Mäletan, et olin vist viieaastane – nagu praegu meie pere noorim tütar –, kui Tartus käies nägin esimest korda loodusmuuseumis kaelkirjakut. Selle pika kaelaga looma ammulisui vaatamine tegi toona mu enda pisikese kaela kangeks. Kustumatu mulje jättis mulle ka Punamütsikese loost tuttava hundi jõhkrate silmadega kohtumine.

Sel sõbrapäeval on mul ärev meeleolu, sest oleme otsustanud perega teha teoks ammuse plaani minna Tartu loodusmuuseumi taas avastama. Etteruttavalt võin öelda, et kaelkirjak ja hunt on alles. Tõtt öelda midagi muud peale nende kahe looma ma eelmisest külastusest ei mäletagi.

Kas tõesti ei ole siis siin päikese all midagi uut? Kaugel sellest! Tuleb tunnistada, et meid ootab ees uudne, kaasaegsete lahendustega interaktiivne õpikeskkond. Olen kindel, et meie lastele jääb sellest sündmusterohkest käigust oluliselt rohkem meelde kui minule omal ajal.

On pühapäev ja samal ajal meie loodusmuuseumi külastusega toimub naabruses Vanemuise väikses majas «Nukitsamehe» etendus. Parkimiskohta leida on võimatu. Otsustame, et jätame meie pere parima parkija autole kohta leidma ja läheme lastega sisse.

Juba enne sisenemist saab loodusmuuseumi maja minu plusspunktid liikumispuudega inimestele rajatud juurdepääsu eest. Avaras fuajees üleriideid üsna tühja riidehoidu andes turgatab mulle pähe, et oleme ilmselt ainsad, kes sellisel romantilisel päeval nagu sõbrapäev lastega muuseumi lähevad.

See osutub alusetuks kahtluseks, sest lastega ja lasteta, noori ja vanu peresid muudkui lisandub. Peagi on saal rahvast täis ja oma pereliikmetega ühte sammu käimine läheb järjest keerulisemaks.

Klaasi abil silm peal

Märkan, et saali klaaspinnad on head lastel silma peal hoidmiseks. Samal ajal annavad pinnad võimaluse lähedalt vaadelda nii väljapandud esemeid kui ka vaatlejaid endid. Märkan muuseumisaalis sõbrapäevale kohast romantikat. Näiteks vanem paar teineteisele eksponaatide kohta tekste lugemas. Veidi eemal käsikäes särasilmi sätendavaid mineraale uuriv noorpaar valiks nagu endile kihlasõrmust.

Märkan silmanurgast noort peret: uniste silmadega naeratav ema saab oma kaasalt silmapilgutuse, samal hetkel rebivad kaks väikest poissi isa kätest: «Tule ruttu, nii äge, seal on üks koobas!» Lasen minagi end vooluga kaasa tõmmata ja leian end vahvast hämarast koopast. Koopa põrandal vees on suure vana vee-eluka luud, äkki meie silme all ärkab see ellu ja vonkleb justkui kummitus tühjusesse.

Väikeste lastega muuseumis käijad teavad üldiselt, et korraga on raske hästi teha kahte asja: nautida väljapanekut ning jälgida samal ajal oma lapsi. Mingil hetkel teen otsuse loobuda nii pere ühise liikumise süsteemsuse nõudmisest kui ka oma lastele järele tuiskamisest ja keskendun eksponaatidele. Imetlen kauneid kalu, loomi, linde.

Kuna ruum on suhteliselt ühtne, siis ei ole ka põhjust muretseda, et lapsed ära eksiksid. Ikka ja jälle ristuvad mu teed mõne pereliikmega ja mul on haruldane võimalus jälgida, kuidas suur vend õpetab väikesele õekesele, kuidas seen on ehitatud, või kuidas mu kallim meie pesamunale kohutavate kihvadega pealuusid näitab.

Vaata hirmule silma

«Oh, ma nägin ühte mao topist! Tule vaata, mis loom see on, keda ta sööma hakkab!?» – «Ei, ma ei saa, siin on üks elus madu, tule siia!» Rõõmustan siiralt, nähes oma lapsi nii elavalt ja põnevil nägudega üksteist kutsumas. Näib, et lapsi paelub võrdselt loodusega inimese loodu – neile meeldib arvutites interaktiivsed ülesanded lahendada ja näiteks inimese eellase nägu kokku panna.

Siiski on midagi, mis tõmbab lapsi ikka ja jälle elavnurka, kus on roninastik, tarantlid ja roheleeguan. Ei liigu nad oma klaasist korteris oluliselt rohkem kui elutud eksponaadid, ometi näitavad arvukad sõrmejäljed nende aknal, et siin on lapsed nendega vahvaid vestlusi pidanud.

Tehnikahuvilistele poistele on teine tõmbenumber mikroskoop ja putukaid täis tuba. «Milline sulle kõige rohkem meeldib?» küsin meie nooremalt pojalt, unustades, et ta on ennast ületamas, uurides klaasi taga turvalises kauguses olevaid põrnikaid, raagritsikaid ja ämblikke.

«Nalja teed?» vaatab ta mulle umbusklikult otsa. Veidi aja pärast aga kutsub ta mind naerdes: «Tule vaata, mis sa arvad, kas see on taim või loom?» Tegemist on tõesti esmapilgul millegi vahepealsega. Pildi kõrvalt loeb poiss valjult, et tegemist on lehtritsikaga, kelle munetud munad meenutavad puuseemneid ja kes ise on lehega äravahetamiseni sarnane.

Rõõme ja põnevust ning uusi avastusi jagub paariks tunniks. Kuna lastele hakkavad meenuma hommikused lubadused kohvikukülastusest, siis tõmbame külastuse otsi kokku. Teeme lõpetuseks ainulaadse perepildi soojuskaamera peegeldusest.

Mõtlen veel autoski, et miks teised pereliikmed olid soojuskaamera pildil kenasti näost laigulised ja minu näo asemel on vaid helendav ovaal. «Sa oled küll väga eriline naine, aga selle helendava-näo-mõistatuse põhjus võib lihtsalt peituda sinu imelises valgust peegeldavas puudris,» muigab mu kallim.

Lapsed ei ole siiski nõus tagasi pöörduma ja issi teooriat kontrollima. Otsustame ühiselt, et tuleme kunagi täis kõhuga tagasi ja uurime taas looduse saladusi.