Võib-olla uudistatakse aastasadade pärast 21. sajandil kirjutatud perearsti retsepti, mis leitakse ühe haigla nurgakivist.

Perearsti kui haigla koostööpartnerit peeti nii oluliseks, et Maarjamõisas pandi ülikooli kliinikumi juurdeehituse nurgakivi kapslisse peale ajalehtedele ja rahaühikutele ka kliinikumi nõukogu riigikogulasest liikme retsept. See oli kui tunnustus arstiteaduskonna ühele noorimale erialale – perearstide omale.

Taasiseseisvunud Eestis otsisid oma minevikusidet teaduskonnad, instituudid, seltsid ja teised ühendused. Maarjamõisa haiglast oli saamas Tartu ülikooli kliinikum. Mitmed erialaseltsid, sealhulgas arstide omad olid nõukogude ajal tegutseda saanud, neid oli juurdegi tekkinud. 1990. aastatel oli taastekkinud ühenduste hulgas ka päris uusi, nii et oma veerandsajanda sünnipäeva tähistajaid lisandub peagi riburada pidi. Üks neist on Eesti perearstide selts.

Perearstegi polnud

Perearstide seltsi lugu on omapärane, sest see asutati enam-vähem samal ajal, kui ülikoolis peremeditsiini õpetamisega algust tehti. Nõukogude ajal oli igaühel nn omaks arstiks elukohajärgse polikliiniku jaoskonnaarst, kes tegeles esmaste probleemidega ja suunas erialaarstide juurde. Iseasi, mis võimalused tal parimaks tegutsemiseks olid ning kui osavõtlik, mõistev ja suutlik ta oli. Viimane olenes ja oleneb paljus nii arsti kui ka patsiendi enda suhtlustasemest.

1990. aastateks oli mitmes Euroopa riigis perearsti eriala ja selle ülikoolis õpetamine välja kujunenud. Emeriitprofessor Heidi-Ingrid Maaroos, Eesti peremeditsiini koolkonna rajaja meenutab, et juhtivad tervishoiuasjatundjad, arstiteaduskonna juhid, mitmed jaoskonnaarstid ja lastearstid hoomasid veneaegse tervishoiukorralduse puudulikkust. «Ei suudetud pakkuda mitte ainult esmast kvaliteetset arstiabi, vaid süsteem takistas ka teiste erialade arengut.»

Esimesi perearste aitasid koolitada Soome kolleegid. Spetsialiseerumiskursustega alustati Maaroosi sõnul 1991. aastal. «Neil osalenud arstidest said hiljem teiste perearstide koolitajad.»

Peremeditsiini koolitus algas jaoskonnaarstide, lastearstide, günekoloogide jt polikliinikus töötavate arstide kolmeaastaste ümberõppekursustega. Kümne aasta jooksul käis kursustel üle tuhande arsti. Professor Maaroos rõhutab, et selline toimimisviis võimaldas katkestuseta vanalt süsteemilt uuele üle minna, sest need arstid õppisid töö kõrvalt ja rakendasid uusi oskusi kohe ka igapäevatöös. Peremeditsiini professori Ruth Kalda sõnul oli iga kuu üks nädal koolitust, vahepeal rakendati õpitut oma patsientide peal. «Suur osa koolitusest oli siiski teoreetiline. Nüüd viibivad perearstiks õppivad noored arstid kolmeaastasest koolitusest pool aega erinevates haigla osakondades ning pool perearstikeskustes.»

Kõrvuti perearstide õppega asutati 1992. aastal peremeditsiini õppetool ja professuur. Nii sai alguse akadeemiline peremeditsiini eriala.

Kui professor Kalda lõpetas ülikooli, siis perearste veel ei koolitatud. Nähes 1994.–1995. aastal internatuuris olles perearsti tööd, tekitas see tulevases sisehaiguste arstis suurt huvi. «Internatuuri lõpetamise järel otsustasin, et ma ei lähe haiglasse tööle, vaid tahan saada perearstiks. Mulle meeldib tegeleda erinevate valdkondadega, eri vanuses inimestega – perearsti eriala võimaldab seda kõike.» Professor Kalda astus doktorantuuri, õppis perearstiks ja asus tööle nii ülikoolis kui ka perearstikeskuses. Temast on saanud peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi ja peremeditsiini õppetooli juhataja.

Ligi paarkümmend aastat juhatas polikliiniku ja peremeditsiini õppetooli selle eriala rajajaid professor Heidi-Ingrid Maaroos, kes oli tuntud Helicobacter pylori teemaliste uuringutega ja keda pärjati selle eest 1994. aastal riigi teaduspreemiaga. Mitme teaduspreemiaga on tunnustatud ka tema hilisemat tegevust, sealhulgas peremeditsiini arendamist. «Õppetoolist sai tervishoiusüsteemis toimuvate muutuste eestvedaja, õppejõududeks perearstid, kes olid huvitatud teadustööst. Kõrvuti õpetamise ning praktilise tööga tegeleti teadusega ning kaitsti doktoriväitekirju,» rääkis Maaroos.

Eesti tervishoiu projekt aitas kaasata teiste riikide asjatundjaid ning saata õppejõude ja Tartus koolitatud perearste välisriikide ülikoolidesse täiendusele. Professor Maaroosi hinnagul alustati Eestis peremeditsiini koolituse ja praktikaga väga innukalt. «Kasuks tuli ülikooli, sotsiaalministeeriumi, omavalitsuste ja arstkonna toetus. Niiviisi kujunes välja uus eriala – perearst.»

Koondumine seltsi

Kui perearstisüsteemile üleminek kulges Tartus suuremate probleemideta, siis kogu Eestis võttis see kauem aega. Toetuspinnaks sai Eesti perearstide seltsi loomine. Seltsist kujunes professor Maaroosi sõnul eriala arengu suunaja. Kõik läbirääkimised sotsiaalministeeriumi, haigekassa ja haiglatega toimusid erialaseltsi juhtimisel. «Eestis on akadeemilise peremeditsiini ja erialaseltsi koostöö olnud lahutamatu, sest erialaseltsi juhtideks on kaasatud ülikooli õppejõud, kellel on lisaks akadeemilistele kraadidele ka perearsti eriala.»

Professor Ruth Kalda peab seltsi loomist samuti oluliseks tähiseks eriala kujunemisel. «Selts tähendab kokkukuuluvustunnet, ühise asja ajamist, mida oli seltsi algusaastatel väga palju. Tuli luua kogu perearstina töötamise õigusruum, läbi mõelda rahastamise ja töötamise põhimõtted, traditsioonid, oma konverentsid, ajakiri, sümboolika, koolitused ja koolituskeskus, kvaliteedisüsteem ja palju muud.»

Ta meenutab, et kui ta oli aastail 2009.–2011. aastal seltsi esinaine, oli üks olulisemaid ülesandeid vabaneda puuete taotlemisega seonduvast bürokraatiast. Praegu tegelevad puude ja töövõimekaotuse määramisega selleks koolitatud ekspertarstid. «Usun, et pea kõik perearstid mäletavad aegu, kus õhtud ja ka nädalavahetused olid täidetud lugematute taotluste kirjutamisega. See oli ikka väga suur asi, mis sai ümber korraldatud ja see nõudis isegi ühe ministri tagasiastumist.»

Professor Kalda peab positiivseks saavutuseks sedagi, et just tol ajal sai valmis perearstikeskustele mõeldud perearstipraksiste kvaliteedi käsiraamat ning pandi algus perearstikeskuste kvaliteedi hindamisele. «Praegu tunnustame iga-aastasel seltsi konverentsil parimaid ning alates sellest aastast saavad parimad keskused (ehk A-kategooria keskused) ka n-ö kvaliteedi tasu.»

Kui akadeemilises asutuses toimub eriala õpetamine ja arendamine, siis seltsi juhatuse liikmena osaleb professor Kalda perearstide probleemide läbirääkimistel sotsiaalministeeriumis, haigekassas jm. Ja probleeme jagub.

«Selts on andnud mulle kogemuse, kuidas käituda kriitilistes olukordades juhina ning kuidas oma meeskonna tööd korraldada. Olen saanud palju tuge, usaldus- ja vastutustunnet.»

Rahvusülikoolil täitub peagi sajand, perearsti erialal on veerandsada juba täis. Sellest meid igaühte puudutavast valdkonnast on võimalik lähemalt teada saada 6. detsembril ülikooli ajaloo muuseumi aastakonverentsil «Muutuste sajand Eesti meditsiinis», kus on kavas Heidi-Ingrid Maaroosi, Ruth Kalda, Rein Kermese ja Margus Lemberi ettekanne peremeditsiinist Eesti tervishoiukorralduses. 

Kasutatud kirjandus:

• «Tartu Ülikooli arstiteaduskond 1982–2007». Tartu: TÜ Kirjastus, 2007.
• Varje Sootak «Üleminek perearstindusele saab Tartus läbi» – Universitas Tartuensis, 19. märts 1999.
• «Professor Heidi-Ingrid Maaroos 70». Eesti Arst 2012, 91 (8), 448, ojs.utlib.ee/index.php/EA/article/viewFile/11230/6415.