Alustuseks – üldjuhul ei ole viisakas viia ülikooli siseprobleeme ajakirjandusse. Aga teame, et seda on enne juhtunud ja juhtub ilmselt edaspidigi. Usutavasti on kõik huvilised saanud ühiskonnateadlaste pöördumise ja teiste meedias ilmunud materjalidega ise tutvuda ja see võimaldab mul pikemat sissejuhatust vältida. Minu lühikommentaar sisaldab kolme punkti: üks üldine ja kaks konkreetset.

Esiteks, vaidlused ülikoolisisese rahastamise metoodika üle tuleb maha pidada seal, kus neid asju «akadeemilises vabariigis» otsustatakse. Instituutide puhul on selleks valdkonna nõukogu, valdkondade puhul ülikooli nõukogu ja tema eelarvekomisjon. Samas on kõik asjakohased sisendid võimalikud ja vajalikud.

Teiseks, lootus leida ajas vähegi püsivad ainepunkti maksumused on vähemalt seni alusetu, kuni toimuvad olulised muutused tudengite ja ainepunktide arvus.

Kolmandaks, taotleda ainepunkti hinna miinimumi ja maksimumi (alam- ja ülempiiri) kehtestamist ilma sisulise analüüsita, lihtsalt tunde järgi, pole põhjendatud. Seda seetõttu, et 1) soovid on erinevad – arstid on näiteks kindlad, et just nende ainepunkti hind on liiga madal, ja 2) kõik üksused on oma tegevust järk-järgult kohandanud tegeliku rahastamise järgi ning järsud hüpped pole siin võimalikud või vähemalt mõistlikud.

Mis  puutub eelarvestamise aeg-ajalt kurdetud läbipaistmatusse, siis on nõukogu tasandi formaliseeritud reeglid minu arvates piisavalt selged ja ka põhjendatud, vähemalt enamusele. Eriotsustega (prioriteedid?) on muidugi iseasi. Samas ei taha ma valemiväliseid sekkumisi ka päriselt välistada. Näiteks teatud üksuste pikema aja jooksul kujunenud negatiivsete jääkide kustutamine, mida me hiljuti toetasime, oli ilmselt põhjendatud.

Eelarve tegelik vs. vajalik kasv valdkondades

Lähen siiski ka vaidluse sisule lähemale, keskendudes baasrahastusesele nagu arutelu algatajadki. Eelarvekomisjoni seni rakendatud metoodika on üritanud lähtuda rahastamisvajaduse (mitte segamini ajada tudengite arvu) muudatustest. Tudengite arv on olnud vaid üks mõjur. Samas on rahastamisskeemis lisaks baasrahastusele olnud ka teisi sihtotstarbelisi otsuseid ning nõukogu on teinud ka ühekordseid otsuseid, mis on valdkondade rahastamise dünaamikat täiendavalt mõjutanud.

Selle essee juures välja toodud tabel iseloomustab tudengite tegeliku ja nn vajaliku pearaha kasve valdkonniti  2012. aastal. Viimane nn vana eelarvestamise aasta enne muudatusi oli 2012. aasta. Pearahaks on siin võetud kogu õpperaha (v.a residendid) ühe üliõpilase kohta. 2016. aasta arvutused on tehtud eelarveprognooside andmetel.

Näeme, et pearaha on 2015. aasta tegelikel andmetel enim kasvanud humaniora’s ja vähim medicina’s ja realia’s. Tundub ebaõiglane? Aga läheme nüüd nn vajaliku kasvu juurde, mis peaks kajastama tegelike kulude muutust ühe tudengi kohta seoses tudengite arvu muutusega. Nn vajalik kasv on tuletatud üliõpilaste arvu vähenemisest eeldusel, et õpperaha elastsus tudengite arvu suhtes on 0,5. See tähendab, et tudengite arvu vähenemisel 1% võrra peaks kogurahastus vähenema vaid 0,5% ja pearaha vastavalt tõusma 0,5%. Kõik, kes on midagi kuulnud püsi- ja muutuvkulude eristamisest, peaksid asjast aru saama. Olgu lisatud, et kui esialgu oli 0,5 kuluelastsuse kokkuleppeline kvalitatiivne hinnang, siis hiljutine õppekavade töömahukuse analüüs kinnitas seda ka statistiliselt.

Kõigis valdkondades on tudengite arv võrreldes 2012. aastaga vähenenud, mis nõuab ainuüksi senise kulukatte (eelkõige õppejõudude töötunni hinna) säilitamiseks pearaha tõusu ülikoolis keskmiselt 12%. Et kõige rohkem on tudengite arv vähenenud humaniora’s, siis just seal pidi ka pearaha kõige rohkem kasvama ja on seda ka teinud. Tegelikult kasvas seoses kõrgharidusreformiga rahastamine rohkem kui senise kulukatte säilitamiseks minimaalselt vajalik. Ülikoolis tervikuna tõusis tudengi pearaha kolme aastaga 40%. Laias laastus tähendas see õppejõudude töötunni hinna tõusu 28%, nagu näitab ka hälvete veerg.

Kui me nüüd võrdleme valdkonniti pearaha tegelikke kasve tudengite arvu muutuse seisukohalt «vajalikega», siis näeme, et suurim erinevus hälvetes oli 0,09 ehk 9 protsendipunkti. Suurima lisa oli miinimumvajadusele saanud HV ja vähima MV. Sellise erinevuse tekitasid ilmselt kõik muud rahastamisosised peale baasrahastamise, sh rahvusteaduste toetused riigilt. Muidugi kaasnes eelnevaga ka pearaha teatud «ühtlustumine», mille asjahuvilised tõstsid jõuliselt üles ja lõppkokkuvõttes saavutasid nii eelarvekomisjonilt kui ka nõukogult lisarahastuse.

Mis aga juhtus seetõttu 2016. aasta eelarves, seda näitab tabeli viimane veerg. Valdkondade erinevus eelarves kajastuva ning «vajaliku» kasvu hälvete vahel suurenes 15 protsendipunktini ja seda just sotsiaal- ning loodus- ja täppisteaduste valdkondade kahjuks. Probleem poleks muidugi nii suur, kui eelarve ei näeks ette rahastamise olulist kahanemist 2015. aastaga võrreldes. Jääb vaid loota, et tegelikud laekumised tasandavad osaliselt tekkinud nihet. Minu arvamus on, et me reageerisime nn ühtlustumisele üle ja peame tänavu ses suhtes olema tagasihoidlikumad.

Kui rääkida lisaks rahastamise dünaamika ka selle tasemest, siis tuleb nentida, et valdkondade pearahade erinevused on suhteliselt mõõdukad, jäädes maksimaalselt 2,5 korra juurde (medicina versus socialia). Seega on suur osa ainepunkti hindade erisustest valdkonnasisesed ning vajavad ka analüüsi ja juhtimist just sellel tasandil. Valdkondadesisesed eelarvereeglid tuleb muidugi alles kujundada. Võib-olla aitaks siin kaasa üks suurem parimaid kogemusi tutvustav seminar. Aga ega see raha juurde ei too ja ei kaota ka erihuvisid jaotusprotsessis ära.

Üks märkus ka õppe ja õppekavade kvaliteedi arvestamise kohta. Siin on pall õppeprorektori ja senati käes, et täita vastav meede eelarves õige sisuga. Vähemalt eelarvekomisjon on seisukohal, et kuni 10% tegevustoetusest võiks jagada just selle kriteeriumi järgi.