Selline vaade vaatas Gertrudile vastu tema ühikatoast.
FOTO: Erakogu

Gertrud Luhaoja: uitmõtteid tasub kuulata

Reisikiri

Endale uusaastalubaduste andmine tundub meile sageli loomulik ja justkui kontrollitud viis muuta elu argisest huvitavamaks. Me teame, et need ei tööta. Seevastu on uitmõtetest kinni haarata hirmutav ja seda põhjusel, et suure tõenäosusega muudavad need nii mõndagi. 

Kui mind eelmisel talvel, pelgalt ühe semestri ülikoolis käinuna tabas uitmõte minna mõneks ajaks välisülikooli õppima, keskendusin nii mõnegi päeva põhjuste otsimisele, miks ma seda tegema ei peaks. Kas tõesti on siis minu igapäevaelul midagi viga, et pean seda teise ühiskonda kolimisega korralikult raputama? Vastupidi, kõik oli nii hästi, püsiv ja kontrollitud, «et paha hakkab». Sellepärast leidsingi end sama aasta augustis lennujaamas ootamas reisi Hollandisse, et veeta järgnev sügissemester Haagis õppides.

Koolielu hollandis

Minu valitud koolis (The Hague University of Applied Sciences) õpib umbes 25 000 õpilast ja inglise keeles õpetatavatest erialadest ning õppeainetest oma valikut langetades puudust ei tule. Koolihoone paistab kõrvalt vaadatuna nagu suur ringikujuline olümpiastaadion ja on võrreldes Eesti õppehoonetega väga ebatavaline. 

Kompleksist leiab alates erinevatest söögikohtadest kuni jõusaalini kõik toredaks koolieluks vajaliku. Hoone keskel on suur aatrium, kus toimub igal nädalal mõni suurem üritus, nagu näiteks idufirmadele keskendunud konverents. Kool näeb palju vaeva, et muuta tudengite igapäevaelu värvikamaks. 

Kahte tüüpi koole

Hollandis on kahte sorti ülikoole – tavapärased ja rakenduskõrgkoolid. Traditsioonilised ülikoolid keskenduvad eelkõige akadeemilisele õppele ja neid võrdleksin Tartu ülikooliga. Teistes, nn rakendusülikoolides (hollandi k hogeschool) keskendutakse õppes rohkem praktilisele haridusele ja koostööoskuse arendamisele. 

Kuna minu peaeriala koduülikoolis on rahvusvahelised suhted ja seetõttu hoian õpingute käigus palju oma nina raamatus ning töötan läbi suurel hulgal akadeemilisi artikleid, näis mulle huvitav proovida sellele peaaegu et vastandlikku lähenemist.  Siinkohal pean ütlema, et enda erialaks vajalik raudvara tulebki minu arvates omandada eelkõige akadeemiliste materjalidega töötades, kuna edaspidiseks vajaliku teadmistepagasi saab politoloogihakatis just sealt.

Kui Tartus käib õppeainetele kirjapanek lihtsalt interneti teel ÕIS-i abil, siis Haagis on see vahetusüliõpilastele hoopis teisiti. Ühel õppeainel on enamasti mitu rühma, mis erinevad üksteisest toimumisaegade poolest. 

Vahetustudengite õppeainetele kirjapanek oli seesugune, et kooli turvameeskond riputas ajavahemikus 20.00–9.00 (täpset aega ei öeldud sellepärast, et muidu oleks sel ajal teaduskonna 170 vahetusüliõpilast koos rüselemas) üles tühja nimekirja, kuhu pidi panema kirja oma nime. See nimekiri määras järjekorra, mitmendana saad järgmisel hommikul minna end ainetele käsitsi paberi ja pliiatsiga registreerima. 

Seega, mida varem saad minna kirja panema, seda tõenäolisem on, et soovitud ajal toimuva aine rühm ei ole veel täis. See tähendas meie jaoks öö jooksul erinevatel aegadel kooli minekut, selleks et kohe, kui turvamehed on nimekirja üles riputanud, saaksime oma nime võimalikult vara kirja panna. Mina läksin koos sõbraga hommikul kell 4 kooli ja olin nimekirjas õnnelik seitsmes.

Erinev õppetöö

Õppetöö oli Haagis väga erinev võrreldes minu seniste õpingutega Tartus. Kõigi õppeainete raames toimusid iga­nädalased interaktiivsed töötoad (seminarid), mis olid loengutest olulisemadki. Nende käigus töötasime erinevate projektide kallal, korraldasime üritusi ja väljasõite, mille ajal omandasime teadmisi enda erialale olulistest asutustest.

Õpingute raames külastasin näiteks rahvusvahelist kriminaal­kohut, Hollandi põgenikekeskust ja endise Jugoslaavia rahvusvahelist kriminaaltribunali. Nii mitmete oluliste rahvusvaheliste asutuste paiknemine Haagis oli ka üks peamisi põhjuseid, miks valisin just selles linnas asuva välisülikooli.

Minu elukoht oli kooli lähedal asuv 23-korruseline välistudengitele mõeldud ühiselamu. Arvestades asjaolu, et ühikatoa üürimine oli võimalikest eluasemetest kõige soodsam variant, tundub veider, et minu tagasihoidlikule tudengirahakotile sobiv tuba asus 20. korrusel ja pakkus mulle igal hetkel imelist vaadet Haagi üle.

Kuigi tegu on võrdlemisi uue hoonega, oli sealsest kahest liftist üks alatihti rikkis, mis tähendas sageli kuni kümneminutilist ootamist. Hädaldamiseks see põhjust aga ei andnud, sest liftis kohtus alati mõne vana või uue tuttavaga ja ühises vaikuses liftinuppude jõllitamist ette ei tulnud – kellelgi liftis olijatest oli alati midagi põnevat rääkida või küsida.

Esimest korda oma korterisse sisenedes kuulsin ukse tagant lõbusat hispaaniakeelset muusikat. Mõtlesin omaette, et see veel puudus, peoloomast korterikaaslane. Tuppa sisse astudes nägin teisel pool koridori rõdul seljaga minu poole tantsivat paljast tütarlast. Ma ei mõtle mitte pesuväel või rätik-ümber-paljast, vaid alasti. Minu esimene mõte oli, et temal on kindlasti minust kordi piinlikum, kui ta märkab, et olen korterisse saabunud võhivõõras.

Seejärel läksin hetkeks nurga taha ja mõtlesin sealt vaikselt uuesti välja tulla, et tema ehmumine oleks ehk veidigi väiksem. Ei olnud. Pärast meie pea pool minutit kestnud naeru toibusime mõlemad ja tutvusin enda uue korterikaaslase, kellest sai ühtlasi parim sõber järgnevaks pooleks aastaks. Ehk oli see naljakas ja piinlik esmakohtumine põhjus, miks olen veendunud, et kohtun meie vahel tärganud suure sõpruse tõttu temaga ka oma edaspidises elus.

Rutiini ei teki

Suurema osa minu elust Hollandis moodustas siiski sõpradega koosveedetud aeg ja uute paikade avastamine. Kuigi Holland on pindalalt pisut väiksem kui Eesti, on linnad hoolimata väikestest vahemaadest väga eriilmelised ja tänu suurepärasele rongiühendusele on võimalik alati uusi paiku avastada. Usun, et see teebki üliõpilasvahetuse nii meeldejäävaks, sest hoolimata iganädalasest kooliskäimisest ei teki ealeski rutiini.

Olen seda reisikirja kirjutades olnud tagasi Eestis napilt 24 tundi ning juba selle aja jooksul kolm korda vaadanud internetist lennupiletite sooduspakkumisi, et lähiajal Haagi mahajäänud sõpru külastada. Hoolimata sellest, et armastan Tartut, imetoredat Johan Skytte poliitikauuringute instituuti ja kodusolemist, tean pärast oma seiklusi ja Hollandis omaseks saanud elukorraldusega harjumist, et pean edaspidi üha sagedamini enda uitmõtteid pikema kaalumiseta järgima. 

Gertrud Luhaoja

riigiteaduste 2. aasta tudeng

Galerii: 

Jaga artiklit