni mees minu käest, mis riigist ma pärit olen. Ning mu vastust kuuldes on siiani kõigil nägu särama löönud. Nad teavad ühte eestlast – BARUTO!

Ja nii me jäämegi üksteisele totaka naeratusega rõõmsalt otsa vaatama: mina rõõmus, et sain täita oma unistust olla pikemat aega Jaapanis, ning jaapanlane rõõmus, et teab veel ühte eestlast Jaapanis.

Liina Pällin

Rahvusliku tekstiili 3. aasta tudeng

Jaga artiklit