Mittevaralise kahju hüvitamise alused ja ulatus

Inauguratsioon

27. septembril kell 16.15 peab ülikooli aulas inauguratsiooniloengu TÜ deliktiõiguse professor Janno Lahe. 

Eestis reguleerib mittevaralise kahju hüvitamist eelkõige võlaõigusseadus. Mittevaraline (moraalne) kahju erineb varalisest kahjust selle poolest, et selle tekkimine ei vii kannatanu vara vähenemiseni. Võlaõigusseaduse järgi hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kannatanu kehalist ja hingelist valu ning kannatusi.

Kõigis Euroopa riikides ollakse ühel meelel, et vähemalt teatud juhtudel tuleb kannatanule tekitatud mittevaralist kahju rahaliselt hüvitada. Samas lähevad nägemused kohati märkimisväärselt lahku küsimuses, millistel juhtudel see on põhjendatud. Ka Eesti õiguse järgi ei kuulu sugugi igasugune valu ja kannatus rahalisele korvamisele. Kannatanul on põhjust mõelda mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamisele eelkõige juhtudel, kui talle on tekitatud kehavigastus või tervisekahjustus (selle põhjuseks võib olla näiteks liiklusõnnetuses, arsti raviviga kannatanu ravimisel, kutsehaigus jne), võetud temalt vabadus või rikutud tema isikuõigusi (näiteks teotatud ebaõige fakti või ebakohase arvamuse avaldamisega isiku au).


Janno Lahe (FOTO: Andres Tennus)

Peale nende juhtude võib vastavate lisaeelduste olemasolul mittevaralise kahju hüvitamise nõue tulla kõne alla ka kannatanu lähedase surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse tekitamise korral. Eesti õiguse järgi võib mittevaralise kahju hüvitamise nõuet õigustada erijuhtudel ka asja hävimisel või kaotsimineku põhjustamisel, kui kannatanul oli selle asjaga emotsionaalne side.

Samavõrd huvitavad, nagu on mittevaralise kahju hüvitamise nõude aluste problemaatika, on ka hüvitise suuruse üle otsustamisega seotud küsimused. Hüvitise suuruse määramise olemuslik raskus tuleneb sellest, et inimese valu ja kannatusi ei saa (otseselt) rahas mõõta, nagu see on võimalik varalise kahju puhul. Mittevaralise kahju eest väljamõistetav hüvitis peab samas olema õiglane nii kannatanu kui kahju tekitaja suhtes.   

Loengus arutletaksegi lähemalt selle üle, millistel juhtudel on kannatanul õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist ja millistest asjaoludest sõltub väljamõistetava hüvitise suurus.

Professor Janno Lahe lõpetas Tartu ülikoolis õigusteaduse eriala 2000. aastal. Doktoritöö, milles uuriti süüd kui üht deliktiõigusliku üldvastutuse eeldust, kaitses ta 2005. aastal samuti Tartu ülikoolis.

Janno Lahe on töötanud TÜ-s alates 2000. aastast. 2015. aastal valiti ta deliktiõiguse professoriks ning ta töötab sellel ametikohal alates käesoleva aasta veebruarist. Peale akadeemiliste ametikohtade on ta töötanud alates 2006. aastast Riigikohtu tsiviilkolleegiumi nõunikuna.

Professor Lahe peamine uurimisvaldkond on deliktiõigus: deliktiõigusliku vastutuse eeldused, riskivastutus, deliktiõiguse harmoniseerimine Euroopa Liidus ning deliktiõiguse päevakohased probleemid. Õppetööd teeb ta eelkõige lepinguväliste võlasuhete ja kindlustusõiguse ainetes. Tema juhendamisel on kaitstud kaks doktoritööd ja hulgaliselt magistritöid. 

Janno Lahe on osalenud seaduseelnõude koostamisel ning korraldanud rohkearvulisi täienduskoolitusi õiguspraktikutele. Professor Lahe teeb tihedat koostööd Viinis asuva deliktiõiguse tippkeskusega (European Centre of Tort and Insurance Law).

Jaga artiklit

Märksõnad

inauguratsioon