Arhiivi jõudmine oli Sirje Margi jaoks loogiline asjade käik.
FOTO: Virgo Siil

Väärikate ülikooli tegus tudeng

Persoon

Sirje Mark on üks mitmesajast teadmishimulisest, kes sel kevadel väärikate ülikooli lõpetas. Lõpetamine on siin küll tinglik, sest kevadised «lõpetajad» on sügisel tagasi oodatud, et jätkata elukestva õppega. Üle viiekümne aasta ülikooliga seotud olnud Marki jaoks on loengutes käimine huvitav.

 

Ametialaselt on Sirje Mark endiselt ülikooliga seotud, ta on peahoone sisehoovis arhiivihoones arhivaari ametis. Töötamisele vaatamata peab ta vajalikuks ka loengutes käimist – juba viis aastat. «Seal on huvitav, iga kahe nädala tagant käsitletakse erinevaid teemasid,» räägib Mark. Enim huvitavat eakamaid juriidika ja loomulikult terviseteemad.

 

Teisalt on tänapäeval ju olemas arvutid, internet, veebiloengud, videod, artiklid – kas siis nendest teemadega tutvumiseks ei piisa? Sellise küsimuse peale Sirje Mark naerab: «See kõik võib olla, aga elav lektor on elav lektor. Seal on ikkagi vahetu kontakt, ma olen seda toonitanud kah enda läbiviidavatel koolitustel. Internet on kuiv ja sealt otsitakse väga spetsiifilisi asju.» Eks interneti puhul kipub ka nii olema, et teave võib ju olemas olla, aga seda tuleb väga sihipäraselt otsida.

Nii näiteks said loengutes käijad teada, et Tartu perearstidel on muust eelarvest eraldi olemas rahastus eakate terviseanalüüside tegemiseks. «Kes seda muidu teaks? Keegi ei tea. Võib-olla kuskil linnavalitsuse lehel võib see olla, aga ega ma ei hakka ju tervet lehte läbi lugema,» räägib Mark. Sügava mulje on jätnud muuhulgas Mart Noormaa loeng Eesti tudengite satelliidist EstCube1 ja Andrus Kuusik kes Marki sõnul tegi loengus lausa näitemängu.

Teisalt on arvuti Sirje Marki igapäevane töövahend ja kui pärida, mis on Tartu ülikoolis tema selles asutuses töötatud enam kui viiekümne aasta jooksul peale ilmsete tehnoloogia uuenduste ja võimuvahetuse muutunud, siis jõuame ikkagi kohe ringiga tehnoloogia juurde tagasi. «Ülikool on nüüd hästi avatud. Ja see tulebki tehnoloogiast. Kui tahad midagi millegi kohta teada, võtad kodulehe lahti ja vaatad. Või kui oled töötaja ja vaatad siseveebist, mis toimub,» kirjeldab Mark.

SULETUS JA AVATUS

Nii avatud ülikool muidugi nõukogude ajal polnud. Kaheksakümnendatel töötas Sirje Mark ülikooli teadusosakonnas nõukogu sekretärina ning tal olid ülikooli 350. aasta täitumise puhul eriülesanded. Nii tuli tal rajoonides ette valmistada teaduspäevi ja sõlmida kokkulepped rajoonide parteikomiteedega, uurida, mis teemad neid huvitavad ja millised lektorid sinna tulevad – natuke nii nagu käib praegu teemade valimine väärikate ülikooliski.

Muuhulgas koostas Mark ka Tartu ülikooli ajaloolisi hooneid tutvustava trükise. Juubelikonverentsile pidid tulema tähtsad külalised nii Moskvast kui ka välisriikidest, mis oli toona haruldane sündmus. Juubelit meenutades jutustab Mark muigvel sui, kuidas trükis napilt tähtsate külalisteni jõudis. «Seda taheti ära keelata, seda väikest brošüürikest, sest seal keskel oli Tartu linna kaart,» räägib ta. Kaartidesse suhtus nõukogude võim aga paranoiaga, kuna neid võisid vaenulikud lääneriigid luureotstarbel ära kasutada.

Tartu puhul oli kaitstav objekt Raadi sõjaväelennuväli. Trükis siiski ilmus, kuna Mark võttis kaardi aluseks juba varem entsüklopeedias ilmunud kaardi. «Plenaaristungil istusid Vanemuise laval kõik tähtsad tegelased ning siis keegi tõi ja pani igaühe ette selle väikese väljaande,» räägib Sirje Mark.

ÜLIKOOLILE ELATUD AASTAD

Ülikooli sattus Sirje Mark pooljuhuslikult. Alguses, kuuekümnendate keskel soovis ta saada õpetajaks, see oli toona mainekas amet. Kuna aga sel ajal (erinevalt tänapäevast) vabu õpetajakohti polnud, suunati ta hoopis ülikooli, õigusteaduskonna kriminoloogia laboratooriumisse laborandi kohale. «Igasuguseid töid tuli teha, arvuteid ju ei olnud. Tuli perfokaartidel eraldada eriti raskeid kuritegusid kuritegude viisi. Selleks tuli jälle kohtutoimikud läbi lugeda ja ettevalmistustöö ära teha,» kirjeldab Mark. Hiljem tehti selle materjali põhjal doktoritöö.

Viis aastat hiljem tegeles Sirje Mark välislähetustega – see puudutas neid noori ENSV teadlasi, kes käisid lepingute alusel välismaal teadustööl. «Olid teatud rühmad, mis kuuekümnendate aastate lõpus alustasid, ja Moskva lubas neid rühmi välismaale,» meenutab Mark. Kontroll oli tihe ja tugev: kuigi laevaühendus Soomega oli olemas, ei võinud meie teadlasrühmad otse Soome sõita. «Kõigepealt sõitsid Moskvasse, sealt rongiga Leningradi ja siis edasi Viiburi kaudu Soome. Moskvas õpetati, kuidas välismaal käituda,» kirjeldab Mark.

TARTU ÜLIKOOL JUHTIVÜLIKOOLIKS

Seitsmekümnendate lõpul jõudis Sirje Mark teadusliku uurimistöö sektorisse inseneri ametikohale. Siin oli tal kaalukas roll: 1979. aastal võeti Nõukogude Liidus kasutusele süsteem, kus valiti välja juhtivad nõukogude kõrgkoolid. «Nii nagu praegu on kõik need tabelid, mis kõrgkoolide kohta üle maailma tehakse,» räägib Mark.

Tartu ülikoolgi taotles omale juhtivülikooli tiitlit 14 ülikooli koorekihi sekka. «Balti vabariikidest võeti ka Tartu ülikool sellesse nimistusse ja siis tekkis teadusosakond,» räägib Mark. Tartu ülikool pidi tõestama oma teadusvõimekust, sellega kaasnes suur bürokraatia – teadustöö aruanded –, millega Mark pidi tegelema.

Jällegi, kuna arvuteid polnud, oli kogu see tegevus puhas käsitöö. «Mulle meeldis teha neid aastaaruandeid, just seda analüüsi, kuidas on aastaga edasi liigutud. Siis ei olnud niiviisi, et võtame arvutist programmi ja teeme graafiku. Need tuli ise valmis joonistada,» sõnab Mark. Vähe sellest, et aruanded tuli käsitsi koostada ja graafikud joonistada, pidi need ka Moskvasse kohale toimetama. Mark käis neid ise sinna viimas.

Huvilised võivad vaadata internetis üleval olevat kuu tagasi ilmunud ülikooli majandusaasta aruannet. «Praeguseks on see aruandlus muutunud. Tookord oli täpne aruandlus, nüüd on üldisem. Tuleb selline maineraamatu moodi trükis välja, kus on majandusaasta aruanne, seal on tekst sellest, mida teeme, ja on ka pildid. Vanasti polnud sellist trükkigi,» võrdleb Mark muutust.

ASJAAJAMISKORRA LOOJA

1990. aastal sai Sirje Margist rektori kantselei juhataja – just sel ajal, kui uus aeg nõudis uut asjakorraldust. «Uus asjaajamise kord võttis veel tükk aega, sest see on selline asi, mis käib veel tükk aega oma inertsist edasi,» räägib Mark. Alguses tuli kõike väga põhjalikult kirjeldada, kuna nõuded olid hoopis teised kui nõukogude ajal. «Äärmiselt huvitav oli sellist eeskirja koostada,» leiab Mark.

Arhivaar loeb senini huviga ülikooli siseveebis tulevaste õigusaktide kavandeid. «See huvi on varasemast jäänud ja tegelikult on see kõik seotud arhiivitööga, sest kõik see jõuab ju ükskord siia,» sõnab ta. Arhiiv on asjaajamise üks osa – asjaajamisel on oma algus ja lõpp ning selleks, et lõpp oleks veatu, peab ka algus olema veatu. «Aga nii ei ole alati, sest ülikool on oma struktuurilt väga suur ja iga inimeseni ei jõua kohale,» sõnab Mark.

VÄLJASPOOL ÜLIKOOLI TUDENGITEGA SEOTUD

Ülikoolitöö ja väärikate ülikoolis käimise kõrvalt leiab Mark aega muukski, ta on juba üheksakümnendatest peale korporatsioon Rotalias seotud väliseesti stipendiumifondiga. «Sellega alustasin 1993.–1994. aastal. Alguses oli see töö natuke teine, siis polnud ju arvutivõrke, kõike tehti käsitsi. Nüüd on muidugi läinud selle võrra lihtsamaks, et väga palju saab elektroonselt ära teha,» jõuame taas vestlusega tehnoloogia arenguni.

Stipendiumitega on sellele vaatamata palju tööd, kuna Mark valmistab kandidaatide materjalid komitee jaoks ette. Sooviavaldused tuleb läbi lugeda, lisasid vaadata ja analüüsida, võrrelda tudengi õppetasemete kaalutud keskmist hinnet ning hinnata, kui aktiivne on kandidaat muidu olnud. «Otsustamine koosneb väga mitmetest asjadest. Ja lõpuks peab õnne ka olema,» räägib stipendiumide komitee sekretär. Praegu jagatav 2000 eurot annab tudengile omajagu hõlpu argikulude kandmisel, kuid üheksakümnendatel jagatud tuhat dollarit oli väikest viisi varanduse mõõtu. «See oli nii, et osteti autosid ja kortereid,» sõnab Sirje Mark.

VABAL AJAL PAPARATSO

Kas siis tõesti muud peale ülikooli ja tudengite polegi? Sirje Mark muigab ja räägib, et leiab siiski aega ka lugemiseks ning Laulasmaa maakoduga tegelemiseks. «Olen natuke tegelenud Laulasmaa seltsis. Kui Teeme Ära hakkas, siis oli see liikumine Laulasmaal väga tugev, käisin mitu aastat seal,» sõnab ta.

Hetk hiljem löövad aga silmad särama: «Aga sellest võin rääkida, et mind on fotograafia huvitanud, mõnikord tuttavad kutsuvad paparatsoks.» Pilte tegi ta juba tudengiajal. «Siis ei olnud ju veel filmitöökodasid, tuli ise ilmutada. Maakodus oli pimik, kus sai eraldi kõik suurendused ja ilmutused teha,» meenutab ta.

Sirje Mark vaatab Tartut kui arenevat linna ning kui midagi hakatakse ümber tegema, siis ta jäädvustab selle muutuse arenemisasted. «Minul oli kogu aeg fotokas kotis. Nüüd on telefon kotis. See on hästi huvitav, sa saad ajas tagasi vaadata,» selgitab Mark pildistamishuvi.

Seega imbub arhivaaritöö ka argipäeva, on ju ülikooli dokumentide arhiveeriminegi moodus muutusi talletada.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Virgo Siil

UT peatoimetaja
virgo.siil [at] ut.ee

Jaga artiklit

Märksõnad

persoon