Pimedana tuli mul otsida riiulilt erinevaid esemeid.
FOTO: Mari-Liis Koemets

Mis tunne on inimesel, kellel puudub üks meel?

Reportaaž

Oled sa kunagi mõelnud, mis tunne on oma igapäevatoimetusi teha, kui puudub nägemine? Või kui sul pole võimalik kasutada suheldes häält? Või kui sa hoopis ei kuule, mida teine inimene sulle räägib? Seda kõike sai tudengipäevade ajal omal nahal proovida eripedagoogika tudengite töötoas «Väljakutse meeltele».

Kui me ise ei tunne erivajadustega inimesi, siis kui palju me üldse mõtleme selle peale, kuidas on elada, kui ei saa kasutada ühte või mitut meelt? Mina panin end proovile ja kaotasin natukeseks ajaks ära kolm oma meelt, et sellest aimu saada. Eripedagoogika tudengid valmistasid ette kolm tuba, kus tuli lahendada erinevaid ülesandeid.

Sõrmed ei paindu

Esimeses toas, kuhu sisse astusin, kaotasin oma kuulmismeele ja pidin suhtlema inimesega nii, et ma teda ei kuulnud. Ruumi sisenedes viipas mulle rõõmus neiu, et ma tema poole tuleksin.

Ta hakkas minuga viibeldes suhtlema. Samal ajal liigutas ta ka suud, seega proovisin suu pealt sõnu kokku veerida. Minu kõrval oli ka plakat, kus oli kirjas viiped, mis tähistavad erinevaid tähti viipe­keeles. Kui tahtsin vastata, siis kasutasin just neid käemärke. Selleks kulus mul päris kaua aega.

Üllatavalt raskeks osutus osade tähtede moodustamine, sest mu näpud ei paindunud alati nii palju kui vaja. Ma ei teadnudki, et mul nii jäigad sõrmed on. Kuna vestlus oli üsna lihtsal teemal, siis saime omavahel ikkagi suheldud. Või oleks õigem öelda tutvutud, sest suhtlus põhines peamiselt sellel, kes ma olen, mida õpin jms. Kui peaks tegema võistluse, kellel kulub kõige kauem aega, et näidata viibeldes, et ta õpib ajakirjandust, siis selle tiitli võib küll julgelt mulle anda.

Kui olime lühikese vestluse maha pidanud, tuli mul istuda laua taha ja vaadata üht videot, kus naine jutustas mingit lugu. Pidin kirja panema, kui palju sain aru sellest loost, mida ta mulle viiples. Esimesed sekundid ei saanud ma midagi aru. Üheltpoolt jälgisin ta käsi, teisalt püüdsin suu pealt sõnu kokku veerida, aga kuna ta tegi seda kiiresti, siis oli ülesanne päris raske.

Üsna video alguses sain aru, et juttu on kevadest, ja nii see tõepoolest oli. Paar lauset tabasin ka õigesti ära, aga üldiselt mõistsin pigem üksikuid sõnu.

Järgmises toas, kuhu sisse astusin, kaotasin kõnelemis­võime. Et ma ühtegi piiksu teha ei saaks, siis teibiti mu suu kinni. Ukse taga öeldi, et seal toas tuleb ka erinevaid ülesandeid lahendada, näiteks seletada vanasõnu.

Õnneks olid valitud üsnagi lihtsad vanasõnad ja kuigi ma pidin neist kaks valima, siis oleksin suutnud ka rohkem seletada. Teised pidid ära arvama, mis vanasõnu ma seletan. Kuna toa tegevuste korraldajad olid ilmselt kursis nende vana­sõnadega, siis oli mul selle võrra lihtsam neid  seletada. Üks vanasõna, mida ma seletasin, oli «kes ei tööta, see ei söö». Ma teesklesin, et koristan ja pistsin seejärel endale midagi suhu. Saadi aru küll.

Minu jaoks oli kõige huvitavam see tuba, kus ma oma nägemise kaotasin. Ruumi, kuhu sisse pidin astuma, ei olnud ma varem näinud.

Kõigepealt öeldi mulle, et olen riiuli juures ja selle kõrval on nagi, kus on seljakott. Pidin seljakoti võtma ja siis riiulilt erinevaid asju kotti panema: näiteks ajakirja, kommipaki, pastaka jne. Kui see oli tehtud, siis tuli ka seljakoti lukk kinni tõmmata ja see endale selga ajada. Seejärel tuli leida nagist valge jalutuskepp, mida pimedad liikumiseks kasutavad.

Lühike vihmavari

Selle ülesandega sai päris palju nalja, sest ma haarasin nagist esimese pikliku asja, mis tundus jalutuskepi moodi. Veidi aja pärast kuulsin, et inimesed muhelevad kuidagi lõbustatult.

«Ma vist ei võtnud õiget asja,» ütlesin. «Ma just tahtsin küsida, mis sa arvad, kas see sul maha ulatub,» vastas mind juhendanud neiu.

Peale seda märkust kompasin eset ja sain aru, et jalutuskepp see tõesti polnud, vaid oli hoopis vihma­vari. Kui ma selle nagist võtsin, siis mõtlesin küll, et see on kepi kohta natuke lühike, aga kuna ma olengi keskmisest pikemat kasvu ja suurem osa riideid on mulle alati lühikesed, siis ei osanud ma sellest numbrit teha. Lõpuks leidsin siiski ka õige jalutuskepi üles.

Jalutuskeppi kasutades tuli leida kraanikauss ja seal käed seebiga puhtaks pesta. Seejärel oli vaja leida käterätt, mis oli kraanikausist eemal minu selja taga.

Kui isegi ei tea, mis suunas minna, siis on päris raske midagi üles leida. Õnneks olid minuga kogu aeg inimesed, kes vajadusel juhendasid. 

Pärast seda öeldi mulle, et kui ma saan nüüd kahest ämbrist mööda minna neid ümber ajamata, siis olen ülesande edukalt lahendanud. Teerajal oli aga mitu takistust ette pandud. Näiteks oli minu liikumisrajale tõmmatud lõng niimoodi ette, et ma pidin sealt alt läbi ronima. Ma ei saanudki alguses aru, kas lihtsam oleks alt läbi ronida või hakata hoopis ringiga minema, sest tavapärases olukorras ma ju ka ei murra erinevatest takistusest läbi. Näiteks, kui kaarsild on kinni, siis ma ei proovi sealt ikkagi üle minna.

Peale selle oli põrandale pandud krabisevast materjalist mingi vaiba moodi asi, mis tekitas minus segadust ja arusaamatust. Ka helisid oli kasutatud ja need ehmatasid mu hetkeks täiesti ära. Näiteks autosignaal ja beebi kisa. Ma küll teadsin, et see on nii-öelda mäng, aga ikkagi tekkis imelik tunne.

Ohtlikud trepid

Pidin ka treppidest üles kõndima ning alla tulema. Enne trepist alla tulekut hoiatati mind, et oleksin järgmist osa läbides ettevaatlik. Jumal tänatud, et hoiatati, sest muidu oleksin sealt alla sadanud.

Võib tunduda, et mis sellise teekonna läbimisel rasket on, sest mulle anti ju jalutuskepp kätte, aga mina unustasin seda vahepeal sihtotstarbeliselt kasutada. Ma püüdsin käega kompida ka enda kõrval olevaid seinu ja esemeid ning seetõttu tilbendas see kepp vahepeal lihtsalt mu ees.

Seda ruumi läbides tekkis mul mingisugune ettekujutus sellest, milline see võiks välja näha, aga kui ma silmaklapid peast võtsin, siis oli see hoopis teistsugune, kui ma olin arvanud. Minu jaoks oli üllatav, kui pisike oli tegelikult see ruum, kus ma viibisin. Kui ma ei näinud, siis tundus see palju-palju suurem.

Kui võisin sideme silmadelt ära võtta, valdas mind kergendustunne. Mulle valmistas juba suuri raskusi ühes toas hakkama saamine. Ma ei kujuta ette, kuidas on ringi liikuda näiteks linnas, mida eriti ei tunne. Mul oli ka pidev hirm, kuigi mõistusega sain aru, et minuga ei saa midagi juhtuda.  

Pärast seda väljakutset mõtlesin õhtu otsa selle peale, kui hirmus on ikka olla, kui inimene ei saa mõnda meelt kasutada ja kui raske on neil hakkama saada. Pärast seda väljakutset tänasin küll jumalat, et ma näen, kuulen ja saan ka rääkida. 

Sandra Saar

UT toimetaja
sandra.saar [at] ut.ee

Jaga artiklit