Üliõpilaste tagasiside on väga oluline nii tudengitele endile kui ka õppejõududele ja ülikoolile tervikuna. Palju sõltub aga kogutud teabe laadist.

Selles, et tagasiside aitab kursuste ja tervikuna õppe kvaliteeti parandada, on nõus kõigi valdkondade õppeprodekaanid. Seda aga juhul, kui saadud teave on põhjendatud ja lahendusi pakkuv.

Meditsiiniteaduste valdkonna õppeprodekaan Anti Kalda leidis, et üliõpilaste märkused muutuksid tõsiseltvõetavamaks näiteks siis, kui seda peaks tegema enda nime all – nii tuntakse oma sõnade eest suuremat vastutust.

«Eesti suured ajalehed on lõpetanud oma kommentaariumides nimetu kommenteerimise, ka Tartu ülikoolis võiks arutada ÕIS-is õppeainete ja õppejõudude anonüümse kommenteerimise lõpetamist,» viitas Kalda.

Ka humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna õppeprodekaani Anneli Saro sõnul ei erine ÕIS-i tagasiside kohati tavalistest netikommentaaridest: kommenteerija jääb nimetuks, kuid õppejõud on kui avalik märklaud, mille pihta saab oma pahameelt välja elada. Ehk oleks abi juhendist, mis õpetab viisakat ja konstruktiivset tagasisidet andma?

Üliõpilased on üldiselt seda meelt, et ÕIS-is on mõistlikum jääda nimetu tagasiside juurde. Kui sama õppejõuga on veel aineid tulemas, ei pruugi tudengid vastasel korral julgeda ausat arvamust avaldada. Üliõpilasesindajad rõhutavad siiski, et tuleb jälgida, et kriitika oleks võimalikult konstruktiivne ja mitte hetketunnete ajel kirjutatud.

Sotsiaalteaduste valdkonna õppeprodekaan Margus Pedaste tõi välja, et kasulik on võimalikult kohene tagasiside. Kursuse lõpus ei pruugita enam olulisi üksikasju mäletada ning sageli on ka tudengite jaoks liiga hilja, et midagi muuta.

«Ilmselt pole nii põnev järgmiste aastate üliõpilaste jaoks soovitusi anda. Pigem oleks vaja tagasisidet pidevalt ja orgaaniliselt koguda – nii saaks õppejõud juba kursuse käigus mingeid muutusi vajadusel ellu viia,» rääkis Pedaste.

Praeguseni kogutakse suur osa üliõpilaste tagasisidest just õppeinfosüsteemi kaudu. Kommentaaride andmise võimalust kasutavad aga vähesed ja numbrilised hinnangud ei anna õppeprotsessist kuigi tõetruud pilti.

Seetõttu küsivad paljud õppejõud ise oma kursustele nii kirjalikult kui ka suuliselt vastukaja. Seda tihti juba kursuse kestel, et saada kiiret teavet, mida õppeprotsessis ära kasutada. Näiteks on õpetajakoolituse kohta igal aastal kogutud eraldi tagasisidet õppejõudude seminaril ning üliõpilastelt fookusgrupi intervjuudega.

Meditsiiniteaduste valdkonnas on ka üliõpilased ise õppekava kohta tagasisidet kogunud. Anti Kalda sõnul on see reeglina ÕIS-i andmetest sisukam ja esinduslikum, sest küsitlusse on kaasatud rohkem üliõpilasi.

«Selline küsitlus võimaldab rohkem teemasid avada ja eriomasemaid probleeme käsitleda. Üliõpilaste korraldatud küsitluste probleem on aga suur töömahukus ja seetõttu on selliseid uuringuid tehtud harva,» nentis Kalda.

Üliõpilaskonna juhatuse esimees Reelika Alunurm on TÜ-s õppides kokku puutunud nii ÕIS-i tagasisidesüsteemi kui ka instituutide endi tehtud küsitluste ja fookusgruppidega. Tema hinnangul näitab küll suuremate ainete puhul ÕIS-i tagasiside aine üldist suundumust, kuid mida väiksemaks lähevad rühmad, seda raskem on sellest välja lugeda sisulist tagasisidet.

«Kõige rohkem sisulisi vastuseid annavad ilmselt fookusgrupid ja intervjuud, sest seal saavad tudengid esitada oma seisukohti, selgitada lähemalt probleemkohti ning mõelda kaasa lahenduste osas. Ühtlasi puuduvad ÕIS-is õppeainepõhised küsimused, mida nii mõnegi aine puhul oleks tarvis tudengitelt näiteks vastavate ülesannete või aine ülesehituse kohta küsida,» rääkis Alunurm.

Hea ja asjalik tagasiside ütleb eelkõige ära, millised on kursuse või õppekava peamised probleemkohad. Alunurme sõnul aitavad üldised vastused nagu «Ei meeldinud» või «Oli igav» olukorra parandamisele väga vähe kaasa, sest need ei selgita, kas igav osa oli loeng, kodutöö, lugemismaterjal, õppejõu hääletoon või hoopis õppeassistendi korraldatud seminar-praktikum.

Parem vastus toob välja, mida vastaja arvates saaks probleemkoha parandamiseks ette võtta: kui tudeng leiab, et materjalid on aegunud, siis ehk on tal ettepanekuid näiteks kaasaegsemate videote või e-loengute kasutamiseks.

Ka praktilise filosoofia teadur Mats Volberg pakkus välja, et ÕIS-i tagasisides võiks saada küsida täpsustavaid küsimusi – mida selgepiirilisem küsimus, seda asjakohasemad tulemused.

«Näiteks minu arvates on mõttekam küsida «Kas mõni seminaritekst oli liiga raske? Kui jah, siis milline?» kui küsida «Kas õppematerjalid olid sisu, vormistuse ja sobivuse poolest asjakohased?»,» tõi Volberg näiteks.

Kui vahel kostab tudengite seast nurinat, et tagasisidega ei tehta ju nagunii midagi, siis tegelikkuses on lood teised. Üliõpilaste tagasiside on üks otsustamise alustest, mida õppekava programminõukogu õppekava muutes arvestab. Kui kriitika on põhjendatud, siis on ka aine või õppekava sisu muudetud.

Samuti on hinnang õppejõule oluline õppejõu tagasivalimistel või uuele kohale kandideerimisel. Tagasisidest lähtuvalt on õppejõude vahetatud või nendega arutatud, kuidas nende erialast arengut toetada. Ülikoolis on ka näiteid, kus pikaajaline kehv tagasiside on viinud töölepingu lõpetamiseni.

POOLT ja VASTU: Kas ÕIS-i tagasiside süsteemi on tarvis muuta?

POOLT

ÕIS-i tagasiside probleem on asjaolu, et tagasisidet peab jagama semestri lõpus korraga paljudele ainetele. Tagasisidet peaks olema võimalik anda kogu õppeperioodi vältel ja seda peaks saama anda kindlatele õppeaine osistele, näiteks võiks tagasisidet anda eriomaste õppematerjalide kvaliteedile. Jooksev tagasiside annaks õppejõududele võimaluse semestri vältel teha muudatusi oma aine õpetamises. See välistaks ühtlasi olukorra, kus tudengid peavad andma tagasisidet ainetele, mis lõppesid kolm kuud tagasi ja mille kohta ei meenu enam palju. Suurendamaks tagasiside mõju õppejõududele võiks iga kord, kui õppejõule on tagasisidet antud, avaneda nende ÕIS-is selle kohane pop-up. Nii on õppejõud sunnitud neile antud tagasiside läbi lugema ja loodetavasti sellega arvestama.

Heiki Viisimaa,
rahvusvaheliste suhete tudeng

VASTU

Usun, et tagasiside süsteemi ümber korraldamine kavandatud viisil ei muuda seda paremaks, kuna ei tegele süsteemi nõrkuste algpõhjustega. Nimelt on enamikul juhtudel probleemi põhjustajaks ühelt poolt oskamatus anda konstruktiivset ja sisukat tagasisidet ning teiselt poolt seda vastu võtta ja sellega arvestada. Märkustes tehakse tihti väga üldiseid avaldusi selles stiilis, et kursus on igav või õppejõud ebameeldiv, täpsustamata, mis vajaks muutmist. Õppejõudude poolelt pole aga harvad juhud, kui üliõpilased toovad juba mitu aastat kindlalt esile üht probleemi, kuid aasta-aastalt on kuupäev loenguslaididel ainus, mis muutub. Samuti on valupunktiks mõned õppejõud, kes võtavad kriitikat isikliku solvanguna ja mitte võimalusena eelnevast õppida ning tulevikus midagi parandada. Seega alustab niisugune plaan muudatust vale koha pealt: piltlikult öeldes parandatakse katust, kuigi viga tuleneb juba vundamendist.

Sandra Baum,
saksa keele ja kirjanduse tudeng

* POOLT ja VASTU rubriik ilmub koostöös Tartu ülikooli väitlusklubiga.