Ilm on tähtis kõneaine isegi siis, kui muust rääkida ei osata. Ilma on ennustatud sajandeid ja ennustajad on alati populaarsed, nagu vene ajal Vellavere ilmataat Vadim Želnin või ka Tallinna ilmajaama sünoptik Pilvi Kirsi.

Kaasajal tuleb ilmateateid uksest ja aknast, st interneti kaudu saab neid iga hetk kogu maailmast. Ometi vaadatakse ka taevasse ja maha, käbisid ja seapõrna ning toetutakse rahvatarkustele. Oodatakse Maalehe ilmatarkade ennustusi, kuhu on lisandunud ka sünoptikute ja ülikooli teadlaste prognoosid.

Ilma uurimine 150 aastat tagasi

Kui 2. detsembril 1865. aastal alustas füüsikaprofessor Arthur von Oettingen oma majas Toome nõlval pidevaid meteoroloogilisi mõõtmisi ja vaatlusi, olid ilmavaatlused üsna populaarsed. Neid tegid sõjaväelased, majakavahid, arstid, õpetajad, pastorid, talumehed jt huvilised. Tegid seda omaette ja kooskõlastamata. Ülikoolis olid vaatlustega tegelnud professor Georg Friedrich Parrot, Tähetorni direktor Johan Heinrich Mädler, professor Friedrich Ludwig Kämtz jmt. Parrot pidas juba 1815. aastal vajalikuks luua rahvusvaheline meteoroloogiline ühendus.

Kuulsast baltisakslaste suguvõsast pärit Oettingeni kestva vaatlusrea algust peetaksegi ülikooli ilmaobservatooriumi (METOBS) alguseks. Oettingen kooskõlastas kõiki Eestis tehtavaid mõõtmisi ja uurimistöid, rajas Liivimaa sademete vaatlusjaamade võrgustiku, algatas Emajõe taseme mõõtmised. Ta ehitas ka uuetüübilise tuule suuna ja kiiruse mõõtja, nn Oettingeni-Schultze anemograafi, mis pälvis Londonis kuldauraha. Tema toimetamisel kirjastati 1868. aastal Eesti esimene meteoroloogia aastaraamat.

1875. aastal jõuti füüsilise geograafia ja meteoroloogia kateedri loomiseni. 1894. aastal kateedrijuhatajaks ja observatooriumi direktoriks valitud professor Boriss Sreznevski ajal alustati päikesekiirguse mõõtmisi ning pilvisuse vaatlus­i. Tema võttis kasutusele ka külmalaine mõiste ning sel ajal alustati ilmade ennustamisega.

Esimese maailmasõja ajal evakueerus Sreznevski Voroneži ning observatooriumi juhatas 1925. aastani Georg Konrad Koch, kes pidas esimesena meteoroloogia loenguid eesti keeles. Esimesed eestlastest kliimateadlased olid samuti Sreznevski üliõpilased.

Eesti keel, Eesti teadlased

Suured muutused toimusid observatooriumi elus 1926. aastal: observatoorium koliti riigi keskarhiivi majja (Liivi 4), sest senise vaatlustorni Oettingeni majas varjutasid suureks kasvanud puud ning vajati ka vaatlusväljakut. Kateedri ja observatooriumi juhiks valiti aga Kaarel Kirde, kellest sai Eesti esimene geofüüsikaprofessor. Tema jäigi observatooriumi direktoriks iseseisvusaja lõpuni, vastutades kogu vabariigi hüdrometeoroloogiavõrgu käigushoidmise ja väljaarendamise eest.

Kirde ajal laiendati vaatlusprogrammi, kasutati uusi mõõtmismeetodeid, klimatoloogias võeti kasutusele matemaatiline statistika. Ta jagas Eesti temperatuuri ja sademete korra alusel kaheks kliimavaldkonnaks: mereliseks ja mandriliseks. Temal tekkis ka oma klimatoloogide koolkond.

Kui uurimused näitasid 1930. aastatel üldist soojenemissuunitlust, siis 1940. ja 1941. aasta erakordselt külmi, 45-kraadiseid talvi, kus viinavagunid külmusid ja varesed surnult maha kukkusid, hakkas rahvas seostama kurja ende, nõukogude okupatsiooniga.

Uued ajad ja korrad

Neil kurjadel aegadel, 1940. aastal eraldati observatoorium ülikoolist, ilmateenistus teadusest. Tallinnas moodustati hüdrome­teoro­loogia­teenistuse valitsus ja METOBS muudeti Tartu geofüüsika observatooriu­miks, sünoptika­osakond aga viidi Tallinna. Nõukogudeaegset meteoroloogiat varjutas osaliselt ka uurimuste salastamine, sõjaväele allutamine, venekeelsus.

Muudatuste tulemusena moodustati esimest korda geofüüsika kateeder. Saksa okupatsiooni ajal toodi METOBS jälle ülikooli. Sõda aga laastas ka meteoroloogiateadust: hävis vahendeid, läände lahkus juhtivaid geofüüsikuid, sh professor Kaarel Kirde.

Sõjajärgsetel aastatel jagunes geofüüsika mitme amet­konna vahel. 1947. aastal loodi teaduste akadeemia, millega liideti ka METOBS. Nii sai ülikooli astronoomia ja meteoroloogia observatooriumeist teaduste akadeemia füüsika, matemaatika ja mehaanika instituut, hilisema nimega füüsika ja astronoomia instituut. Meteoroloogia ja atmosfäärifüüsika alased uuringud jätkusid pärast instituudi kaheks jagunemist Tõraveres, praeguses Tartu observatooriumis.

Ülikooli seeski on toimunud struktuurimuudatusi, kuid meteoroloogia ja geofüüsika õpetamine ning uurimine ei ole kadunud. 1960. aastail hoogustus uurimistöö seoses üleliiduliste lepinguliste töödega. Nende teadusrahade toel avati ülikoolis mitmeid uusi kaasaegsete seadmetega laboreid.

Lähiajaloos kujunes oluliseks tähiseks 1982. aastal professor Olev Avaste eestvedamisel geofüüsika kateedri taasavamine. Taasiseseisvumisjärgsete struktuurimuudatuste tulemusena moodustati 1994. aastal kateedrite ja teaduslaborite asemel keskkonnafüüsika instituut, mille kolme õppetooli koosseisus oli ka keskkonnafüüsika õppetool professor Hannes Tammeti ja dünaamilise meteoroloogia õppetool professor Rein Rõõmu juhtimisel.

Praegune METOBS kuulub loodus- ja tehnoloogiateaduskonna füüsika instituudi atmosfääri- ja keskkonnafüüsika laboreisse ja asub uues füüsikahoones Physicumis Maarjamõisa teadusväljal. Tänavu kevadel avati füüsikamaja katusel uus moodne ilmajaam. Kodulehel on värsked ilmateated, ilmablogid, pilveatlas...

Pikemalt süüviti METOBS-i väärikasse minevikku ja tänapäeva ning prognoositi ilmauurimise tulevikku 2. ja 3. detsembril toimunud ilma-aasta lõpuüritustel. Ilm ise on Eestis viimase 150 aasta jooksul soojenenud pea poolteist kraadi.

Kasutatud kirjandus

• Hanno Ohvril «Mis eelnes keskkonnafüüsika instituudile»; http://meteo.physic.ut.ee/kkfi/index_files/alinnas/Mis_eelnes.htm.
• Ain Kallis «Kodune ilmaraamat». Kirjastus Hea Lugu 2014.
• «Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituut. 85 aastat Eesti rahvuslikku ilmateenistust 1919–2004. Konverentsi kava ja teesid» 18. mai 2004; http://www.ilmateenistus.ee/wp-content/uploads/2014/10/85kogumik.pdf.
• Jaak Jaagus «Eesti kliima uurimise ajaloost»; http://www.ilmateenistus.ee/wp-content/uploads/2015/03/Jaagus_2015.pdf.
• Kärt Jänes-Kapp «Metobs sai 145-aastaseks». 2. veebr 2010; http://www.horisont.ee/node/1336.
• Jaak Jaagus, Rein Ahas, Anto Aasa «Eesti asub kliimamuutuste keskpunktis». – Eesti Loodus, nr 11, 2002.