Etnoloogid Helleka Koppel, Merilin Piipuu ja Keiu Telve teostasid eelmise aasta suvel kaua peas veeretatud mõtte: näidata, et humanitaarvaldkonna erialadel on tegelik rakenduslik suund olemas. Otsustati luua rakendusliku antropoloogia keskus.

Keiu täpsustab, et igal kevadel, kui noortel on aeg teha otsuseid, kuhu edasi õppima minna, hakkavad meedias ilmuma artiklid, kuidas humanitaarvaldkonna erialade lõpetajad on töötud. «Räägitakse, et selle haridusega ei ole midagi peale hakata,» lisas ta. 

Helleka ja Keiu on ka teiste kaastudengitega üsna pikalt arutanud, et humanitaarerialadel on rakenduslik suund olemas, kuid millegipärast ei propageerita seda ühiskonnas. «Mõtlesime, et see asi tuleb ise ära teha ja näidata, et humanitaariast saadud teadmine on ka väljaspool akadeemiat kasulik,» lausus Keiu. 

Nii loodigi rakendusliku antropoloogia keskus (RAK), mis teeb kvalitatiivseid uuringuid kõigile, kes soovivad eri meetodite abil mõne probleemi või olukorra tuumani jõuda. «Oleme väga laiale avalikkusele suunatud ja erineme eelkõige meetodi poolest. Enamasti tehakse kvantitatiivseid uuringuid, näiteks et sada inimest arvas midagi. Tahame oma uuringutega näidata, et peale numbrite on tarvis kvalitatiivset teadmist,» selgitas Keiu. Keskuse soov on panna uuritavad teemad kõnelema ja näidata seda, mida inimesed tegelikult arvavad või soovivad.

Kuna RAK on valmis tegutsema väga erinevate teemadega, ei ole nad oma sihtrühma määratlenud. «Kuna me ei lähene valdkonnapõhisest teadmisest, vaid meetoditest, siis võivad meie poole tegelikult kõik pöörduda,» selgitas Keiu. 

Aina enam räägitakse kliendi­põhisusest ning sellest, kui oluline on oma kliente tunda ja koostööd teha. Seetõttu usuvad etnoloogid, et uuringud võivad aidata nii eri ettevõtteid, riigiasutusi kui ka MTÜ-sid. «Seesugune projektide erinevus pakub meilegi põnevust ja võimalust eri teemadesse süveneda, mis on uuringutesse kaasatavatele tudengitele samuti hea šanss valdkondadega tutvumiseks,» arvas Helleka.

Uued kogemused ja meetodid

RAK teeb tihedat koostööd ka TÜ etnoloogia osakonna ja ettevõtluse õppetooliga. «Kaasame tudengeid oma tegevusse, et nemadki saaksid tegeliku uuringu teostamise kogemuse,» lisas Helleka. Keiu arvates on oluline, et tudengid saaksid õppetöö käigus harjutada ja pakkuda omalt poolt välja töötatud meetodeid. «Usume, et RAK-i uuringutes kaasa lüües saavad üliõpilased arendada teatud tüüpi oskusi, mida võib-olla ülikoolist kohe kaasa ei saa. Pakume teistsugust kogemust ja tulevikuväljavaateid.»

RAK-i tehtavad uuringud toetuvad eelkõige intervjuudele, kuid korraldatakse ka vaatlusi ning kasutatakse meetodeid, kus uuritav saab näiteks ise midagi joonistada või mõistekaardina mõtted kirja panna. Peale uuringute tegeletakse ka meetodite arendamisega ja püütakse uurimisse kaasata tehnoloogilisi vahendeid.

Näiteks tekkis Eesti ajaloomuuseumile uuringut tehes mõte kasutada GPS jälgimist ja vaadata, kuidas muuseumi väljapanek tegelikult töötab. GPS-iga taheti vaadata, kas inimesed liiguvad mööda neid radu, nagu muuseum näituse külastamiseks ise ette on näinud või mitte. Tehnilistel põhjustel jäi aga see meetod kasutamata – muuseumi seinad olid selleks liiga paksud.

Keskuse eestvedajad tunnistavad, et kvalitatiivsete uuringute tegemine võtab kindlasti kauem aega, uurijad teevad kauem tööd ja materjaligi analüüsitakse pikemalt, kuid nii saadakse laiem ja teaberikkam tulemus, sest ainult numbrid ei pruugi igas olukorras kogu probleemi või olukorra olemust näidata.

Helleka ja Keiu loodavad, et lähitulevikus liituvad nende meeskonnaga ka inimgeograafid, sotsioloogid, psühholoogid ja teised. «Tegelikult on see valdkond hästi lai ja mujal maailmas tehakse rakendusliku antropoloogia keskustes samuti erialade vahel palju koostööd,» rääkis Keiu. 

Hiljuti tegi RAK uuringu Väitluskoolitusele, kus sooviti teada, mida nende kliendid ja võimalikud kliendid koolitusest arvavad ja sellelt ootavad. Enne seda tehtigi uuring Eesti ajaloomuuseumile, mis oli seotud uue püsinäituse ehitamisega. Muuseum soovis teada, mida külastajad arvavad sellest, kuidas võiks ajalugu vaatamiseks välja panna ja mida täpsemalt muuseumilt oodatakse. 

Keiu sõnul andsid nad soovitusi eri valdkondade asjatundjatele, alustades valgustusest ja helist ning lõpetades ajaloolastega. Külastajatelt saadi nõuandeid ka näituse loogilisuse ja tehnoloogia kohta. «Kuna näituse saalis on palju puutetundlikke ekraane, siis uurisime, kui palju inimesed neid kasutavad ja miks ning kes neid üldse kasutavad,» ütles Keiu ja lisas, et sellest lähtuvalt saab muuseum vaadata, kuhu ja kui kõrgele ekraane üldse paigutada.

Helleka arvates meeldibki inimestele isiklik lähenemine ja kontakt rohkem kui näiteks lihtsalt küsitluse täitmine. «Intervjuusid tehes analüüsivad inimesed enam ja mõtlevad üksikasjalikumalt kaasa,» lausus ta. 

Aktiivsemat kaasamõtlemist nägid Helleka ja Keiu ka Tartu linnamuuseumi projektis, mis uurib Ülejõele jäävat kogukonda ja piirkonda. Ühelt poolt uuritakse selle piirkonna ajalugu, aga teiselt poolt ka praegust olukorda. Tehakse eluloopõhiseid intervjuusid ja kaardistatakse inimeste mälestusi. Sõna saavad nii lapsed, noored kui ka täiskasvanud. 

Ülejõe projektist selgus, et sealsed inimesed sooviksid rohkem ühistegevusi ja kokkusaamise kohti.

Kodanikuühiskonna areng on oluline

Nii korraldatigi linnamuuseumi algatusel augustis üritus «Päev Üle Jõe», mida aitas aktiivselt korraldada ka RAK. Roosi, Kivi ja Jaama tänaval avati kohvikud, korraldati töötube ja ringkäike ning kogu päeva kestis kontsert. «Sellist üritust oodati ja sooviti ning tagasiside oli väga hea,» lisas Keiu. 

Järgmiseks aastaks on sama projekti raames keskuselt tellitud juba 50 intervjuud ja RAK soovib sellesse kaasata nii etnoloogia kui ka teiste erialade tudengeid.

Keskuse jaoks on oluline kodanikuühiskonna areng. Keiu arvates ongi kõige parem näide Ülejõe projekt, mille kaudu uuritakse üht kogukonda ja antakse ka inimestele tagasisidet, et neist ollakse huvitatud. «Uuringu jooksul on inimesed rääkinud väga palju seltsi loomise mõttest. Oleme selle idee andnud edasi Tartu linnamuuseumile ja märtsis on plaan inimesed kokku kutsuda ning korraldada Ülejõe seltsi arutamise koosolek,» rääkis Keiu.

Etnoloogid kui vahendajad

Helleka sõnul on see hea näide, kuidas uuringutest võib välja kasvada selts, sest muuseum ei oleks võib-olla osanud varem midagi seesugust algatada. «Sellest on palju räägitud, kuidas etnoloogid ja antropoloogid saavad olla vahendajad eri rühmade vahel,» lisas Keiu. 

Keskuse eestvedajad näevad endalgi seesugust rolli, sest mõnikord ei oska ühiste motivatsioonide ja huvidega rühmad omavahel rääkida või puudub nende vahel suhtlus. «Ühele koolile tehtud uuringust tuli välja, et õpilane ei saa minna direktori juurde ja öelda, et mingid asjad on halvasti. Aga kui meie küsime, siis nad saavad meile oma arvamuse öelda ja me saame selle anonüümselt edasi anda,» selgitas Helleka.

Noored näevad ka tänapäeva ühiskonnas (näiteks pagulasteema puhul), et nende keskusest võiks abi olla. «Minu arust ei ole tehtud ühtegi sügavamat uuringut, missugused inimeste hirmud täpsemalt on, mis nende taga seisab, missuguseid lahendusi inimesed ise näevad või mida üleüldse riigilt selles olukorras oodatakse jne,» arvas Keiu. Helleka lisas, et siinkohal on kindlasti oluline teadmistepõhiselt läheneda ja osata uuringust tulevat teavet analüüsida – seda keskus uuringute soovijatele pakubki.