Sean jääb Eestisse kaheks aastaks.
FOTO: Andres Tennus

Ameeriklane Sean püüab saada nii eestlaseks kui võimalik

Persoon

Ameeriklane Sean Fitzmaurice saabus Eestisse esimest korda tänavu aprillis, mil terve tema siin veedetud aja jooksul sadas lund. Lumi ei ole tema jaoks midagi erakordset, sest ta on pärit Bostonist, kus ka talvel sajab lund. Aga mitte aprillis.

Sellest hoolimata kolis Sean koos naisega, kes ootab nende esimest last, juuli keskel Eestisse kaheks aastaks elama, sest mees alustas kooliteed Skytte instituudis Euroopa õpingute erialal.

Sean on mereväelane ja tema sõjaväeline auaste on leitnant. The Olmsted Foundation pakub sõjaväelastele võimalust tulla mõnda riiki kaheks kuni kolmeks aastaks õppima ja just selle kaudu Sean Eestisse sattuski.

Ta rääkis, et üles tuli kirjutada kümme asukohta, kuhu programmis osalejad soovivad õppima tulla. Seani esimene valik oli Tartu, mis sai valitud kahel peamisel põhjusel: huvitav loodus ning Eesti e-riigi kuulsus.

«Eesti kohta ei teata Ameerikas just eriti palju, aga viimastel aastatel on huvi kasvanud just Eesti e-riigi maine tõttu,» rääkis leitnant.

Sean ütles, et Eestist on palju räägitud NATO vaatenurgast, kui tuleb jutuks NATO roll ja kohustused, mida tuleb partnerite ees täita.

Peale selle on Eesti tema sõnul eeskujuks oma idufirmade programmide paljususe ja IT-sektori edu tõttu.

Enne kui  Sean siia saabus, teadis ta juba üpris palju riigi kohta, millest saab järgnevaks paariks aastaks tema kodu. Programm valmistas ta selleks põhjalikult ette.

Aasta enne Tartusse saabumist oli Seani ainuke ülesanne mereväes õppida eesti keelt. Kuus tundi päevas viiel päeval nädalas. Keeleõppe juurde kuulusid ka Eesti ajaloo ja kultuuriga tutvumine.

Mereväelane peab eesti ajalugu põnevaks, sest kui Ameerikaga võrrelda, siis on see hoopis teistsugune.

«Hoolimata sellest, et mitmed riigid on Eestist tükikest tahtnud või suisa nõudnud, ei ole riik oma vaimulaadi kaotanud,» lausus ta.

Kuigi Seani siinsed õpingud algasid inglise keeles, siis ühel hetkel muutub õpe eestikeelseks. Selle tõttu ka pikk ja põhjalik eesti keele ettevalmistus.

Leitnant seletas, et Olmstedi stipendiumi üks nõue ongi, et tegusad mereväeohvitserid saaksid magistrikraadi keeles, mida räägitakse riigis, kuhu nad õppima lähevad. Selle tõttu tulebki ka eesti keeles õppida.

Eesti keelt peab mees raskeks. Ta õppis aastaid tagasi ka hispaania keelt, mis on tema hinnangul tunduvalt lihtsam kui eesti keel.

Neliteist käänet valmistasid talle alguses parajat peavalu. Ta püüdis meelde jätta, mis küsimus mis käändele vastab, ja see tegi tema jaoks käänetest arusaamise lihtsamaks.

Kui käänded selgeks saada, siis edasi läheb keele õppimine tema sõnul juba kergemalt ja keel on võimalik selgeks saada küll.

Iga päev midagi uut

Tartus elades õpib ta eesti keele kohta iga päev midagi uut. Just hiljaaegu vaevas ta pead, kuidas on õige: kas ta imestab millest või ta imestab millegi üle.

Kui taolised pisiasjad välja jätta, siis eesti keelest saab ta aru ja ka suhtlemine tuleb ilusti välja.

Paljudele välismaalastele raskusi valmistavate täpitähtede selgeks saamisele kulus ka Seanil omajagu aega. Tal oli Ameerikas kolm eestlasest eesti keele õpetajat, ja nemad keskendusidki väga palju tema hääldusele ning sellele, et aktsent oleks võimalikult väike. «Ma olen Eestis olles saanud palju kiitusi, et mul on väike aktsent,» rääkis Sean, kuidas õpetajate töö vilja kandis.

Mereväelane rääkis, et välimuse põhjal eeldataksegi tihti, et ta oskab eesti keelt, aga kui kuuldakse, et ta räägib aktsendiga, siis kohalikud ikka uurivad, kust ta pärit on. Üldiselt leiab Sean, et eestlased hindavad seda, kui ta püüab nendega eesti keeles suhelda, ja temaga ollakse alati väga sõbralikud.

Enne siia saabumist oli Sean kuulnud, et eestlaste seas on raske sõpru leida. Mereväelane aga tõdeb, et tegelikult ei ole midagi nii rasket ning ta on ka juba leidnud ühe hea sõbra, kes aitas neid kolimise ja esmaste asjaajamistega.

«Ma küsisin sellelt inimeselt maanteeameti kohta küsimuse. Selle asemel et mulle vastata, helistas ta ise maanteeametisse, leppis mulle seal kohtumise kokku, korraldas vajaliku dokumendi ning tõi selle mulle veel ka koju kätte, kuigi ma üldse ei oodanud ega eeldanud midagi sellist,» rääkis Sean.

See näitab tema sõnul, et kui esimene müür ületada, siis on eestlased väga abivalmid ja nende sõprus on hindamatu.

Kuigi esimene semester on alles alguses, siis on Skytte instituudis õppimine jätnud Seanile väga hea mulje. Eelkõige meeldib talle mitmekülgsus: tal on sel semestril kuus ainet ja need kõik on kuue erineva õppejõuga, kes omakorda on kõik ka erinevast rahvusest.

Peale selle on ka kaastudengite seas palju eri rahvusest inimesi. Leitnant leiab, et see teeb õppimise huvitavamaks, kui kuuleb nii paljude erinevate inimeste arvamusi ning vaateid.

«Ma ootan juba huviga, et saaksin ka eestlastega koos õppida ja nende vaadete ja arvamuste kohta lähemalt kuulda.»

Tartu ülikoolis õppimine on mehe jaoks ka teistmoodi kui USA-s õppida. Kuna ta on sõjaväelase taustaga ja õppinud militaarkoolis, siis on sealsed reeglid üpriski karmid. Päev saab seal alguse kell kuus hommikul ja lõpeb kella üheteist ajal õhtul.

Heliseb ka koolikell ning kõik peavad samal ajal liikuma, samal ajal lõunat sööma ja üldse kõike samal ajal tegema.

Sestap oli ta meeldivalt üllatunud, kui paindlik ollakse siin näiteks erinevate kursuste puhul, et ta saaks endale kokku panna just sellise õppeplaani, mis talle kõige enam meeldib ja kasuks tuleb.

Eesti rahvussöök

Sean on ka tutvust teinud eesti söögiga. Tema lemmik eesti tavapärane söök on mulgikapsad. «Üks mu eesti keele õpetaja andis mulle eelmisel talvel retsepti ja õpetas mind kapsaid valmistama ning nii me eelmisel talvel valmistusimegi Eesti talveks mulgikapsastega.»

Kui ilm läheb jahedamaks, lubas Sean jälle mulgikapsaid valmistada. Peale selle on ta hakanud Eestis armastama kohupiimasaia.

Verivorsti on mees korra söönud, kui ta õpetaja seda valmistas, aga sinna peale pani ta ohtralt moosi. Vorstist ta suurt lugu ei pea, sest peab seda maitsetuks.Ka kama ei jätnud esimesel proovimisel sügavat muljet, aga kuna Sean on kuulnud, et see on tervislik, siis püüab ta seda veel proovida.

Talveks on Fitzmaurice’ide pere valmistunud. Ameerikast said kaasa võetud kõige paksemad riided ja ka vaimselt ollakse valmis, et võib üpris külmaks minna. «Mulle tegelikult meeldib külm ilm ja Bostonis iseenesest on üpris külm, aga ilmselt Eesti talvega võrreldes on sealne talv suisa troopiline,» sõnas ta.

Nende Tähtvere-kodus on ka ahi olemas, seega kui väga külmaks läheb, saab ahju tule teha ning tule ääres end soojendada.

Seanil on hea meel, et ta saab Eestis elada just ajal, mil Eesti vabariik tähistab oma sajandat sünnipäeva. Ta on juba hakanud jälgima EV 100 Facebooki lehte ning uurinud ürituste kohta, mis suure juubeli tähistamiseks toimuvad.

Laulupeole ei jõua

Kahju on tal aga sellest, et nad peavad naise ja lapsega lahkuma Eestist just vahetult enne suurt laulupidu.

«Ma juba mõtlen, kas oleks võimalik ehk selleks ajaks tagasi siia lennata ja ikkagi sellest osa saada,» rääkis ta.

Sean püüab ka iga päev eesti ajalehti lugeda ning õhtuti «Aktuaalset kaamerat» vaadata, et Eesti eluga võimalikult palju kursis olla. Ta rääkis, et kui Ameerikas lugeda kellegi sõnavõtte, siis saab üsna kiiresti aru, kas inimene on demokraat või vabariiklane, siin olles on tal aga raskusi aru saamisel, mis erakond mis poliitikat toetab.

Kui Sean veel Ameerikas eesti keelt õppis, siis kaks tema õpetajat panid ta ka ajalehti lugema. Sean täheldas, et Tartust pärit õpetaja lasi mehel Postimeest lugeda, Tallinnast pärit õpetaja aga Delfit. See on tendents, mida ta on ka siin elades märganud.

Oma vabal ajal meeldib Seanile jooksmas käia ning avastada uusi paiku, mis on tema meelest väga lihtne: lähed Tartu bussijaama, maksad paar eurot ja saadki sõita ükskõik kuhu.

Kui Sean 2019. aasta juunis magistrikraadi kätte saab, siis peab ta tagasi Ameerikasse minema, sest merevägi nõuab. Tulevikus soovib ta aga Eestiga koostööd arendada ja siin korrapäraselt käia.

Seani meelest on Eesti praegu huvitav koht, kus elada. «Ma pean imetlusväärseks, kui kaugele on riik lühikese ajaga jõudnud, kui arvestada selle ajalugu,» lausus leitnant.

Nii tema kui ta naine olid väga põnevil siia kolimise üle. Ta ütles, et nad püüavad nautida võimalikult palju kohalikku elu ja saada nii eestlasteks kui võimalik.

Sandra Saar

UT toimetaja
sandra.saar [at] ut.ee

Jaga artiklit