Tartu ülikooli 375. aastapäevale pühendatud ajaloolises etenduses kirjutas ülikooli asutamisürikule kuningas Gustav II Adolfina alla Vanemuise näitleja Ott Sepp.
FOTO: Ove Maidla

Vandega ülikooli

Ajalugu

Uus rektor saadeti rongkäigus eelkäija maja juurest punases sametmantlis koos skeptritega kirikusse, kust pärast vannet, kõnesid ja palveid mindi tema majja pidusöögile.

Nii võib kokku võtta rektori vahetuse kombetalituse korra Tartu ülikooli, st Tartu akadeemia (Academia Gustaviana 1632–1665) põhikirja järgi. Möödunud aastal ilmus TÜ kirjastuselt «Constitutiones Academiae Dorpatensis (Academiae Gustavianae). Tartu Akadeemia (Academia Gustaviana) põhikirja» teine, parandatud ja täiendatud väljaanne.

Tõlge on tehtud 1650. aastal kantsler Zacharias Klingiuse ajal valminud põhikirjast. Selle on ladina keelest tõlkinud TÜ professor Kristi Viiding ning koos temaga toimetanud lektor Marju Lepajõe ja kommenteerinud Tallinna ülikooli professor Peeter Järvelaid.

Kui samadelt teadlastelt 1997. aastal ilmunud esimeses väljaandes olid selgitavad märkused lisatud raamatu lõppu, siis teises on tõlge ja märkused seotud üheks lugemist hõlbustavaks tekstiks.

Rootsi teine ülikool

Rootsi riigi teise, Tartu ülikooli eeskujuks sai 1477. aastal asutatud Uppsala ülikool, mille privileegid väikeste kohandustega Tartusse üle kanti. Nii ülikooli asutamisürik, põhikiri kui ka Friedrich Meniuse «Jutustus Tartu ülikooli inauguratsioonist, mis toimus 15. oktoobril 1632» (tõlkinud ja toimetanud Kristi Sak (Viiding) ja Marju Lepajõe) on ühed vähesed praeguseks eestindatud 17. sajandi ajastudokumendid.

Professor Kristi Viidingu sõnul avastas ta akadeemia põhikirja tõlkides, et kogu Eesti ala haridus- ja teadustava on kinni 17. sajandis. «Lugege praeguste õppeasutuste põhikirju, kodukordi, hea tava leppeid jm! See, mida peame vajalikuks oma järeltulijate õpetamisel kirjalikult eeskirjadele allutada ja millise struktuuriga, kordub sama mustri alusel tänini.»

Põhikirja avalikustas ülikooli inauguratsioonil Liivimaa kindralkuberneri, ülikooli asutaja ja kantsleri Johan Skytte poeg Jakob Skytte, kes oli küll üliõpilane, kuid valiti esimeseks rektoriks (rector illustris). Põhikirja järgi võis rektoriks valida ka kõrgest seisusest üliõpilasi või isikuid väljastpoolt ülikooli.

Tegelikult hakkas ülikooli juhtima prorektor professor Andreas Virginius. Jakob Skytte oli aga esimene, kes luges põhikirjast ette vande ja kinnitas selle mõlema pealeasetatud sõrmega.

Professor Peeter Järvelaid märgib väljaande saatesõnas, et põhikiri justkui koosnebki mitmesugustest vannetest. «Kõik kuninga kaitse all olevad akadeemilised kodanikud olid üksteisega seotud vannetega /.../». Vande andsid üliõpilane, dekaanid, professorid ja teised ametimehed.

Märkustest loeme, et kogu akadeemiline maailm toimis tänu vannete süsteemile. Et kõik kantslerist kuni üliõpilaseni said tegutseda üksnes pärast vande andmist, muutis akadeemilise maailma samas demokraatlikuks. Vandetekstid on ära toodud ka põhikirjas.

Rektoriks, professoriks

Põhikiri koosneb kahekümne kahest peatükist. Rektorit käsitletakse eraldi peatükis, kuid temaga seotu läbib pea igat peatükki. Kokkuvõtlikult võib rektori kohta märkida, et selleks valiti suure konsistooriumi professor vastavalt teaduskondade ja istekohtade järjestusele: järjest ei tohtinud mitu rektorit olla ühe teaduskonna liikmed.

Kandidaadi võis esitada teaduskond, kus oli rohkem kui üks professor. Järjestuse järgi oli alati pärast teoloogi rektoriks jurist, siis meedik ja siis filosoof. Rektor valiti iga semestri järel – mais ja novembris –, tema ametiaeg pikenes alles 19. sajandil.

Kommenteerijad selgitavad, et akadeemiline süsteem oli aristokraatlik, mis eeldas, et rektoriks valitu peab ka käituma ja elama vastavalt oma seisusele. Kuna rektori amet nõudis suuri kulutusi, siis vaesemaid professoreid võis sellest keeldumise puhul ees oodata ülikoolist lahkumine.

Ülikoolil oli akadeemiline vabadus valida professoreid, kuid valikut pidi kinnitama kantsler ja heaks kiitma kuningas. Alles pärast ametivannet kanti ta professorite nimekirja. Põhikiri mainib peale kohustuste ka karistusi. Kui professor näiteks loengu ära jättis, tuli tal ülikooli kassasse mõni taaler maksta.

Ülikooli juhtimine oli üles ehitatud kaasotsustamise põhimõttele. Valimis- ja määramiskogudesse kaasati võimalikult palju ülikooli liikmeid, et tekiks tugevam ülikoolielus osalemise tunne.

Suur senat ehk suur konsistoorium (praegusel ajal nõukogu) koosnes kõigist professoreist, väike senat ehk väike konsistoorium mõnest tublimast professorist, kes kuulusid ka suurde senatisse. Senati liikmeks oldi surmani. Ka senati liige pidi vande andma.

Üliõpilaseks

Tartus võeti kasutusele Lääne-Euroopast pärit nelja teaduskonna süsteem. Kõik tudengid alustasid filosoofiateaduskonnast, mis võimaldas luua ühiskonnas tervikuna haritlaste vaimse ühtsuse. Nii liikus noor inimene vaimse pingutusega harjumiseks loogilist teed mööda. Küpsemad juhatati edasi teoloogiat, meditsiini või õigusteadust õppima.

Ülikooli astumine algas isiklikust kohtumisest rektoriga. Rektor pidi jälgima, et ülikooli ei võetaks noori, kelle elukombed või hariduslik ettevalmistus ei vastanud ülikoolis õppimise tasemele. Seda hindamistööd tegi ta koos filosoofiateaduskonna dekaaniga.

Vande andis tudeng rektorile kui kuninga ja ülikooli esindajale. Ta pidi tõotama, et täidab ülikoolis kehtestatud korda, järgib põhikirja ning lahkub ülikoolist «heas läbisaamises rektoriga». Kui ta näiteks kinni peetakse või teda arestiga karistatakse, ei tohtinud ta põgeneda ega vedada majakraami ja oma asju linnast ära enne, kui polnud laenuandjatele võlgu hüvitiseks ära maksnud.

Viimane, üliõpilaste kommete peatükk, rõhutab jumalakartlikkust, õpingute pühendamist oma riigile ja Jumalale. Protestantliku ülikooli isikud toetusid oma tegevuses Jumalale – vandetekstid lõppesid sõnadega «Selles aidaku mind Jumal».

Nauding põhikirjast

Selles põhikirja-raamatus rullub lahti 17. sajand oma põneva ajastu ja selle üksikasjadega, mida aitavad selgitada ulatuslikud märkused. «Lugesin tõelise naudinguga Academia Gustaviana põhikirja. Milline mõtteselgus ja arusaam hariduse ning ülikooli institutsiooni olemusest!» kirjutas hiljuti lahkunud pastor Urmas Petti oma viimases kirjas kolleeg Marju Lepajõele.

Lepajõe märgib, et see dokument õpetab mõtteselgust, nagu ka Johan Skytte kõned ja kirjutised Academia Gustaviana algusajast. «Sellepärast peaksidki need dokumendid kogu aeg käepärast olema – et oleks selgem, mille pärast Tartu ülikool üldse asutati, sest Skytte mõtted on praegu sama päevakohased kui tollal.»

Lepajõe lisab, et 1990. aastate lõpus andis ülikooli kirjastus välja terve rea 17. sajandi trükiseid koos tõlke ja märkustega, mis olid tollases Eestis uunikumid. «Selles oli oluline osa kirjastuse tollasel direktoril Mart Oraval, kelle mõjus tõukejõud suunas Academia Gustaviana pärandit uurima. Tänase väljaande sisu ja vormi on väga asjatundlikult lihvinud aga kirjastuse peatoimetaja Ivo Volt.»

Tartu ülikooli viimane, 2014. aastal vastu võetud põhikiri jõustus selle aasta 1. jaanuarist. Kristi Viiding peab praeguse põhikirja sõnastamisprotsessi puhul heaks erinevuseks 17. sajandi omast seda, et koostamisse kaasati palju õppejõude ja üliõpilasigi.

«Olen uhke, et meil on 21. sajandi algul emakeelne ülikooli põhikiri, mida ei pea eestlastele tõlkima; et eesti keeles on võimalik selliseid tekste koostada keele arengutaset ja kasutamisvaldkondi silmas pidades.»


Kasutatud kirjandus:

  • «Constitutiones Academiae Dorpatensis (Academiae Gustavianae). Tartu Akadeemia (Academia Gustaviana) põhikiri». TÜ Kirjastus 2015.
  • Friedrich Menius «Jutustus Tartu ülikooli inauguratsioonist, mis toimus 15. oktoobril 1632». TÜ Kirjastus 1997.
  • Hillar Palamets «O alte Burschenherrlichkeit... Üliõpilaste elust ja olmest keiserlikus Tartu Ülikoolis 1802–1917». AS Kirjastus Ilo 2008.

Varje Sootak

varje.sootak [at] ut.ee

Jaga artiklit

Märksõnad

põhikiri