Getter (vasakult kolmas) koos kolleegidega viimasel tööpäeval.
FOTO: erakogu

Keeruline, kuid ergutav Itaalia

Rändaja

Poolteist aastat tagasi tähendas Erasmus minu jaoks ühe paljutõotava programmi nime. Ma ei teadnud, mis mind ees ootab, aga otsustasin, et võtan sellest programmist maksimumi. Nii veetsingi 2014. aasta suve Hispaanias Barcelona lähedal, olles administraatorina praktikal ühes kuurortlinna hotellis.

Pärast praktikat tulin paariks päevaks Eestisse, et vahetada suverõivad talviste vastu, ja suundusin edasi Poolasse, et läbida sügissemester Józef Piłsudski nimelises Varssavi kehalise kasvatuse akadeemias. Kevadsemestril õppisin küll Eestis, aga uueks suveks otsisin endale juba järgmise välispraktika koha, seekord Itaaliasse.

Sellistelt pikkadelt kogemusreisidelt tagasi tulnuna on minult tihti küsitud «Kuidas oli?» See on üldine küsimus, millele saab vastata väga mitmesuguselt. Enamasti ei ole ma nendega jänni jäänud.

Erinäolised kogemused

Hispaania-kogemusest rääkisin tihti ülivõrdes. Jäin praktikaga väga rahule, kuigi oli ka päevi, kus töötasime nagu konveierilindil: registreerisime kahekesi hotelli sisse ja hotellist välja sadu inimesi, nii et ei olnud aega isegi aevastada. Sellegipoolest oli töökeskkond ülimalt meeldiv. Peale selle arvati tihtipeale, et olen hispaanlane ja see oli mulle justkui suurim kompliment, sest järelikult sobisin sinna keskkonda hästi.

Poolat olen soovitanud kõigile eelkõige kui uut ja taskukohast reisi sihtkohta. Poola on paljude jaoks veel avastamata riik ja mul on hea meel, et minu jaoks see enam nii ei ole. Õppimisest rohkem jäi aga meelde see, kuidas meie kooli üsna keerulises hoonetekompleksis kulus ohtrasti aega, et vajalik klass üles leida. Näiteks võis ühel õpperuumil olla kolm erinevat numbrit või ühes majas kaks sama numbriga klassi, rääkimata sellest, et ühes hoones oli justkui terve korrus puudu. Küll see oli alles seikluslik-müstiline kool.

Aga kuidas oli Itaalia? See on üks raske küsimus. Itaalia on nii grande riik, et seal oleks justkui terve universum koos. Grande tähendab eelkõige midagi suurt ja seda see riik on nii pindalalt kui ka rahvaarvult, aga samas tähendab grande ka midagi võimsat, suurejoonelist ning hoomamatut. Seda kõike on see riik samuti vaieldamatult. Kui miski on nii suur, siis ei ole seal lihtne kõige toimimisest aru saada. Itaalias on igaühel sellest rohkem kui 60 miljoniga elanikkonnast oma tõde.

Sõnade mitmetähenduslikkus

Üritasin Põhja-Itaalias Emilia-Romagna maakonnas ühes väikses kohas Firenze ja San Marino vahel iga päev mingit tõde leida. Töötasin piirkonnas tunnustatud heaoluhotellis, mille üks eripära oli termaalvee olemasolu. Üsna huvitav oli jälgida, kuidas inimesed suvel 40-kraadise kuumusega, peaaegu sama kuuma veega basseinis käisid. Minu töö oli määratud majutuse poolele. Olin praktikal müügiosakonnas, kus minu peamised ülesanded olid seotud reisikorraldajatega, kuid täitsin vastuvõtus lihtsamaidki igapäevaseid ülesandeid.

Harva käisid hotellis väliskliendid, keda abistasin sisse- ja väljaregistreerimisel eelkõige keeleliselt, sest enamik töötajatest ei rääkinud inglise keelt. Väga põnev oli õppida taaskord tundma ühte uut hotelli, mis oli minu Hispaania praktikale täielik vastand: see oli kõrgetasemeline, väljapeetud õhkkonnaga, peamiselt Itaalia siseturistidele mõeldud koht, kus sama arvu inimeste teenindamiseks kui Hispaanias oli vastuvõtus ligi kolm korda rohkem teenindajaid.  

Mulle meeldis Itaalias väga, kuid see kogemus tekitas (ja ka Itaalia iseenesest) tuhat miljon küsimust ning pealekauba veel arvukalt küsimärke isegi ilma küsimusteta. Oli nii kummaline, et inimestel on rohkem kui üks nägu, nende sõnadel on tihtipeale mitu tähendust ning elekter säriseb õhkkonnas ka siis, kui see on välja lülitatud.

Ma ei saanud aru, kuidas on võimalik, et hotelli töökultuur on põhimõtteliselt sama, mis Eestis, aga ometi hoopis teistsugune. Ma ei osanud välja lugeda, mida pidi tähendama see, kui mõni töökaaslane mulle õlale patsutas ja erakordselt sügavalt naeratas. Siis, kui itaallastel lõi välja nende temperament ja lendasid telefonitorud, tundsin ma ennast ingellikult rahuliku inimesena. Nad ei tahtnud küll hästi uskuda, et eestlased ongi pigem rahulikumat tüüpi rahvas, aga igal juhul arvasid nad, et see peaks tähendama, et oleme õnnelikud.

Mugavustsoonist välja!

Tegelikult on väliskogemuste puhul väga oluline osata kõik oma küsilaused hüüdlauseteks ümber teha ja võtta asju nii, nagu need on. Loogika leidmine casino’s, mis itaalia keelest tõlgituna tähendab totaalset segadust, ei ole alati hea.

Samas tegin enda puhul sellise tähelepaneku, et minnes natuke harjumatust keskkonnast veel harjumatumasse, sobis see mulle väga hästi. Nimelt oli mul oma vabu päevi võimalik sättida nii, et sain endale Itaalias mõned võrratud reisid korraldada. Kui ühed minu lemmiklinnad on ebaoriginaalselt ikkagi Veneetsia ja Rooma, siis see, mis toimub Lõuna-Itaalias, on kirjeldamatu.

Suutsin ära armuda näiteks Napolisse. Linna, mis on kaootilisuse pärl: see on täis autosid, rollereid, kõiksuguseid inimesi ja toitu, aga ka rämpsu. Leidsin sealt mingisuguse seletamatu vabaduse. Ülimalt suureks üllatuseks leidsin sealt midagi veel. Nimelt sattusin täiesti juhuslikult samasse hostelituppa ühe hiinlasega, kes tegi üllatusest suured silmad, kui kuulis, et olen Eestist. Seejärel oli minu kord suuri silmi teha, sest tuli välja, et ta õpib Eestis, pealegi veel Tartu ülikoolis. 

Maailmas on nii palju imelisi inimesi, et mida rohkem reisida, seda suurem on tõenäosus nendega kohtuda. Hindan väga erialase täiendamise võimalust, aga lõpuks loevad ikkagi erilised inimesed, kellega on kohtutud: olgu nad siinsamas või sadade kilomeetrite kaugusel.

Täna on Erasmus üks osa minu südamest ja seda kirjanduslikult liialdamata. Erasmuse programm on õpetanud mulle kirjeldamatult palju: avardanud maailma, teinud mind sallivamaks, tugevdanud kirge oma eriala vastu, näidanud kohti, mida jumaldan, ning tutvustanud inimesi, keda armastan.

Getter Koobas

turismi- ja hotelliettevõtluse 3. aasta tudeng

Galerii: 

Jaga artiklit