Praktika välismaal oli kohati raske, aga meelde jäi vaid hea.
FOTO: erakogu

Animatsioon – töö ja meelelahutus ühes

Reisikiri

Veetsin turismi õppides praktika Hispaanias rannikuäärses Lloret de Mari linnas. Sellest linnast on tehtud turismisihtkohaks ja seetõttu on seal hispaania kultuuri veidi vähem. Tegevust seal aga jagus.

Peale ilusa looduse on iga nurga peal mõni söögikoht ja poode on kõik kohad täis. Poemüüjad on väga jutukad ja räägivad sinuga nii kaua, kuni oled nende vaateväljas. Üldse on inimesed vabad ja suhtlevad kõigiga ükskõik millest. Linn on tuntud ka oma vägeva ööelu poolest. Esimesel kuul olin sellest päris vaimustuses, kuid hiljem muutusin pigem töönarkomaaniks, sest töö oli minu arvates lihtsalt parim.

Hispaania töökultuur on üllatavalt vaba

Hispaania töökultuur jäi mulle silma alates hetkest, mil oma jala Hispaaniasse tõstsin. Meile praktikal abiks olev agentuur näitas juba esimesel päeval, kuidas Hispaanias asjad käivad.

Kohale jõudes oli kõik väga segane. Meile tuldi lennujaama vastu ja viidi mingisugusesse kohvikusse, kus teised juba ootasid. Seejärel hakkasid nad meie dokumentidega tegelema ja ma ei kujutanud ette, kaua meil tuleb seal olla või mis saab üldse edasi. Kõik tundus korraldamata ja vaba.

Sain praktikakoha animatsioonialale, mis hõlmab endas kogu hotelli meelelahutust. Töö juures oli juhiseid väga vähe ja oodati, et teame ise, mida teha. See arendas meid tohutult, sest pidime olema täiskasvanumad ja iseseisvamad. Tundmatus kohas vette hüppamine võib anda häid tulemusi, kuid ma ei arva siiski, et see on kõige sobilikum viis praktikat korraldada. 

Meie töö toimus kahes hotellis ja mina töötasin hommikul üksi ühe hotelli lastetoas. Minu ülesanne oli sinna tulevate lastega aega veeta. Ise võisin otsustada, mida teha. Tundub lihtne töö, kui peab lastega viis tundi meisterdama ja «UNO-t» mängima. Mõne lapsega oligi lust koos aega veeta ja tihti kaasati ka mind nende väljamõeldud mängudesse.

Vahel aga ei tahtnud laps minuga mingit tegemist teha ja ainult jonnis. Pidin ka mitu korda neid taga ajama, sest mõned tahtsid ära joosta. Õhtuti sain töötada koos teiste meeskonnaliikmetega ja sel ajal me tantsisime lastega. Õppisin esimesel päeval selgeks kümme tantsu ning seejärel tantsisime neid lastega iga päev.

Peale seda tegime veel mõne mängu ja siis algasid täiskasvanutele mõeldud sõud. Seal sain mõnikord kaasa lüüa, kuid tihti pidin lihtsalt suurema osa ajast lapsi lavast eemale hoidma. Teatud päevadel oli hotell korraldanud ka näiteks papagoi- või roomajatesõu. Seda oli endalgi vahva näha.

Kooli jaoks pidime sooritama teeninduspraktika. Meile anti valida, mis tööd me soovime teenindusvaldkonnas teha ja kus seda teha. Tahtsin praktikat sooritada välismaal, kuna see on ainulaadne kogemus. Peale selle teadsin kohe, et animatsioon on see, mis mind huvitab, ja Eestis on seda raske leida. Hispaania valisin sihtkohaks juhuslikult.

Õppisin suhtlema inimestega, kelle keelt ma ei valda. Samas sain ka aru, et inimesed on väga erinevad. Mõni särasilm soovib sulle parimat ja teine toriseb päev otsa. Suhtlemist oli väga palju. Olen väga õnnelik, et just animatsiooniala oma tööks valisin, sest kui su töö on meelelahutus, siis ei saa just kaua mossis olla.

Kõige raskem hetk tabas mind esimese kuu lõpus. Mind kutsuti vabal päeval vestlusele. Keegi ei öelnud mulle, millest neil on tarvis rääkida, ja kui ma kohale jõudsin, ootas mind hotelli personalijuht koos agentuuri esindajaga. Nad rääkisid, et ma olevat vaikne ja kui ma ei muutu julgemaks, siis annavad nad mulle töö baaris või köögis.

Ma ei olnud nendega üldse nõus, sest minu arvates olin ma kuu ajaga muutunud palju energilisemaks ja julgemaks. Läksin endast täiesti välja ja ütlesin neile, et kui nad mu töö ära soovivad vahetada, siis ma katkestan praktika ja lähen minema. Selle peale nad ehmusid ja lubasid, et vaatavad, kuidas mul edasi läheb. Vist läks hästi, sest rohkem ma sellist juttu ei kuulnud.

Töö sobis tegelikult mulle väga hästi ja olen kaalunud, et võiksin tulevikus midagi sarnast uuesti proovida. Minu lemmikosa tööl oli tantsimine ja lastega tegelemine. Lapsed on alati rõõmsad ja kui näiteks ema vadistab kiirelt pikki prantsuskeelseid lauseid, siis on lapse lihtlausetega jutust palju lihtsam aru saada.

Mulle meeldis väga lastega töötada. Sain nendega palju mängida ja meisterdada ning tänu sellele hakkasin ka ise rohkem meisterdamisest ja joonistamisest huvituma. Paljud lapsed olid imetoredad ja mäletan neid siiani. Peale nelja kuud avastasin, et tahan tulevikus just lastega töötada. Õppisin varem Pärnu kolledžis turismi, kuid tänu praktikale leidsin oma tõelise kire ja õpin nüüd hoopis õpetajaks.

Hispaanias olles igatsesin oma pere järele, kuid mul oli sealsamas ka n-ö kaks uut perekonda. Ma elasin kortermajas, kus olid ka mitmed teised praktikandid. Nendega oli mõnus igal õhtul töömuljeid arutada ja väljas käia. Mul oli ka eestlasest sõbranna lähedal linnas praktikal, tänu kellele ma ei unustanud eesti keelt.

Teine perekond oli tööpere. Just nemad jäid mulle kõige rohkem meelde. Veetsin tööl peaaegu iga päev kaheksa tundi ja nelja kuu möödudes olid nad kõik mulle väga armsaks saanud. Meid ühendas augustis toimuv playback-sõu, kuna seal tuli lava taga kogu aeg üksteist aidata ja teineteisega arvestada. Peale selle oli meil palju proove ja saime kõik koos ühise meeskonnana midagi teha. Lõpuks, kui mul oli aeg lahkuda, ei tahtnud ma kuidagi ära minna.

Meelde jäi hea

Minu reisil oli palju ebameeldivaid hetki ja takistusi, kuid praegu tagasi vaadates mäletan ma vaid head. Inimesed, kellega seal kohtusin, olid imelised ja täiesti erinevatest kultuuridest. Eri inimestega suhtlemine rikastab! Minu praktikast on möödas juba üle aasta, kuid ma ei saa seda peast välja, sest see oli nii meeldejääv.

Kindlasti soovitan kõigil praktikale minna! See ei ole lihtne ja minagi veetsin alguses mitmeid unetuid öid, kuid praktikaaeg on sellegipoolest lahedaim kogemus mu elus.

Liisa Sumberg

ajakiri [at] ut.ee

Jaga artiklit

Märksõnad

reisikiri