Nõukogu eelmise esimehe eestvõttel kogusime ja vahetasime oma siselistis mõtteid meie viieaastasest tegevusest. 

Teatavasti koosneb TÜ nõukogu kuuest välisliikmest ja viiest ülikooli seest valitud liikmest (ehk miks mitte lühidalt – siseliikmest). Esimese nõukogu siseliikmed polnud valitud valdkondade esindatuse põhimõttel. 

Sel põhjusel, aga vast veelgi enam tänu esimehe ja välisliikmete tasakaalustavale mõjule ning ka siseliikmete suurele kogemustepagasile vahendite üle otsustavates kogudes istumistest, kujunes meil algusest peale välja ühise asja eest seisva meeskonna tunne. 

Ehkki esines eriarvamusi – ja mõnigi kord üsna teravaid –, hoidus nõukogu kujunemast liikmete taga seisvate ringkondade erihuvide esindamise-vastandamise tallermaaks. 

Samas ei kaldutud meeskonnatundega ka teise äärmusse, kus head suhted omade semude vahel olnuksid tähtsamad kui põhimõtted ja -väärtused. Uues siseliikmete valdkonniti valimise protseduuris nägin ma mõningast ohtu uues nõukogus tõhusa meeskonnavaimu kujunemisele. Kuid tundes nõukogu uude koosseisu nüüdseks juba valitud siseliikmeid, kelle hulgas jätkab ka kaks eelmise kooseisu vaimu kandjat, on see mure päevakorrast maas.

Quo vadis, Eesti alma mater?

Küll aga paneb muret tundma küsimus sellest, milliseks kujuneb järgnevatel aastakümnetel meie rahvusülikool, mis põhikirja kohaselt «… edendab eesti keele ja kultuuri säilimise ning arengu eesmärgil /…/ eestikeelset haridust». See, kui strateegiliste valikute küsimus, on ja jääb nõukogu uue ja järgmiste koosseisude lauale. Sisuliselt kindlasti, isegi siis, kui peaks juhtuma, et vormiliselt muudetakse põhikiri selle koha pealt ära.

Füüsika tunneb faasisiirde nähtusi, milles algselt mikromuutused aine ebastabiilses olekus vallandavad aine omaduste äkilise muutumise tundmatuseni. Meie arengukava võtmenäitajate hulgas on ingliskeelsete õppekavade osakaal mõõdikuga («Milline on hea tulemus?») 25%. 

Erinevalt eelmisest kümnendist, mil mina LOTE esimese ingliskeelse magistriõppekava ühte kursust lugesin, on nüüd mõõdiku saavutamiseks pandud tööle ka rahahoovad. Laskumata siinkohal rahvusvahelistumise poolt- ja vastuväidete vaagimisse, nimetan vaid ühe pragmaatikute peamise raidkirjalise argumendi: ilma välistudengeid juurde toomata üliõpilaste arv langeb ja valitsus vähendab vastavalt ka ülikooli rahastust (st meie palku/töökohti). 

Praegune läänemaailm on ebakindlas olekus. Trumpism – üleilmastumisvastasus, eliidivastasus, võõrapelgus, seniste teadmispõhiselt tehtud otsuste ja intelligentsi ründamine (esialgu veel mitte füüsiliselt…) sõjahüüuga «Fuck the experts!» ja tõepõhjatuse võidukäik avaliku arvamuse kujunemises – kõik see ei ole mitte mingi juhuslik ja ekslik kõrvalekalle normaalsusest à la mööduv nohu, vaid seniste arengusuundade ja poliitikate loogiline tagajärg. 

Kui üleilmastumise kõrval hakkavad valge inimese töökohti massiliselt üle võtma ka targad masinad ja kui isegi kõrgharitute massid jäävad töötuks – välja arvatud IT- jt tehnilistel aladel ja sedagi vaid edumeelsetes riikides  –, nagu see on juba täna Lõuna-Euroopa kurb tegelikkus, siis milliseks kujuneb homme see maailm, kuhu ka Eesti kuulub? 

Ei maksa olla liiga kindel, et meie ühiskond on piisavalt tark olemaks immuunne eelmainitud nähtuste suhtes. Mõelgem sellele, mis on kütnud viimase aasta-paari jooksul meie ühiskonnas enim kirgi. Mõelda tasuks sellelegi, et vaktsineerimisvastased, kristallipaitajad, selgeltnägijad, imeravitsejad jt igasugu alternatiivsuse esindajad on kujunemas arvestatava osa ühiskonna jaoks juba lausa arvamusliidreiks. Ja kõigesse taolisse tõsimeeli uskujate protsendi poolest oleme Euroopas esirinnas!

Jah, ühelt poolt on eesti peredes uhkusega lausutud: «Saatsin oma lapse Tartu ülikooli.» Teiselt poolt on alati olemas olnud ka alternatiivne suhtumine: «Ah et ülikooli – hobusevargaks õppima?» 

Kujutame korraks ette järgmist asjade käiku. Rahahoovad on olnud tõhusad ja koosmõjus noorte eestikeelse kirjaoskuse üleüldise langusega on TÜ faasiüleminek valdavalt ingliskeelseks ülikooliks ära toimunud. 

Eesti maksumaksjate laiad hulgad aga, ärritatud läänemaailma ülalmainitud suundumustest ja Euroopa eeskujurolli kokkuvarisemisest, küsivad meilt: «Mida te olete teinud meie Toitva Emaga? Rahvuskultuuri järjepidevuse tagajast olete muutnud ta Euroopa ääremaa provintsis asuvaks, kah-ingliskeelset kõrgharidust ja enamasti kolmandatest riikidest tudengeile ust Euroopasse pakkuvaks asutuseks?»

Kuniks demokraatia, seni valib maksumaksja riigikogu ja valitsuse ning need esitavad sama küsimuse ning määravad TÜ tüki riigi eelarves.

Nii palju siis põhiväärtusi eiravate pragmaatiliste põhjendite (eba)pädevusest muutuvates oludes. Kas eriti just aegade äkilise muutuse keerises ei tule oma identiteeti pidada mitte mingeiks maharaputamist vajavaiks kammitsaiks, vaid kui mastipuu tüveks, millest kinni hoides püsti jääda?

Pika mõistujutu kokkuvõtteks otsene soovitus järgmistele TÜ nõukogu koosseisudele: hoidkem seda 25% mõõdikut kui suure laeva kurssi tormisel merel. See tähendab, et kui ingliskeelsus kaldub üle 25%, keerake juhtimishoobasid teistpidi. Lääne-Euroopas on vastavad juhtumid olemas, kus rahvusülikoolide ingliskeelsete magistriõppekavade osakaalule on kehtestatud ülempiir.

Ja lõpetuseks üks pisike soovitus veel: kui struktuurireformi käigus nimetuste muutmisest sugenenud kired ja valud lõplikult vaibunud on, siis nimetage need neli suurt tükki ülikoolist jälle teaduskondadeks. Valdkond ei sobi eesti keeles tähistama struktuuriüksust. Selmet seostuda teadusega, viitab see sõna hoopis valdamisele ja tagatipuks tekitab seose sõnaga «vasallkond».

Mida saaks paremini?

Meile heideti ette, et nõukogu jäi ülikoolirahva jaoks kuidagi kaugeks. Kriitikaga tuleb nõustuda ja uus koosseis peaks seda PR-i asja parandama. Kuid õigustuseks võib ka viidata tuntud ütlusele: «Kes austab seadusi ja armastab vorsti, ei peaks iial nägema, kuidas neid tehakse.» Vaid kusagil suletud uste taga istuv otsustuskogu võib tunduda a priori mõjuvõimsamana. Või siis see, et avalikustatud üksikasjalikud protokollid võivad just siseliikmeid viia kiusatusse näidata end jõuliselt «oma» valdkonna huvide eest seisja ja kaklejana, kuid see halvaks meeskonnatunnetuse nõukogus.

2012. aasta juunis koostatud «Tartu ülikooli nõukogu tegevusstrateegia perioodiks 2012–2017» üks punktidest ütleb, et nõukogu soovib ülikooli tugevat sidet kogu ühiskonnaga ja nõukogu liikmed kinnitavad valmisolekut sellesse töösse ka ise panustada. Seda panustamist, eelkõige meedia kaudu, tegi küll Kersti Kaljulaid, kuid nõukogu teiste realiikmete sellesuunaline tegevus jäi tagasihoidlikuks. 

Rahvusülikooli kõrgeima juhtorgani seisukohtade ja tegevuse tutvustamisel Eesti rahvale võiks uue koosseisu kõik liikmed olla aktiivsed. Kas või selleks, et vähendada eelpool maalitud musta stsenaariumi tegelikuks saamise tõenäosust.

Soovin uuele nõukogule jõudu ja edu!