Viimase pooleteise aasta jooksul on nii riiklikul kui ka kohalike omavalitsuste tasemel tõusnud oluliseks teemaks erakoolide ja erameditsiiniasutuste käekäik. Kuigi eraharidus ja erameditsiin on kogu maailmas üha menukamaks muutumas, tundub Eesti hoopis teisele poole liikuvat – «era» näib olevat halb ja üleliigne, ning sellest tuleb kindlasti lahti saada.

Erahaiglad on olnud Eestis eesrindlikud meditsiini arendajad. Näiteks erakliinikus Elité sündis esimene Eesti katseklaasilaps. Kolmteist aastat sünnitusabiteenust pakkunud kliinikus sündis selle aja jooksul üle 1300 lapse ja patsiendid olid teenusega ülimalt rahul. Tänavu aprillis pidi Eesti ainus erasünnitusmaja sünnitusabi teenuse pakkumise aga lõpetama, sest haigekassa ei soovinud enam seda rahastada.

Erakoolidki saavad oma õpilaste ja nende vanemate rahuloluga kiidelda. Eestis koguvad üha enam tunnustust waldorfkoolid, erakooli minevate õpilaste arv on viimastel aastatel sadade kaupa kasvanud ning riigi vanim erakool, Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasium, peab sel sügisel lausa oma 25. sünnipäeva.

Inimestel, kes on kokku puutunud erameditsiini või eraharidusega, on põhjust olla rahul. Suur osa nendest eraasutustest pakub kvaliteetsemat teenust kui nende riiklikud konkurendid. Heatasemelisemaks teeb nende teenuse eelkõige suurem vabadus ja tähelepanu, mida patsientidele või õpilastele osutada saadakse.

Miks siis tehakse järjepidevalt läbipaistmatuid otsuseid, millega tahetakse need kvaliteetsed teenusepakkujad turult kõrvale lükata? Kas Eesti riik ei peaks just hindama ettevõtlikkust, kvaliteeti, valikuvabadust ja tervislikku konkurentsi?

Nii meditsiini kui ka hariduse üle otsustajad on väitnud, et nende eesmärk on tagada võrdsus ja heatasemelise teenuse kättesaadavus. Kus on aga võrdsus siis, kui kõrvuti seisavad eurorahade eest ehitatud riiklikud haiglad ja koolid, kes riigile üüri ei maksa, ning oma algatusel loodud erahaiglad ja -koolid, kes peavad ise kõik kulud katma?

Milline on teenuse kättesaadavus ülerahvastatud linnakooliklassides või suurtes riiklikes haiglates, kuhu maal elavad inimesed peavad sõitma vahel sadu kilomeetreid? Ravijärjekordadest rääkimata...

Sel kevadel lõpetavad üle Eesti kümned tuhanded noored põhikooli, gümnaasiumi või ülikooli. Ma loodan, et neil on enda tulevase pere nimel võimalik valida just selline kool või raviasutus, mis neile kõige paremini sobib. Tartu ülikooli lõpetavatel arstidel ja õpetajatelgi võiks olla võimalus Eestisse tööle jääda ning valida töötamiseks selline süsteem, mis neile kõige südamelähedasem on ja kus nad oma tööd kõige paremini teha saavad.