Irja Lutsar
FOTO: erakogu

Kuidas jagada baasfinantseerimise vahendeid ülikoolisiseselt?

Essee

Teaduse rahastamist ootavad ees järjekordsed muutused. Aru on saadud sellest, et pelgalt projektipõhisus ei ole jätkusuutlik: kui läheb hästi ja rahastust on, saab teadust teha, ja kui nii hästi ei lähe, siis tuleb teadusest loobuda senikauaks, kuni tulevad paremad ajad.

Olukorras, kus teadlastest, kes on võimelised grante kirjutama ja raha taotlema, on raha puudusel loobutud, on omaette küsimus, kas need paremad ajad ka tulevad. Niisugust, ainuüksi projektide edukusest sõltuvat rahastamist kohtab muudes kõrgharidusega seotud valdkondades vähe. Seega on mitmed asjatundjad soovitanud suurendada just baasrahastamist, mida on ka vähesel määral tehtud, ja see suund jätkub.

Baasrahastus tuleb haridus- ja teadusministeeriumist (HTM), lähtudes ennekõike ülikoolide eelnevatest saavutustest (näiteks publikatsioonide ja patentide hulk, kaitstud doktoritööd jne), mida on kirjeldatud HTM-i kodulehel. Kuidas teadusraha aga teadlasteni jõuab, jääb iga ülikooli enda otsustada.

Selle arvamusloo eesmärk on algatada vastavateemaline arutelu Tartu ülikoolis. Allpool on toodud mõned minu mõtted baasfinantseerimisest, mis arusaadavalt ei sea eesmärgiks lõplikku tõde.

Esiteks peaks baasrahastus ennekõike tagama vajaliku taristu ja kõrgetasemeliste teadlaste olemasolu. Mõlemad on olulised, et edukalt teadust teha.

Baasfinantseerimisest ei tohiks kujuneda järjekordne projektipõhine rahastus, ehk teisisõnu, ülikool ei peaks püüdma korrata Eesti teadusagentuuri (ETAG) ülesandeid (looma nn. mini-ETAG-i). Ülikool on selleks liiga väike asutus, et tal saaks olla piisavalt töötajaid, kes tegeleksid ekspertiisiga, mille käigus sõelutaks välja head, tagasihoidlikud ja mittevajalikud projektid ning hinnataks neid projekti lõppedes. See oleks liigne ajakulu nii taotlejatele, kes juba praegu kirjutavad rohkem kui kirjanikud, kui ka taotluste hindajatele. Nagu öeldud, Eestis hindab projekte ETAG ja see võiks nii jäädagi.

Varasemad teaduspublikatsioonid

Baasfinantseerimise raha ülikoolisisene jaotus peaks põhinema teadusrühma või teadlase eelnevatel saavutustel ehk siis sarnast põhimõtet, mille alusel raha ülikooli tuleb, peaks kasutama ka selle edasisel jaotamisel. Eelnevalt tuleks kokku leppida tingimustes.

Suurt arutelu põhjustab küsimus, kuidas hinnata ja arvestada publikatsioone. Usun, et kõik on nõus, et võrdse kaaluga ei tohiks olla publikatsioonid, kus autor on juhtiv või esimene autor, ja need, kus autor on suure rahvusvahelise konsortsiumi liige. Mõlemad publikatsioonid on olulised, kuid peaksid omama erinevat kaalu. Pole ju kellelegi uudis, et isekirjutatud publikatsioon mõnes madala mõjufaktoriga ajakirjas nõuab palju rohkem tööd ja energiat kui kõrge mõjufaktoriga ajakirjas avaldatud publikatsioon, mille on kirjutanud suur töörühm.

Teisalt, ega rahvusvahelistesse konsortsiumitesse igaüht ei kutsuta ning rahvusvaheline koostöö ja suhtlus on Eesti-sugusele väikeriigile üliolulised. Viimasel ajal on välja pakutud mitmeid valemeid, kuidas iga autori olulisust paljude autoritega publikatsioonides hinnata, näiteks kirjutasid sellest B. Ian Hutchins jt septembris Plos Biology’s ilmunud artiklis. Hindamiskriteeriume paika pannes on oluline määrata ajavahemik (kas selleks on üks, kolm või viis aastat, on läbirääkimiste küsimus). Kindlaks määratud ja suhteliselt lühike ajavahemik paneb nii noored kui kogenud teadlased võrdsesse seisu ja võimaldab paindlikkust. Samuti annab see lootust järgmisel perioodil rahastatud saada.

Keda ja kuidas rahastada?

Baasrahastusest võiksid saada algkapitali Tartu ülikooli tagasitulevad, aga miks mitte ka esimest korda siia saabuvad ambitsioonikad teadlased, kes alustavad iseseisvat teaduselu. Samas võiks rahastada ka teadlasi, kes on teadusest eemal olnud seetõttu, et täitsid Eestile või Tartu ülikoolile väga olulisi administratiivseid kohustusi (näiteks valdkondade dekaanid, ministrid, Europarlamendi saadikud, valitsuse liikmed jne). Kõigil neil on oma karjääri ilma igasuguse algkapitalita väga raske (taas)alustada.

Paljudes maailma ülikoolides on korralised professorid/juhtivteadurid vastavalt teadussaavutustele jagatud järkudesse, mida eelnevalt kokku lepitud ajavahemiku järel ümber hinnatakse. Üldine reegel on, et rahastatakse vastavalt senistele teadussaavutustele, nii et kõrgematesse järkudesse kuuluvaid professoreid rahastatakse suuremate summadega kui teisi. Kolm kategooriat tundub piisav olevat. Professoreid usaldatakse ja neile jäetakse vabad käed raha kulutamises, aga seda ikka ainult teadustööks.

Ka Tartu ülikool võiks baasrahastuse jaotamisel järkude põhimõtet kaaluda. Kuuldavasti on ka mõnes teises Eesti ülikoolis sarnased arutelud käimas. Siingi on oluline välja töötada ülalmainituga üsna sarnased reeglid (järgud) ja ajavahemikud. Hoolimata lõpututest vaidlustest teemal, kuidas teadlase saavutusi hinnata, ei tohiks see siiski võimatu olla – teadus teostub varem või hiljem publikatsioonides, patentides, kaitstud doktoritöödes, teadusrahastuse saamises jne. See võikski järkudesse liigitamise alus olla.

Baasrahastusest võiks katta ka omafinantseeringut. Siingi oleks vajalik kehtestada läbipaistvad reeglid: kellele, millal ja kui palju.

Baasrahastuse valdkonda kuulub ka teadusaparatuuri hooldus, eriti juhtudel, kui seda aparatuuri kasutavad paljud teadusrühmad. Ilmselt ei kesta Euroopa rahade juurdevool igavesti ning varsti tuleb uusi seadmeid juurde muretseda.

Kokku võttes – on oluline, et baasrahastamiseks eraldatav raha jõuaks teadlasteni võimalikult vähese lisatööga ning lihtsate ja läbipaistvate reeglite alusel.

Irja Lutsar

Meditsiinilise mikrobioloogia professor

Jaga artiklit

Märksõnad

baasfinantseerimine