Ülikooli ja ühiskonna vahel

Erinumber

Tartu ülikool on üks kesksemaid asutusi, mis üldse meie rahvust, kultuuri ja keelt peaks hoidma ja edendama – ja just nende hoidmine ja edendamine on Eesti mõte.

Tartu ülikooli peale ollakse harjunud olema kindlad, üsna laialt on levinud mõtteviis, et kui miski on juba ülikooli käes otsustada, siis on sellega asjad korras. 

Rahva usalduskrediit oma akadeemilisele esindusasutusele on tohutu. See tunne, peaaegu müütiline usk, on ühiskonnas, nii kodu- kui ka välis­eestlaste seas tunduvalt valdavam, kui ülikooli igapäevatöös seda tunnetada võib.  

Ma nõustusin Aaviksoo ettepanekuga astuda nõukogu liikmeks, sest mis muu kui selle tunde tugevdamine võis olla minu tööks ülikooli nõukogus. Seda enam, et olin hakanud tajuma, et miski selles pildis on jõudmas murdumise veerele. 

Toomas Kiho (FOTO: Andres Tennus)

Üleilmsed protsessid, massiülikoolistumine, Bologna kolmeaastase õpiaja süsteem jms olid paratamatult hakanud murendama ka Tartu ülikooli head mainet, Eesti suurkooli väljavalitust – elitaarsust selle parimas mõttes. 

Uue juhtimismudeliga – uute volitustega strateegiline nõukogu, mille liikmete enamik tuleb väljastpoolt ülikooli, ja akadeemilise pädevuspiiriga senat – avanes võimalus ühiskonna ootusi ka otse ülikooli juhtimisse siirata.  

Kuidas nõukogu esimene koosseis selle ülesandega toime on tulnud, on iseküsimus. Ülikooli sees – ükskõik millisel juhtimis- või töötasandil – kipub suurem pilt meelest minema. Tuleb maadelda igapäevase teadus- ja haridusbürokraatiaga.

Lõpuks ka rutiinses õppetöös, teadus­grante taotledes ning eksamitest üliõpilasi läbi venitades muutub suurem pilt hägusaks ja võib mõnikord sootuks silmist kaduda. Sest vastavad ülesanded, millega maadeldakse, on alati puhtpraktilised ja seega paratamatult kitsad. 

Aga süsteemi töö lõpptulemus, kuidas ülikool välja paistab ja millisena teda väljaspool võetakse, sõltub lõpuks ikkagi kõigi otsuste summast. Pilt ei sõltu kuigivõrd istutud koosoleku või nõupidamistundidest, vaid teadusest, mida tehakse, ja haridusest, mida antakse, ning kolmandana sellega kaasnevast ühiskondlikust kuvandist. 

Neli võrdset tükki

Viimastel aastatel tehtud suurim muudatus ülikooli sees on struktuurireform, mis on ülikooli lõiganud neljaks hoomatavalt võrdseks tükiks. See on kindlasti muutnud mõndagi, eriti juhtimises. Üsna eriilmeliste ja erineva teaduslik-pedagoogilise ning ka rahandusliku võimekusega teaduskondade asemele on sündinud neli temaatilist valdkonda, nii et esimest korda sattus ülikooli mitmesaja-aastases loos ajaloo prügikasti kogemata ka arstiteaduskonna väärikas nimi. 

Teise suurarenguna tuleb nimetada hulka uusi õppehooneid, mis viimastel aastatel on kerkinud peamiselt Maarjamõisa väljale. Meeldiv erand on ülikooli ruumikomisjoni otsus uue IT-maja ehitamisest Ülejõele; see pidurdab rõõmustavalt ülikooli valgumist linna taha. 

Tublisti on energiat suunatud ka üha suuremale rahvusvahelistumisele, mis õieti ei tähenda muud kui ingliskeelestamist, ülikooliõppe ingliskeelseks muutmist ja ka ülikoolielu ingliskeelestamist senisest suuremal määral.

Kui ma käesoleva teksti esimest mustandit visandasin, oli magistritasemel ingliskeelseid õppekavasid põhiõppes 16. Nüüd on neid rohkem: üksnes viimase kahe senati koosolekuga on lisandunud seitse sellist õppekava. 

Kuidas siis põhjendatakse soovi avada ingliskeelseid õppekavu, millega sagedasti kaasneb ka vastavate eestikeelsete kavade sulgemine? Esiteks tunnistatakse välissoovitusi ja -survet. Teiseks tunnistatakse soovi saada lisaraha. Kolmandaks saab aimu ka geograafilisest haardest, sest plaanis on ingliskeelsete kavade koostöö arendamine Hiina suunas. Neljandaks torkavad silma juhud, kus eesti keele asemele lihtsalt asub inglise keel. Viiendaks selgub, et inglise keeles hariduse saanuid valmistatakse Eesti tööjõuturule. Ja kuuendaks tuleb esile asjaolu, et teatud erialadel eestikeelne õpetus lakkabki.

Mis jääb suures rahvusvahelistumise (loe: ingliskeelestamise) tuhinas järele rahvusülikoolist? Jutt ei ole rahvusülikooli puhul ju mitte ainult keelest – jutt on meie suurkoolist, mis peaks peale keele ka eesti rahvust ja kultuuri hoidma. 

Ülikooli seest on kuulda pragmaatilisemaid seisukohti, näiteks seda, et ülikoolis ei tasu n-ö üle mõelda küsimuses, mis saab rahvusülikoolist. Kui tahame olla väga hea kvaliteetset teadust ja õpet pakkuv klassikaline ülikool, siis tuleb paraku valitsevate hoovustega kaasa liikuda.

Või nagu ütleb TÜ õppejõud ja ettevõtja Margus Niitsoo: «Minu jaoks ei ole eestikeelne haridus või eesti teaduskeel omaette väärtus, mida peaks a priori kaitsma. Minu jaoks on oluline inimkonna kui terviku hüve. Praegu ma ei näe, kuidas Eesti killustamine ja oma keele ajamine kuidagi seda tervikut edasi aitab; mida kiiremini eesti teaduskeel sureb, seda parem.»

Ja mitte unes, vaid päris ilmsi olen kuulnud tõemeeli räägitavat kogu (loodusteaduste) magistriõppe üleviimisest inglise keelele. 

Rahvusvahelistumist soodustavad rahalised preemiad, mille ülikool ise on kehtestanud: näiteks tilgub iga ingliskeelse ainepunkti eest instituudile lisaraha, maakeelsed üliõpilased sellist hüve ei võimalda. Ja see on praeguse nõukogu ajal tõusnud 10 eurolt 13 eurole, kokku 30%, mis ületab elukalliduse ja inflatsiooni.  

Tippude sekka ei jõua

Pingutame ülikoolina rahvusvahelistumise nimel palju, kuid ingliskeelse maailma tipp­ülikoolide sekka jõuda pole võimalik mis tahes trikiga, ka mitte ükskõik kui kõrgete kullakoormatega: Oxforde-Cambridge’e ning Stanforde-MIT-isid peame jääma ikka läbi klaaslae põrnitsema. 

Kas meie lagi ongi see, mida Peeter Saari on kirjeldanud, tundes muret eesti keele tuleviku pärast? «Mis saab nii meie ülikoolidest? Rahvuskultuuri järjepidevuse tagajaist muutuvad nad kusagil ääremaal Euroopa provintsis asuvateks kah-ingliskeelset kõrgharidust enamasti kolmandadest riikidest tudengeile ust Euroopasse pakkuvaiks asutusteks?»

Ja nii ongi, et hoolimata kõigest – edukatest evalveerimistest, tulemuslikest läbirääkimistest ministeeriumiga, aastate lõikes üsna kopsakast eurorahast, korralikust eelarvepoliitikast, rahuldavast vastuvõtustatistikast ning sellestki, et rahvusvahelistes edetabelites hõivab ülikool üha kõrgemaid kohti – tundub üha enam, et ühiskonna ootused ja ülikooli arengusuunad on lahku kasvamas. 

Lihtsalt öeldes tegeleb ülikool endaga, kuid peaks hoopis ühiskonnaga tegelema. Ülikoolil on lisaks tavapärasele õpetamis- ja teadustöö ülesandele ka muid kohustusi: osa on ta võtnud endale vabatahtlikult – näiteks professionaalse korvpallimeeskonna ülalpidamine –, osa ülesandeid on talle pannud aga riik – näiteks säilitada rahvuslikku kultuuripärandit. 

Kui teadus- ja õppetöö ülesanded alluvad kõige üldisemalt öeldes rahvusvahelise haridus- ja teadusturu reeglitele ning nende järgi on mõistlik – nagu turul ikka – olemasolevate vahendite abil võimalikult tulutoovalt kvaliteetset haridustoodet pakkuda ehk siis võimalikult odavalt osta ja kallilt müüa, hoida all püsikulud, teha kaalutletud reklaami jne, siis muud riigi seatud ülesanded on selle loogikaga teravas vastuolus. Paraku on just need muud ülesanded see iva, see tuum, mis eristab rahvusülikooli muudest n-ö haridusvabrikutest. See on Tartu ülikooli conditio, sine qua non. 

Ja siin on ka põhiline vastuolu ja kitsaskoht, mis Tartu ülikooli kammitseb. Mõned asjad, mis kaugelt vaadates tunduvad ülikooli juures üllad ja loomulikud, paistavad ülikooli sees tegutsedes liigsed ja koormavad. 

Näiteks on päris selge, et ülikooli ladusa juhtimise ja toimimise huvides pole ajalooline hoonestu muud kui tülin kaelas, seda on kallim ülal pidada kui tänapäevaseid hoonei, keeruline ja kulukas on täita igasugu kaasaja tehnilisi nõudeid: invapääsud, päästeameti ettekirjutused, muinsuskaitse piirangud jms. 

Kaine pilguga, pelgalt eelarve kaudu ülikooli arengut suunates tulekski kolida äärelinna uutesse kaasaja nõuetele vastavatesse, aga samas anonüümsetesse hoonetesse. 

Samasuguseks tülinaks kaelas on muuseumid, nende vanad kogud, samuti raamatukogu oma tülika säilituseksemplariseadusega jms, mis võtavad tohutu ressursi – puhas raiskamine. 

Professuurid on hädaks

Ja ega nn rahvusprofessuuridki pole muud kui häda. Kui seadus nende olemasolu ei kohustaks ja ses suhtes ülikooli autonoomiat ei piiraks, siis oleks loomulik, et need liberaalse majandusruumi kohaselt lastaks n-ö turule, kus loevad rahvusvahelised teadusliku publitseerimise nõuded jms. 

Poleks põhjust kohelda neid erialasid ja professuure eraldi, vaid allutada need ausale konkurentsile muude õppekavadega. See viimane tõdemus on ühiskonna kui terviku jaoks keskse tähendusega – rahvusprofessuurideks on loomuldasa kõikide erialade professorid. 

Seevastu on üsna ohtlik suundumus, mille järgi seaduses ette nähtud rahvusprofessuure vaadeldakse kui küllaldast tagatist rahvuskultuuri püsimiseks – need teil ju on, muud polegi vaja teha. Nii on ka rahvusprofessuurid kahe teraga mõõk. 

Näiteks on selle kohta öeldud: «Mõnikord arvatakse ka, et ülikoolil peaks kehtima teatud kvoodisüsteem selle kohta, kui palju ingliskeelset õpet tohiks magistritasandil olla selleks, et rahvusülikool säiliks. See on vääriti arusaam, sest meil on kaitsemeetmeid «rahvusteaduste» määratlemiseks ja erikohtlemise näol nii või teisiti sätestatud.» Mõõk lõikab. Tunnete? 

Lõpuks tuleb kasutada Lennart Meri ütlust: «Tartu ülikool on eestlase südamele kallis, ja kulukas tema rahataskule.» Aga mitte ainult rahataskule, vaid ka ajudele – neidki tuleb väikeses kultuuris pingutada topelt rohkem.

Seda tehkemgi ja jätkakem oma köielkõndi, sammudes korraga kahe kukkumise vahel – üha õhemaks-rahvusvahelisemaks või kulukamaks-rahvuslikumaks? – taset kummalgi juhul alandamata. Või polegi see köielkõnd, vaid hoopis köievedu. •

Artikli täisversioon ilmub ajakirjas Akadeemia, nr 2, 2017.

Toomas Kiho

ajakirja Akadeemia peatoimetaja, peaministri nõunik

Jaga artiklit