Tartu ülikooli põhikiri ütleb, et «ülikooli kõrgeim otsustuskogu on nõukogu, kes vastutab ülikooli pikaajalise arengu eest ja tagab ülikooli eesmärkide täitmise». Lõppemas on esimese uutmoodi valitud nõukogu tegevusaeg. Kuidas oleme suutnud seda vastutusrikast rolli täita?

Viis aastat tagasi alustas nõukogu mitte eriti suure usalduskrediidiga. Mõte ülikooli juhtimisest äriühingu mudeli järgi, milles peale ülikooli liikmete osalevad vabariigi valitsuse kinnitatud liikmed väljastpoolt, tundus, ja küllap tundub tänagi, paljudele võõras. Takkapihta jäi selle põhimõtte rakendamine ka poolikuks, ehkki vaadates Tallinnas sõsarülikooli ponnistustele ei olegi see võib-olla paha olnud.

Usaldust ei andnud juurde ka ülikooli struktuurireform. Nõukogu pidi selle uue põhikirjaga kinnitama, ent teineteisemõistmine senati ja teaduskondadega ei tulnud kergelt ja kriimudeta. Tundub, et ka siin jäi reform pidama olekusse, kus rahuloluks ei olnud põhjust paljudel ülikooli liikmetel, ning paratamatult peab järgmine – või ka ülejärgmine – nõukogu koosseis selle juurde tagasi tulema.

Pühendumus ja rahulolematus

Mulle isiklikult tundub, et edasine läks siiski kergemalt. Nõukogu liikmed töötasid kõik täie pühendumisega ning usun, et seda oli ka väljapoole paista. Eelarved, mis on üks nõukogu olulisematest teemadest, said ju kinnitatud, ehkki tublide vaidlusteta ei möödunud see kunagi. Samas tuleb mulle meelde kunagi rektor Tulviste antud nõuanne, kui olin ülikooli eelarvekomisjoni esimees: «Kui kõik osapooled on eelarvega mõõdukalt rahulolematud, siis on see saanud õige tasakaalu.» Selle mõõduka rahulolematuseni enamasti jõutigi.

Ehkki – eelarve puhul jääb hinge peale ka üks tegemata asi. Nimelt suutsime üsna hästi süveneda – kes rohkem, kes vähem – teaduskondade-/valdkondadevahelisse eelarvejaotusse. Vähem tähelepanu sai aga laiem pilt: kuidas jaguneb kogu ülikooli eelarve, mille suured kuluartiklid on ka väljaspool teaduskondi asuvad üksused. Paratamatult on eelarve ikkagi üks põhilisi juhtimisvahendeid ja tervikpilt oleks siin hädavajalik olnud. Põhjalik analüüs oleks rektorile andnud kas või kindlustunde öelda, et asjad on täiesti korras, ent selleks jäi nii nõukogu kui ka eelarvekomisjoni ramm väheseks. Loodan, et uus nõukogu leiab selleks suuremat jõudu ja tarmukust.

Usaldus on oluline

Siiski oli toeks nii nõukogule kui ka loodetavasti rektorile sisekontrolli üksuse loomine ning selle üha paremaks muutuv koostöö nõukoguga. Muidugi on ülikool majanduslikus mõttes väga suur ja keeruline asutus ning esialgu oldi ülesannete seadmisel kaugelt liiga optimistlikud. Ülikooli varaga toimetamine, mis on ka üks olulistest nõukogu ülesannetest, nõuab paratamatult suurt usaldust nõukogu ja ülikooli ametnike vahel. Tundub, et viimasel paaril aastal on tasa ja targu liikumine vilja kandmas ning sisekontrollist on saanud nõukogule ja rektorile väärt abiline. Seda tuleb kindlasti hoida ja arendada.

Ent tagasi põhikirjas sätestatud vastutuse juurde – vastutus pikaajalise arengu eest. Kuna meist ei ole (õnneks) siiski kujunenud riigile kuuluva äriühingu taoline moodustis, siis ei ole ka seadus väga üksikasjalikult kehtestanud, milles iga nõukogu liikme vastutus täpselt seisneb. Seda enam tuleb see igal liikmel enda jaoks eraldi mõtestada ja jõuda enda sees mingile parimale äratundmisele. Selleks soovin südamest uutele nõukogu liikmetele jõudu!