Otsustusprotsessid muutusid vähem demokraatlikuks

Erinumber

Kuivõrd tegemist on esmakordse ajaga, mil ülikoolis on olnud eraldi nõukogu ja senat, on oluline strateegiline küsimus sellise juhtimismudeli sobivus ülikoolile. Olukord on keeruline veel seetõttu, et eelmine ülikooli nõukogu, usaldamata uut nõukogu, tegi ettepaneku jätta üks keskne küsimus – põhikiri – senati pädevusse. Riigikogu kui seadusandja võttis selle ka omaks. 

Selline lahendus ei ole siiski põhimõtteliselt õige: nõukogu peab vastu võtma otsused strateegilistes küsimustes, põhikiri on aga üks peamisi strateegilisi lahendusi sisaldav dokument. 

Analüüsides edasisi võimalikke arenguid, arvestades senist kogemust, tuleks valida üks kahest võimalusest: a) loobuda eraldi nõukogust ja senatist ning jätkata ühtse nõukoguna (senatina), kaasates välisliikmeid; b) anda põhikiri nõukogu pädevusse. 

Paul Varul (FOTO: Andres Tennus)

Mõlemad lahendused nõuavad seaduse muutmist, mis omakorda võtab päris palju aega, kuid uus nõukogu peaks siiski nende küsimustega tegelema.

Andes hinnangut uuele juhtimismudelile (nõukogu ja senat) ja nõukogu tööle, tuleks lähtuda eelkõige võrdlusest vana nõukoguga, et selle võrdluse kaudu osata hinnata uue mudeli plusse ja miinuseid. 

Eelarve ja välisliikmed

Nõukogu eelarvearutelud olid sisukamad ning nõukogu osa eelarvestrateegia kujundamisel oli märkimisväärne. See on minu arvates võrreldes eelnevaga olnud kõige olulisem pluss. 

Selle puhul tuleb tunnustada eelarvekomisjoni head tööd, mida juhtis nõukogu liige Vahur Kraft, kelle asjatundlikkus aitas oluliselt kaasa eelarvekomisjoni ja nõukogu väga ladusale koostööle. 

Samuti on põhjust kiita finantsjuhti Taimo Saani, kes oma meeskonnaga on pikka aega olnud ülikooli eelarve koostamise peaarhitekt ning kes lõi head eeldused eelarvekomisjoni ja nõukogu edukaks tööks.

Kasuks on tulnud välisliikmete osalemine nõukogu töös: nad on toonud kaasa värskeid mõtteid ülikooli elu arendamiseks ning on olnud teaduskondade ja instituutide erinevate probleemide puhul erapooletul seisukohal.

Tasakaal: nõukogu, senat, rektoraat

Kvalitatiivset muudatust ülikooli juhtimises uus juhtimismudel (nõukogu ja senat) siiski kaasa toonud ei ole. Tegemist on menuka mudeliga, mida on sisse viidud (väiksete erinevustega) ka teistes ülikoolides, olles mõjutatud äriühingute juhtimismudelitest. Vajalik on saada siin praktilisi kogemusi ning seda analüüsida oskamaks otsustada sellise juhtimismudeli põhjendatuse üle ülikoolides. 

Mõned näited probleemidest: samade küsimuste samaaegne arutamine (halvim näide oli põhikirja menetlemise protseduur), terviklikke küsimusi ei ole mõistlik tükeldada kahe erineva kogu vahel, õppekorralduse probleeme ei saa eristada strateegilistest küsimusest, rahaga seotud küsimusi õppe- ja teadustööst jms.

Rektoraadi ning nõukogu suhted ei olnud enam nii tasakaalus nagu varem. Rektoraadil tuli näha palju vaeva, et veenda oma ettepanekute põhjendatuses nõukogu, kus kõik teaduskonnad olid esindatud mitme liikmega. 

Ühtlasi oli hästi ära kasutatud ülikooli kollektiivi vaimne võimekus ning põhjendatud lahendused leidsid ka toetust. Uue mudeli puhul on vähemalt nõukoguga suhtlemises rektoraadil tunduvalt lihtsam oma tahet ellu viia, küsitav on aga see, kas ka otsused on alati piisava kvaliteediga, selleks et ülikooli tasakaalustatud areng oleks tagatud ning erinevad huvid oleksid arvesse võetud. 

See ongi äriühingule iseloomulik – tegevjuhtkonnale antakse võimalus oma tahet ellu viia ja nõukogu on eelkõige järelevalveorgan. Ülikooli puhul aga jääb ülikooli vaimne võimekus sellisel juhul parimal viisil kasutamata. Senat peaks küll seda lünka täitma, kuid samas ei ole senatil piisavalt vajalikku pädevust. 

Uues nõukogus olid teaduskondade huvid ebaühtlaselt esindatud. Ülikooli valitud nõukogu liikmed tunnevad eelkõige oma teaduskondi (nüüd – valdkondi ja instituute) ja teavad nende muresid; nende teaduskondade huvid, kes ei ole nõukogus esindatud, sõltuvad eelkõige rektoraadist. 

Välisliikmetel ei saa aga olla nii palju teavet, et osata rektoraadi seisukohtadesse kriitiliselt suhtuda. Varem oli nõukogus esindatus ja teavitatus laiem ning otsused demokraatlikumad. 

Uues valitavas nõukogus peaks siiski olukord paranema, kui kõik neli valdkonda saavad olema esindatud ja iga esindaja saab seista oma valdkonna eest. Muidugi tuleb enam püüelda selle poole, et ülikoolist valitud nõukogu liikmed ei tunnekski ennast valdkondade esindajatena, vaid suudaksid probleeme käsitleda valdkondade üleselt. 

Nõukogu nähtavus ja seos ühiskonnaga

Nõukogu ei ole olnud piisavalt nähtav ülikooli sees, ülikooli töötajatel puudub täpsem ettekujutus, mida nõukogu teeb, teatakse eelkõige vaid seda, et nõukogu kinnitab eelarve. Liiga üldsõnalised ja seetõttu väheütlevad on nõukogu koosolekute protokollid, eriti torkab see silma võrdluses senati protokollidega, mis on palju teaberikkamad. Sellist praktikat tuleks muuta. 

Nõukogu liikmed peaksid edaspidi aeg-ajalt käima kohtumistel valdkondades ja instituutides, et saada vahetut teavet. See kriitika käib ka minu enda kohta – väljaspool oma teaduskonda oli ka minu ülevaade teiste teaduskondade probleemidest selgelt ebapiisav ja juhuslik.

Üks peamisi argumente, mis toodi välja nõukogu ja senati eraldamise vajadusena, oli ootus, et nõukogust saab tõhus vahendaja ülikooli ja ühiskonna vahel. See on ilus ja õige idee ning uus nõukogu võiks üritada seda rolli ka täita, praegusel nõukogul see ei õnnestunud.

Ei saa öelda, et võrreldes eelnenud juhtimismudeliga (nõukogu ja rektoraat) oleks uus mudel (nõukogu, senat ja rektoraat) midagi väga oluliselt muutnud (ei olulise paremuse ega halvemuse poole). 

Rektoraadi jaoks läks asi muidugi lihtsamaks, otsustusprotsessid aga muutusid vähemdemokraatlikuks. Nõukogu liikmed said oma tööga hästi hakkama, peamine probleem ei ole aga mitte see, kuidas keegi isiklikult oma kohustustega toime tuleb, vaid juhtimismudeli ja pädevuste määratluse põhjendatus.

Paul Varul

TÜ sotsiaalteaduste valdkonna emeriitprofessor

Jaga artiklit