Üle 80 aasta tagasi leiti rabast inimkeha, mis on nüüdseks Eesti tuntuim soolaip. Pikne Kama kaitses hiljuti selleteemalist doktoritööd. Kuigi välitöödel ei õnnestunud uusi surnukehi leida, siis oluline on teema selle tõttu, et nüüd on märgaladel leiduvate inimjäänuste teema tõstatatud ka Eestis. 

Valga muuseumi direktor Pikne Kama rääkis, et huvi arheoloogia vastu sai tema puhul alguse juba algkoolis või isegi enne kooli minekut.

13-aastaselt läks ta esimest korda nädalaks arheoloogilistele kaevamistele ja sellest ajast saadik on ta igal suvel käinud arheoloogilistel välitöödel. Gümnaasiumisse astus ta juba kindla sooviga ülikoolis just nimelt arheoloogiat õppida ja niimoodi see ka läks.

Oma doktoritöös uuris Kama, kuidas suhestuvad omavahel arheoloogiline ja rahvaluuleline teave ning millised on võimalused nende kooskasutuseks.

Tema doktoritööl on kaks tasandit, aga laiemalt uuris ta, kuidas saab arheoloogilisi ja folkloorseid andmeid koos kasutada.

Teadlane rääkis, et folkloori määratleda on keeruline ülesanne. Eesti rahvaluule dotsendi Tiiu Jaago määratlusest lähtudes on sellel kaks olulist tunnust: folkloor on ühine looming ja alati muutumises. Minevikus kogutud rahvaluule tunnused on veel suulisus, tavade järgimine ja talupojaühiskonna kesksus.

Mineviku kajastamine

«Tänapäeva folkloor aga kajastab ka näiteks interneti jututubasid,» sõnas Kama. Tema doktoritöö tegeles traditsioonilise folklooriga, mis on üldiselt kogutud kaugemas minevikus.

Arheoloogilised tõendid ja rahvapärimus on mõlemad allikad, mis kajastavad minevikku. Kama seletas, et kui teadlase eesmärk on mineviku terviklikum käsitlemine, siis on erinevate allikate sobitamine väga oluline.

Paljud eesti arheoloogid on teadlase sõnul oma töödes kasutanud üsnagi palju folkloorseid paralleele, aga tihti pole mõtestatud, mis eeldustel folkloori kombineeritakse arheoloogiliste andmetega.

Oma doktoritöös proovis ta laiemalt analüüsida, kuidas ja milleks saab folkloori arheoloogias kaasata.

«Probleeme võib tekitada tõik, et arheoloogilise ja folkloorse teabe tekkimine ja ajas edasi kandumine on erinev. Mõlemas allikas esineb palju teavet, mille kohta ei leidu teises allikas kõrvutatavaid andmeid. Siiski näeme, et näiteks kohapärimust on arheoloogid väga edukalt kasutanud muististe leidmiseks,» ütles ta.

Arheoloogia ja folkloori sidumisega tegeles Kama juba bakalaureuse- ja magistriõppes. Nimelt uuris ta matuseteemalisi regilaulule arheoloogilisest vaate­punktist. Eesmärk oli lauludes leiduvate kirjelduste abil määrata kindlaks regilauluridade vanus.

Matuseteemaliste laulude seas kohtas ta laulutüüpi «Poisi ja neiu matus», mis kirjeldab, kuidas poiss on maetud sohu või metsa, tema haual käivad metsloomad ning kasvavad ebameeldivad taimed. Neiu on aga maetud kirikuaeda ja tema haual käivad isandad ja emandad ning seal kasvavad ilusad lilled.

Peale selle on ka mõni vähelevinud laulutüüp, kus esineb ühine motiiv, näiteks «Vaikne matmispaik», kus surija enda soov on saada viidud märgalale: «Viige mind raba kaldasse. Kus ma ei kuule kukke häält, vie venna laulamist, ei kahe õe karjumist.»

Kama seletas, et arheoloogina tekkis tal loogiline küsimus, kuidas suhestuvad sellega arheoloogilised leiud.

Töö teise osana vaatles teadlane juhtumuuringus inimjäänuseid märgaladel, lihtsustatult öeldes soolaipade teemat: teavet selle kohta, kuidas niisugused leiud võivad tekkida.

Eesti üks tuntuim rabalaip on pärit Rabiverest ja see leiti üle 80 aasta tagasi. Tegemist on ainukese mumifitseerunud rabalaibaga Eestis, mida on arheoloogiliselt dokumenteeritud.

1936. aastal leidsid selle kaks turbalõikajat, kes parasjagu kaevasid käsitsi turvast. Mehed sattusid laiba jalgadele ning alguses arvasid nad, et need on juurikad. Siis aga saadi aru, et tegemist on inimkehaga.

Lõpuks kaevasid nad põrmu välja ja teatasid võimudele. Esialgu arvati, et laip on pärit lähiminevikust, kuid selle juurest leiti sõlg ja münt 1667. aastast, mis viitas sellele, et tegemist on tunduvalt vanemate inimsäilmetega.

Laiba kohta on kaks legendi

Rabivere laiba kohta on kaks erinevat legendi sellest, mis temaga võis juhtuda. Esimese versiooni kohaselt elanud sealkandis üks naine, kes armastanud üle raba kõrtsis joomas ja tantsimas käia. See aga ei meeldinud tema mehele, kes olla naise ära tapnud ja sohu matnud. Võimalik on ka, et naine ise uppus tagasiteel koju laukasse.

Teine versioon räägib Truuta-nimelisest neiust, kes oli end õnnetu armastuse pärast raba­serval üles poonud. Kuna enesetapu sooritanud inimesi ei tohtinud kirikaeda matta, siis maeti Truuta rabasse kaevatud hauda.

Kama rääkis, et tema töö on oluline sellepärast, et nüüd on märgaladel leiduvate inimjäänuste teema tõstatatud ka Eestis.

Laiemalt aitas doktoritöö mõtestada aga folkloori ja arheoloogiliste tõendite kooskasutust, näidates selleks erinevaid võimalusi kui ka takistusi, mis niisuguse lähenemise juures võivad tekkida.

Kama ütles, et töö juures oli kõige keerulisem see, kui vähe me mineviku inimühiskonnast arheoloogiliste tõendite kaudu tegelikult teame, sest on väga palju tegevusi, mis ei jäta endast maha ainelisi jälgi.

Ka arheoloogiliste leidude jõudmine teaduskollektsioonidesse on sõltuv paljudest juhuslikest teguritest.

«Arheoloogiliste leidude abil omaaegsete inimeste mõttemaailma avamisel on väga palju tõlgenduslikku,» lausus ta.

Omamoodi üllatav oli Kama jaoks see, et kui ta tõstis uurimise keskpunkti «inimjäänused märgaladelt», siis allikmaterjal, mis kogunes, oli väga kirju: alates kiviaegsetest üksikutest luu­leidudest märgaladelt kuni 17.–18. sajandi soolaipadeni.

Kogutud teave kajastab väga erineva vanusega praktikaid ja tekkeviisiga inimjäänuseid. Kama doktorantuuri raames tehtud välitööd keskendusid kohtadele, kus kohapärimus viitas võimalikele inimjäänustele märgalal. Paraku aga ei õnnestunud uusi inimjäänuseid või muid arheoloogilisi leide tuvastada.

Märgalade uurimine on Kama sõnul keerukas, sest sooalad on tihti suured ja täpsemat uurimispaika sedavõrd keerukam määratleda. Ka puuduvad märg­aladel silmaga nähtavad tunnused, mille põhjal arheoloogilisi leide ennustada.

Peale selle võivad leiud olla väga sügaval ning vesine pinnas teeb taolised uuringud veelgi keerukamaks. «Üldiselt kaevasime uuritud piirkonnas väikeseid auke ehk arheoloogide kõnepruugis «šurfe». Ka kasutasime kahemeetrist mullapuuri, mille abil oli võimalik uurida sügavamaid kihte.»

Peale pärimusest inspireeritud välitööde toimusid arheoloogilised kaevamised Alasoo Varajemäel. Tegemist on viikingiaegse põletuskalme alaga, mille servas soises pinnases leidus tuleriidalt pärinevaid leide. «Näib, et osa põletusmatustest pärinev kallati omaaegsesse madalasse järvevette, mis on esmakordne teave niisugusest kombetalituslikust käitumisest Eestis.»

Kama usub, et olulisim on see, et inimjäänuste märgaladelt leidmise teema on Eestis tõstatatud. See loob ka paremad tingimused selleks, et niisugune teave talletub ja leiab tähelepanu tulevikus.Ta ütles, et loomulikult sooviks ta jätkata arheoloogiliste välitöödega märgaladel, aga taoliste välitööde tulemusi on keeruline ennustada.

Teine võimalus on vaadelda inimjäänuste leide (arheoloogias ja folklooris) Eesti piiridest väljaspool, mis pakub Eesti leidudele laiemat tausta, rääkis Kama.