FOTO: Andres Tennus

Kellele on vaja majandusteaduskonda?

Essee

Et riiki juhtida, peab oskama juhtida ka majandust. Kui riigijuhtidel ja valitsusel puudub selline oskus, siis rahvas kukutab nad – nii on ajaloo vältel sageli juhtunud. Seega, kui rahval ikka leiba ja riiet ei ole, pole ka valitsusel pikka pidu.

Majandus on riigi alusmüür, mida peab oskama hoida. Karl Marxi tõdemust «Kapitalis», et majandus on ühiskonna ülesehituse alus ja kõik muu on pealisehitus, ei ole ükski tuntud majandusteadlane ümber lükanud.

Miks ma sellest räägin? Eks ikka seepärast, et üleminekuaastatel kippus majandus (õigemini tootmine) pildilt kaduma. Kõik muu oli märksa huvitavam ja tähtsam.

Vajadus majandushariduse järele

Tartu ülikoolis asuti majandusteaduslikke õppeaineid õpetama juba algusaastail. Academia Gustavo-Carolinas käsitleti ökonoomikat ja raamatupidamist filosoofiateaduskonnas. TÜ taasavamise põhjus 21. aprillil 1802. aastal oli majanduselu tõus Baltimaades turumajanduslike suhete arengu tõttu.

Eestikeelne ülikool avati Tartus 1. detsembril 1919. aastal. Õigusteaduskonna juurde loodi majandusteaduse osakond. Iseseisev majandusteaduskond loodi 1938. aastal.

Koolide ja koolitamise areng on olnud väga tormiline. Kui esimese Eesti vabariigi ajal õpetati majandust vaid Tartu ülikoolis, siis on viimasel ajal selle eriala tõus olnud ettearvamatu. Praegu õpetatakse majandust lisaks Tartu ülikoolile ka Tallinna tehnikaülikoolis, Eesti maaülikoolis, Tallinna ülikoolis, eraülikoolis EBS.

Sellele järgnevad riigi rakenduskõrgkoolid: Lääne-Viru rakenduskõrgkool, Tallinna tehnikakõrgkool. Ja veel erarakenduskõrgkoolid: Eesti ettevõtluskõrgkool Mainor, Euroakadeemia ja võib-olla veel mõni. Küllap see näitab, et majandushariduse järele on vajadust. Aga kas neid koole liiga palju ei ole? Kas keegi kooskõlastab õpetatavaid erialasid?

Rahvusvahelistel konverentsidel ja kohtumistel on sageli jutuks tulnud, mis haridus kellelgi on, kus õpiti. Kui ütlen, et mina õppisin Tartu ülikooli majandusteaduskonnas, on selle peale tunnustavalt noogutatud. Ma ei taha teisi tegutsevaid kõrgkoole halvustada, kuid Tartu ülikool on maailmas tuntud ja väärtuslik kaubamärk. Seda tuleb mõista ja kasutada. Eriti oluline on see erialadel, kus suheldakse välisriikidega.

Olen üks neist, kes 1954. aastal, kui majanduse õpetamine Tartu ülikoolis taastati, siin õppimist alustas ja selle 1959. aastal lõpetas. Alates sellest ajast on majandusteaduskonna lõpetanud enam kui 9800 üliõpilast.

Kust leida andekad majandusjuhid?

1990. aastatel oli õpe tasuline ja majandusteaduskonnas oli siis üliõpilasi 1500. Kolm aastat tagasi lõpetati tasuline õpe ja tudengite arv kahanes ligi 600 võrra. Majandusinimesena ütlen, et see ei olnud õige samm. Suurema üliõpilaste arvu korral on suurem tõenäosus leida andekaid majandusjuhte. Teised ülikoolid võtsid need üliõpilased kahe käega vastu.

Nõukogude-aastail oli aegu, kus kaubandusse ja majandusküberneetikasse oli ühele kohale kaheksa-üheksa tahtjat. Isegi arstiteaduskonda ei olnud nii suurt konkurssi. Ma ei ole pädev hindaja, kas praegused erialad on majandusele väga vajalikud, aga tean, et majandusteaduskond reageerib alati tundlikult nõutavatel erialadel üliõpilaste koolitamisele.

Minu jaoks on siiski juba 50 aastat olnud probleem, kust leida andekaid juhte ettevõtte direktoriks, nüüd firma juhatuse esimeheks. Neid on raske leida, sest tundub, et neid ei valmistata kusagil ette. Sellega seostuvad turustajad, sest ka nendest oleneb suuresti ettevõtte saatus. Praegu on Eestis päevakorral küsimus, kuidas suurendada toodangu juurdekasvu. Selleks on vaja väljavedu suurendada. Ekspordi kasvatamisel on kõige tähtsam roll aga just müügimehel. Välisturgudele minek ja oskus seal läbi lüüa on kunst.

Minu arvates on TÜ majandusteaduskond väärikalt oma teed käinud ja andnud Eesti riigile kõigil aegadel teadlasi ja riigijuhte, ka majandusjuhte. Vaatamata ühiskonnas toimunud suurtele muutustele on siin alati suudetud koolitada vajalikke asjatundjaid.

Selle aasta alguses jõustus ülikooli juhtimis- ja struktuurireform. Muidugi on õiges klassikalises ülikoolis neli teaduskonda: usu-, õigus- (või majandus-õigus-), arsti- ja filosoofiateaduskond. Kui seniste teaduskondade asemele moodustatud nelja valdkonda vaadata ja seda ülesehitust klassikalise ülikooliga võrrelda, oleks kõik nagu korras.

Tänu professor Raul Eametsa tuntusele vabariigis on majandus- ja õigusteaduskonnad säilitanud teaduskonna nime, kuid need on ikkagi vaid kaks ülikooli kahekümne viiest instituudist. Võib-olla ei olegi tähtsust, mis nime teaduskond kannab – kas instituut või õppetool –, aga küsimus on ikkagi selles, mis saab edasi.

Mida toob meile tulevik?

Praegu on sotsiaalteaduste valdkonna dekaan Raul Eamets. Aga edasi? Ärgem unustagem, ülikoolide vahel käib pidev võistlus. Kõik tahavad endale rohkem üliõpilasi juurde. Milles on uue struktuuri oht majandusteaduskonnale? Oht on selles, et see võib kahekümne viie instituudi hulgas ära lahustuda. Vaadakem tänapäeva tegelikku elu: sotsiaalmeedia vallutab üha rohkem inimeste tähelepanu. Sotsiaalvõrgustik vaatab sisse uksest ja aknast, nii igasse eluvaldkonda. Inimene ei mõtle enam sellele, kuidas paremini tööd teha, vaid kuidas aega sisustada ja luuslanki lüüa.

Veel üks tähelepanek, võib-olla kehtib see kõrghariduses rohkem erakõrgkoolide kohta. Et õppejõududele odavat tunnustust võita, arvustatakse armutult valitsust ega osata tulevikku optimistlikult näha. Põhiküsimus on see, kuidas riigilt rohkem raha saada, mitte see, kuidas majandust paremini arendada. Nii saavadki noortest inimesed, kes näevad ümberringi ainult vigu. Paljudest neist ei saa tegijaid, vaid Delfi nimetud kommentaatorid.

Enamik meist läheb selle uuega kaasa. Iga päev toob midagi uut. Kuid majandus on ja jääb, kuni me elame. Majandus vajab teadust ja juhte – seda õpetust, mida on ülikoolis 384 aastat jagatud, tuleb jätkata. Ma ei kahtle hetkekski, et nii toimib see veel mitusada aastat. Ja loodetavasti tuleb aeg, kus Tartu ülikooli majandusteaduskond lööb endises ilus õitsema.

Jüri Kraft

Tartu ülikooli majandusteaduskonna vilistlane

Jaga artiklit

Märksõnad

majandusteaduskond