Tartu ülikooli rajas tegelikkuses Gustav II Adolfi õpetaja, ülikooli esimene kantsler Johan Skytte, kes hoiab meil silma peal Toomemäel riigikohtu ees pitsati peal.
FOTO: Andres Tennus

Võõra tehtud oma ülikool

Pilk minevikku

Rootsi ülikool – 384, saksa, vene ülikool – 214, eesti ülikool – 97 aastat. Need erinevad arvud, aga ka erinevad loojad, riigikorrad ja nimed puudutavad meie oma Tartu ülikooli.

Mis ülikool see siis on, mille on asutanud võõrad ja mida omaks peame? Ons üldse mõtet tõmmata piire võõra ja oma vahele? Praegu, mil maailmast pole sõjad ikka veel kadunud, tõmmatakse kas üha teravamalt piire võõra ja oma vahel või kutsutakse üles võõraid sallima. Debatid, seminarid, konverentsid, artiklid... 

Ülikooli teke

Võõraste tungil võõrastele maadele on igal ajalooetapil ise põhjus – mõjusfääri laiendamise, võimu ja maavarade saamise, rikastumise, parema elu või muu iha. Kas nüüdismaailmas suudetakse põhjusi mõista, neid ära hoida? Aastasadu tagasi oma kitsukeses maailmapildis elanuil seda võimalust polnud.

Polnud seda ka geopoliitiliselt ihaldatava Läänemere serva maarahval. Vallutajad tulid suurriikidest: taanlased, leedulased, poolakad, venelased, sakslased, rootslased. Otsekui kogemata tõid nad maarahvale ka valgust. Baltimaade pastorite ja riigiametnike vajadus osata kohalikku keelt pani alguse eesti keele uurimisele.

Meie oma eesti keele grammatika ajalugu algabki võõrastest. Üks neist oli pastor Johann Gutslaff, kes eestlastele eesti keeles jutlusi pidades pani vajalikke seisukohti kirja eesti keeles. Ilmusid tema grammatilised vaatlused, piiblitõlge jm. Gutslaffi ja mõnede teistegi kohaliku ladinakeelse ülikooli kasvandikega algab mitme teadusharu meie oma ajalugu.

Aastal 1632 asutatud ülikool kandis esimese etapi lõpuni, kuni 1665. aastani Academia Gustaviana nime. 1690. aastal taastatuna oli see Academia Gustavo-Carolina, mis asus 1699–1710 Pärnus. Praegu jälgib pronksist Rootsi kuningas Gustav II Adolf oma akadeemia käekäiku peahoone nurga tagant. Ta jõudis sõjaleeris veidi enne oma langemist ülikooli asutamisürikule alla kirjutada.

Ülikooli hakkas tegelikult rajama teine võõras, tema õpetaja, esimene kantsler Johan Skytte, kes hoiab ülikoolil silma peal Toomemäel riigikohtu ees pitsati peal.

Taasasutamine

Kuigi Vene keisrite ega Balti rüütelkondade esindajate kujud ei seira praegust ülikooli käekäiku, sündis just tänu neile 1802. aastal ilmselt kogu oma eksisteerimise aja rahvusvahelisim ülikool Tartus. Vene riigi alamatel oli 1789. aastast Prantsuse revolutsiooniideede kartuses keelatud välismaal õppida. Eesti- ja Liivimaa rüütelkonnad olid aga ammu soovinud jätkata ülikooli tegevust Tartus.

Aleksander I toel (tema uurib meid oma bareljeefilt Kuradisillal) rajati Tartusse klassikaline saksa ülikool. Juba 1803. aastal asus tööle maailma esimene eesti keele lektor, baltisakslane Friedrich David Lenz.

Võõraste taassünnitatud ülikooli (Kaiserliche Universität zu Dorpat) õppejõudude ränne käis mööda Lääne-Euroopa–Tartu–Peterburi telge, kus tõmbekeskuseks kujunes Peterburi oma teaduste akadeemia ja suuremate privileegidega. Ülikooli saksameelsus lõpetati venestusajal 1893. aastal, mil saksakeelne nimi asendati venekeelse Imperatorski Jurjevski Universitetiga ning peagi sai õppekeeleks vene keel.

Rahvusvahelistumise õitsenguaeg jättis laiemalegi kui meie oma teadusajalukku suurel hulgal nimekaid teadlasi, lausa geeniusi, keda peavad omaks mitmed riigid. Kuna eestlaste hariduspüüe ja enesemääramine olid veel algusjärgus, jõudsid teadusetroonile võõrad, kui võõraks pidada ka kaua Eesti- ja Liivimaal elanud baltisakslasi, kellest mõnegi veri oli segatud eestlaste omaga. 

Mida võiks praegu eestlastest mõelda embrüoloogia rajaja Karl Ernst von Baer, kes doktoritöös pidas eestlaste vigadeks «laiskust, mustust, liigset alandlikkust vägevamate ees ning julmust ja metsikust alamate vastu» ning kelle pronkspead eesti tudengid kevadel Toomel vahuveiniga pesevad? 

Eestlased jagavad Eesti teadlastele koguni Baeri medaleid ja preemiaid ning teevad tema majas teadust. Võõrast on märkamatult saanud oma, nagu meie auväärses tähetornis talitanud Friedrich Georg Wilhelm Struve ning paljud teised kuulsad astronoomid.

Esimene maailmasõda pööras aga ajalooratast ja eestlased lõid 1919. aastal oma ülikooli.

Võõrast oma

Kuigi eestlasi oli õppinud keiserlikus ülikoolis ja mujalgi, ei olnud verivärskel ülikoolil jaksu võõraste, eriti ülelahenaabrite abita hakkama saada. Näiteks etnoloogiat hakkas õpetama Eesti Rahva Muuseumi direktor Ilmari Manninen, arheoloogiat Aarne Miikael Tallgren, karistusõigust rootslane Andreas Bjerre jt.

Manninenist ja teistestki võõrastest ülikooli ajaloos kõneldi mullu detsembris konverentsil «Omad ja võõrad Eesti mõtteloos», kus vanemteadur Erki Tammiksaar märkis, et esimese Eesti vabariigi ajal polnud suhtumine baltisakslaste teaduspärandisse sugugi positiivne. «Nimekast teadlasest Baerist ilmus vaid kolm lühikest artiklit ning tema mälestusele pühendatud ettekannete päev Loodusuurijate Seltsis on kadunud igavikku.»

Tollased ühiskondlikud mõtlejad Oskar Loorits, Bernhard Linde, Juhan Luiga ja teised aga diskuteerisid eestlaste vaimulaadi, rahvusliku omapära, oma ja võõra üle.

Lühemaajalisi nimevahetusi eri valitsejate all on ülikoolil olnud veel mõnigi.

Teise maailmasõja järgsetel aastatel Tartusse tulnud õppejõududest ei pidanud osa vastu, sest nende haridustasemest ei piisanud. Võõrastest mitmele aga sai Tartu ülikoolist oma ülikool ja neist meie oma teadlased. Silmas  võib pidada eeskätt professor Juri Lotmani ja tema koolkonda, filosoofidest Leonid Stolovitšit, füüsikust rektor Fjodor Klementit jt. Peaaegu pool sajandit kestnud okupatsioon sidus rohkesti Nõukogude Liidu teadlasi, kellest mitmeid ei tule enam pähegi pidada võõraks. 

Praeguses avatud maailmas, kus teadlaste ja üliõpilaste vaba liikumine on iseenesestmõistetav, ei jagatagi neid enam õieti võõrasteks ega omadeks, ehkki õnneotsijaid ja õhumüüjaidki on Tartusse jõudnud. Rahvusvaheliste projektide teadus on ühtaegu oma kõigile osalistele, nii omadele kui ka võõrastele, kes üksteist vastastikku rikastavad.

Kas rikastab aga akadeemilist maailma võõraste massiränne Lääne- ja Põhja-Euroopasse? Ehk suudavad targimad pead välja selgitada rände põhjused ja leida viisi neid mõjutada – siis kaoksid võib-olla sõnapaarid «võõraviha» ja «omarahvaviha» ning võõra sallijad salliksid ka omasid ja vastupidi.


Kasutatud kirjandus:

  • «Universitas Tartuensis 1632–2007». Toimetajad T. Hiio ja H. Piirimäe. TÜ Kirjastus 2007.
  • «Kaiserliche Universität Dorpat 200, 370 Academia Gustaviana». TÜ kirjastus 2004.
  • «200 aastat eesti keele õpet». Tartu 2003.
  • K. E. von Baer «Eestlaste endeemilistest haigustest». «Loomingu» Raamatukogu 33, 1976.

Varje Sootak

varje.sootak [at] ut.ee

Jaga artiklit