Tundides ei piisa ainult katsetamisest, sest laiema pildi mõistmiseks tuleb ka teaduskirjandusega tööd teha.
FOTO: Andres Tennus

Loodusteaduslikult hariduselt oodatakse rohkem elulisust

Teadus

Loodusteaduste õpetamine ei vasta praegu ühiskonna huvigruppide ootustele, ütles TÜ loodus- ja täppisteaduse valdkonna doktorant Tormi Kotkas oma magistritööle tuginedes.

Kotkas kaitses töö gümnaasiumi loodusteaduste õpetaja erialal ja uuris seda, kuidas suhtuvad erinevad huvigrupid loodus­teaduste õpetamisse Eestis. Ta kasutas uuringu korraldamiseks Delphi meetodit, kus uuris, mida arvavad õpetajad, õpilased, tudengid, ettevõtjad ja teadlased loodusteaduste õpetamisest Eesti koolides. 

Delphi meetod sisaldab kolme järku: esimeses etapis on vabavastuselised küsimused, teises toimub esimese etapi süntees ja hindamine ning kolmandas peavad vastajad ütlema, kuivõrd nad ühe või teise väitega nõustuvad. 

Vastajatel paluti hinnata kolme kirjeldust: loodusteadusliku hariduse seotus igapäevaste probleemidega, teaduse olemus ja selle erialadevahelisus ning huvi ja hoiakute kujundamine looduse ja teaduse suhtes. Kotkase magistri­tööst selgus, et mitte ükski kirjeldus ei rakendu vastajate arvates oodatud määral. «Võin öelda, et ma sain oma hirmudele kinnitust: ühiskond ootab justkui midagi muud, kui praegune haridus­süsteem suudab pakkuda,» sõnas Kotkas.

Kotkas võrdles oma tulemusi Saksamaa, Läti ja Soome tulemustega, kus kasutati seda teemat uurides samuti Delphi meetodit. Nelja riigi võrdluses tuli huvitava vastandina välja see, et kui teistes riikides soovisid õpilased parandada loodusteaduste huvi tekitamist, siis eesti õpilased rõhutasid just igapäevaeluga seostatust. «Sellest tuntakse väga puudust ja õpetajad peaksid sellega rohkem tegelema. Kuigi õpetajad ütlesid ise, et see tuleb neil kõige paremini välja, siis võib-olla ei saa õpilased sellest päris nii aru.» 

Õpilasi tuleks rohkem kuulata

Doktorandi arvates võib õpetaja ja õpilase igapäevaelu väga erinev olla. Õpetaja võiks mõista, millega õppurid tegelevad ja kuidas teadmisi ühendada saaks. «Õpetajad peaksid n-ö oma puki pealt õpilaste juurde tulema. Noored räägivad tegelikult heameelega endast ja oma huvidest ning kui õpetaja on neist huvitunud, on nad ka ainest ja õpetajast enam huvitatud.»

Huvitav on ka see, et õpilased hindasid kõiki kirjeldusi teistest erinevalt. Õpilaste hinnangud olid üleüldiselt pessimistlikumad kui teiste huvigruppide arvamused. «Võib-olla oli selle põhjus see, et õppurid elasid küsitluse korraldamise hetkel oma tundeid läbi ja tahtsid rõhutada, et õppes peaksid muudatused toimuma.»

Kotkase arvates ei kaasata õpilasi piisavalt õppe kavandamise protsessi, kuigi seda võiks rohkem teha ja küsida neilt kas või seda, kuidas nad õppida tahaksid. «Õpetaja võiks kindlasti õpilastelt uurida, kuidas nad üht või teist teemat õppida sooviksid: võib-olla on neil tahe mõnda teemat iseseisvalt uurida, uurimistööd teha jne.» 

Tormi Kotkas. FOTO: Andres Tennus

Õpilastes huvi tekitada on samuti väga keeruline, sest noorte huvid on väga erinevad, nentis Kotkas. «See ei tähenda aga, et me ei peaks püüdma, sest see ei ole võimatu ülesanne. Kui õpilane mõistab õpitava teema olulisust enda igapäevaelus, kui õpetaja küsib ja selgitab, kuidas üks või teine teadmine võiks igapäevaelus kasulik olla, on ka suurem võimalus huvi tekkeks.» Selleks aga võikski õpetaja teada ja tunda oma õpilasi rohkem, et ka õpitavat oleks kergem noorte huvidega siduda.

Doktorant õpetab ise Miina Härma gümnaasiumis bioloogiat kahele 9. klassi noormehele ja seda inglise keeles. Ühte kontrolltööd koostades kasutas ta noorte huvisid ära: tööülesandes asusid mõlemad noored eelistatavale erialale tööle ja kohtasid sportlikku neidu, kes kutsus neid trenni. «Noormees ise ei ole aga väga sportlik ja järgmisel päeval on lihased valusad. Siis tulebki õpilastel võrrelda, miks ühel on lihased valusad ja teisel mitte, kuidas on sellega seotud ainevahetus, kuidas tekib piimhape ja mida teha, et sellest lahti saada jne,» kirjeldas Kotkas. Peale selle pidid õpilased vastama, millist toitu süüa siis, kui tegeletakse näiteks kestvustreeninguga.

Neiu sõnul ei peaks õpetaja olema kinni õpikus, sest tänapäeval on olemas väga palju muid vahendeid. «Mina koostan oma õppematerjalid ise. Mul on küll ka üks õpik, aga enamasti lähenen ikka nii, et otsin ise juurde ja püüan teemasid eluliste probleemide ja näidetega rikastada.» Kotkase sõnul ei ole õpetaja tänapäeval enam nii suur autoriteet, kes peab vaid loengud, vaid pigem on ta abistaja rollis. «Tänapäeva õpetaja peab olema väga paindlik,» lisas ta.

Positivistlik õpetamisstiil

Kotkas ütles, et teda häirib, kuidas paljud õpetajad esitlevad kooliõpikutes esitatut puhta tõena. «Õpikutes on sisukas tekst, mida ilmestavad ilusad pildid ja joonised, aga selleks ajaks, kui need kooli jõuavad, on see teave tihti juba aegunud. Õpilastele tuleks anda võimalus kahelda selles, mida nad õpivad. Anda võimalus küsida küsimusi ja mõelda n-ö kastist välja.»

Loodusteadustes on küsimuste küsimine üks olulisemaid oskusi, sest kui õpilane ei küsi, ei täida senine õpetamisviis ka oma ülesannet. «Kui esitleme õpilastele puhast tõde, on tegemist positivistliku õpetamisviisiga. Teadus on ju tegelikult äärmiselt lai ja pidevas arengus. Hoolimata sellest, et seadused on seadused, siis teooriad ja mudelid on alati kellegi tõlgendus mingist nähtusest.» Noored peaksid olema võimelised aru saama ka sellest, miks mõni teooria praeguses olukorras enam ei kehti ja kuidas tuleks leida uus suund probleemi lahendamiseks. 

Peale selle arvasid uuringus osalenud teadlased, et koolides selgitatakse liiga vähe teaduse olemust. Vastajad ütlesid ka, et loodusteaduslik haridus ei tekita õpilastes piisavalt huvi, et seda edasi õppida ning teiste ainetega seostamisele pannakse vähe rõhku. 

Kotkase arvates ei piisa aga ainult sellest, et koolitundides tehtaks rohkem katseid. «Teadus ei ole ainult katsete tegemine. Muidugi saab sellega tundi ilmestada, aga palju olulisem on laiemat pilti näha. Kui tahame, et õpilased saaksid teadusest paremini aru ja ka huvituksid sellest, siis peavad nad mõistma, et teadus ei ole ainult katsete tegemine, sellele eelneb väga tugev teaduskirjandusega töötamine.» 

Pedagoogika vs. aine

Doktorandi sõnul liigub nüüdis­aja loodusharidus aina enam pedagoogika poole ehk õpetamise kunst on ainest olulisemaks saanud. «Aine metoodilisele poolele keskendutakse palju, aga nii minu kui ka mu kolleegide arvates ei saa nii, et aine sisu jääb tagaplaanile. Õppeainet esitletakse ju läbi sisu ja õpetamise puhul peaksid pedagoogika ja aine käsikäes toimima.»

Kotkase sõnul on ka ülikoolis toimunud muutused, mis ei ole loodusteaduste õpetajaks õppimist kergemaks teinud. «Seoses majandusreformidega on pandud väga erinevate valdkondade õpetajad seminaridesse kokku ja see tähendab, et ei saa keskenduda millelegi spetsiifilisele, vaid kõike tuleb laiemalt vaadata.» Ta tõdeb, et laiem pilt on mingil määral hea, kuid sealsamas takistab see iga eriala õpetaja arengut.

Doktorantuuris uurib Kotkas edasi aga seda, kuidas suurendada õpilaste teadlikkust loodus­hariduslikust karjäärist ja kuidas üldiselt arendada loodusteaduste kaudu neid oskusi, mida peetakse tööturul vajalikuks.

«Minu doktoritöö uurib loodusteaduslike karjääri­alaste õppematerjalide lõimimise mõju loodusteaduse tundides. Loodame, et kui lõimime kooli­tundidesse tegelikke probleeme, millega loodusteadustega seotud elukutsed kokku puutuvad, aitab see õpilastel näha, kui oluline on loodusteadusi õppida.» 

Kotkas usub, et tegelike probleemülesannete lahendamisel arenevad õpilastes ka üldised tööjõuturul vajaminevad oskused, nagu suhtlemine, probleemi lahendamine, koostöö, analüüs, põhjendamine ja põhjendatud otsuste tegemine.

Merilyn Säde

UT toimetaja
merilyn.sade [at] ut.ee

Jaga artiklit

Märksõnad

loodusteadused