Imat Suumanni lemmikpilt näitusel kannab koondpealkirja «Tartlase matmine». Sellel kollaažil on ühendatud fotod tänava sillutamisest ja kunstnikust endast.

Fotodega mängimine muudab nende reaalsust

Kultuurinurk

Kirjanduse ja kultuuriteaduste üliõpilane Maarja Kalmre arvustab 1995. aastal Tartu ülikooli maalikunsti eriala lõpetanud ja sestsaadik kunstnikerühmitusse Kursi koolkond kuuluva Imat Suumanni fotonäitust, mida saab näha ülikooli multimeediatalituses.

Kursi koolkond peab tänavu oma 25. sünnipäeva. Selle puhul saavad huvilised näha Tartu kunstimajas nende kollektiivnäitust, aga ka mitmeid kursilaste isikunäitusi üle Eesti. Üks võimalus näha kursilast karjast eraldi, on minna kaema Tartu ülikooli multimeediatalituse tunnelgaleriisse Imat Suumanni näitust «Nägemist, Tartu!».

Näitus koosneb 24 töödeldud fotost. Seejuures on enamiku piltide aluseks vanad Tartu fotod Tauno Rahnu erakogust. Fotod saabki laias laastus jagada kaheks: uued ja vanad, kuigi peab mainima, et fotod tähendavad selle näituse kontekstis ainult lõuendit, millel on esimene kiht värvi ning kuhu alles fotomontaažiga lisataks uudne element, mis muudab töö tervikuks. 

Näitusel jäävad silma mitmed teemad. Esmalt maailmalõpuhõngulised tööd, kus võib näha näiteks hiiglasuurt kuud ilmutamas end Tigutorni kõrval, meenutades vaatajale närvesöövat õhustiku Lars von Trieri «Melanhooliast» või müstlist musta auku Tartu raekoja fassaadil, mis ähvardab endasse neelata kogu maise mateeria. Teisalt Tartu ja Tartu ajaloo teemalised tööd, millel võib näha kunagist Eesti omavalitsuse juhti Hjalmar Mäed asetamas pärga fiktiivse skulptuuri pea kohale või modernset lennukit lendamas üle Tartu Raekoja platsi. Lõpetuseks sootuks juhuslikuna paistev poliitiline foto Põhja-Korea liidrist, kelle kõrval askeldab EKP keskkommitee liige Arnold Rüütel.

Juhuslikkust võib ehk pidada üheks näituse märksõnaks, kuna teemasid ei seo esmapilgul miski peale tõsiasja, et tegu on töödeldud mustvalgete või seepiavärvi fotodega. Ent tuleb märkida, et see ei häiri näituse vaatamist grammigi. Minu jaoks polegi tegelikult kunstinäitustel oluline piltide rangelt ühtne stiil või lineaarne narratiiv. Sarnaselt lähtub ka Susan Sontag oma postmodernistliku kunsti käsitluses, mille kohaselt tuleks kunsti hermeneutika asendada kunsti erootikaga. See tähendab mitte otsida kunstis tähendusi või varjatuid mõtteid, vaid lubada sel ennast läbistada ning lasta sel tekitada isiklikke assotsiatsioone. Seega segada vaadatav kunst isiklikke kogemustega. Usun, et just selline lähenemisviis on asjakohane ka Suumanni näituse puhul.

Suumanni näitus paneb mõtlema veel ühes suunas. Nimelt on meie ühiskonnas fotokunst vähem hinnatud kui klassikalised kunstivormid (näiteks maalikunst või teater). Foto tegemise algusaastatel vaadati fotograafe kui teatud sorti spetsialiste, mitte kunstnikke. Nüüd ei taheta aga leppida, et kõik inimesed võiksid olla kunstnikud, sest pildistamine on ju nii lihtne. Kuigi lugupidamine fotokunstnike vastu on mõneti kasvanud, siis fotomontaaži vastu see nii suur ei ole. Photoshopis töötlemine ning pildile uue tasandi monteerimine paistab olevat väheküps nali, millega vembutavad arvutit hästi tundvad poisid. See ei saa aga olla kaugemal tegelikkusest. Fotode monteerimine pole midagi vähem väärtuslikku või kunstiliselt madalamat kui modelleerimine või maalimine.

Kindlasti oleks ka Inglise kollaažikunstnik Richard Hamilton omal ajal kasutanud Photoshopi abi, kui tal vaid olnuks see võimalus. Samamoodi on maailma üks kurikuulsamaid kunstnikke Banksy tuntud kuulsate maalide interpretatsioonide poolest, kus näiteks Sandro Boticelli klassikaliselt maalilt «Veenuse sünd» on jumalanna jalga lasknud või Claude Lorraine maastikumaali ründavad UFO-d. Üks selline töö, «The Rude Lord», millel inglise lord vaatajale keskmist sõrme näitab, müüdi mõned aastad tagasi oksjonil ligi 660 tuhande dollari eest. Nii võib vaadelda kunsti kui võimalust panna tavapärased objektid, kohad või inimesed erilisse konteksti ning lisada harjumuspärasele vaatevinklile alternatiivseid lahendusi.

Suumann on monteerinud või töödelnud vanad fotod uuteks, tekitades sellega võõristust. Alles käesoleval sajandil on tulnud enam mängu fototöötlus ja fotoreaalsusega manipuleerimine ning seepärast  alahinnatakse tihti sellise vormi kunstiväärtust. Jällegi võib kirjeldada Suumanni näitust postmodernismi kaudu, reprodutseerides vanu fotosid muudab ta objektiivsuse subjektiivsuseks.

Imat Suumanni näitus on üleval Tartu ülikooli meediatalituse galeriis. Kursilase näitus väärib tegelikult aga hoopis avalikumat näitusepinda kui üsna steriilne koridor juhuslikus kohas.

Maarja Kalmre

Kirjanduse ja kultuuriteaduste 3. kursuse bakalaureusetudeng

Jaga artiklit

Märksõnad

kunst, fotonäitus