Nõukogu uuel kujul loomine langes väga mitmesse üleminekuaega korraga: tasulise õppe kaotamine, üliõpilaste üldarvu kahanemine, ajastust tingitud korporatsioonikultuuri pealetung akadeemilisse kindlusesse, rektori vahetus jne. Et kõikide asja­dega tuleb harjumiseks aega anda, siis sellest katsumusest tuli nõukogu kokkuvõttes hästi välja. Samas ei kujunenud nõukogu kuigivõrd ennetavaks juhtorganiks (lisaks mõnele üksikule algatusele, nagu auditikomitee loomine). 

Nõukogu päevakord sündis ülikooli igapäeva­ülesannetest – olgugi need väga põhjapanevad –, nagu arengukavad, eelarved jm. Hoolimata strateegilistest eesmärkidest ja tegevuskavast oli nõukogu tervikuna pigem «tarkade meeste (ja väheste naiste) klubi», kohati ka tuline vaidlusklubi. Selles mõttes ei võitnud ärijuhtimise stiil – ja ega ei pidanudki võitma, minu meelest.

Selgelt oli näha, et nõukogul oli oluline roll n-ö rektori kõlapinnana. Pean seda väga tähtsaks, et lisaks senatile, ja loomulikult rektoraadi liikmetele, on rektoril koht mõttevahetuseks ja mõtete kogumiseks igapäevamuredest veidi eemalduval tasandil. Jah, nõukogu suurendas ka rektori rahalist iseseisvust ja lisas sellega ühe juhtimisvahendi rektori fondi suurendamise näol. Kui õige, kasulik ja vajalik see täpselt oli, seda näeme alles mõne aja pärast. Usun, et fond õigustab end üleminekuajal, kui rektoril on tugev soov reforme juhtida. Kuid nõukogu ongi selleks, et tasakaalu vajadusel uuesti kohandada. 

Rektoraat tegi väga head tööd istungiks ette valmistudes, kõik küsimused said kohapeal pädeva vastuse. Ka olid väga kasulikud kohtumised külalistega (nagu haridusminister) – neid võimalusi tuleks edasi otsida. 

Välisliikmete olulisus

Vahekord senatiga alles kujuneb. Oli tuliseid vaidlusi kuni viimase piirini välja (piiratud veto seadmine), oli ka kahekõnet. Nõukogu jälgis väga teadlikult pädevuste vahekordi, õhkkond oli pigem kammitsetud. Ühisistungid senatiga ei jõudnud eriti sisulistesse aruteludesse. Võib-olla aitaks kaasa mingi haarav ühispäevakord, nii et ühisistung ei jääks lihtsalt nõukogu liikmete külastuseks senatis?

Väga targaks otsuseks pean välisliikmete suurt arvu. See tõi ühelt poolt nõukogusse juurde ekspertiisi (Helsingi ülikooli kogemus, rahajuhtimine, äri). Teiselt poolt ei lasknud see nõukogul takerduda valdkondlikesse kaeviku­sõdadesse. Isiklikult olin juba unustanud, kui jäärapäiseks on võimalik akadeemilises maailmas jääda... Ja kuidas kõige kirglikum vaidlus võib teinekord puhkeda täieliku non-issue üle. Mõnikord tuli igal juhul kogu oma diplomaadi­kogemus kokku võtta, aga üksmeel jäigi saavu­tamata. Õnneks ei kirjuta põhikiri täielikku üksmeelt ette ja ka erimeelsused on soositud. 

Rohkem teavitustööd

Üsna palju on tagantjärele räägitud sellest, et nõukogu tegevus ei paistnud ülikoolis tervikuna välja. Teavitustööd oli tõesti liiga vähe, sest see polnud eesmärk omaette. Aga ilmselt peaks olema. Tavaliselt tähendab hea suhtlus korralikult läbimõeldud ja teostatud plaani, see õnnestub asjatundliku töö tulemusena. Kuidas nõukogule selles tuge pakkuda, on vaja läbi mõelda. Muu organisatsioonikultuuri poolest kasvasime sõbralikuks meeskonnaks, kus hakkas tekkima tava jagada oma häid mõtteid ja tähelepanekuid ka väljaspool päevakorrapunkte ja istungeid. See oli väga hariv ja nauditav.

Rahvusülikoolile kohaselt rääkisime palju eesti keele rollist ülikoolis. See oli mulle südame­lähedane ja rõõmustav, kindlasti on see teema ka tulevikus möödapääsmatu. Isiklikult suutsin vähe, kuid loodetavasti oli minust siiski midagi kasu kollektiivi liikmena. Oli ülimalt huvitav kogemus, mille eest tahaksin kõiki kaaslasi südamest tänada!