Leo Kaagjärv
FOTO: erakogu

Kõikelubav vaimsus risustab eesti keelt

Kolumn

UT aprillinumbri essees tõi Egle Truska välja märkimisväärse seiga: emakeelse ülikooli puuduliku keeleoskusega (eestlasest) õppejõud võib õppurit nõnda häirida, et tähelepanu hakkab koonduma keelevigadele ja võib koguni raskendada aine sisule keskendumist.

Olen Tartu ülikooli endine lektor, nüüd küll juba aastaid pensionil, aga niisuguse probleemiga olen väga tuttav, kuigi teises kontekstis. Minu häirija ning vahel keskendumise takistaja on meie emakeelt kõnelev meedia.

Vaatan televisiooni või kuulan raadiot. Isegi tõsistes saadetes võivad kosta inglise laenud okei, sorri, level ja muu sarnane. Ei tunta enam järgarvu, kuupäeva väljendatakse üha enam põhiarvuga. Ei tunta arvsõnade viis ja kuus osastavat käänet. Tagasõna järgi on peaaegu välja tõrjunud määrsõna järele ning uusmoodustis järgselt, mis on vormilt määrsõna, kipub välja tõrjuma tagasõna järel: Etenduse järgselt toimus aafterpaarti.

Istun ja hakkan kõnelejat korrale kutsuma, parandama. Naine kõrval pahandab, et miks ma karjun, diktor ju ei kuule. Kahjuks ei kuule, jah. Aga mina ei mäleta enam hästi, mida ta ütles või rääkis, sest tema kõnepuudused olid tahtmatult mu tähelepanu köitnud. Olin hakanud neid koguni loendama. Ma ei pea siin silmas juhuslikke stuudiokülalisi, kellelt ei või alati kõneosavust oodata, vaid töötajaid, kes peaksid olema keeleliselt korrektsed.

Tunnen üht Tallinna keeleinimest, kes rääkis võib-olla poolnaljatades, kuid siiski tõsisel moel, et tuleks kaevata terviseametile, sest linnas kõikjal näha olevad keelendid kahjustavad tema tervist. Nimelt vaimset tervist, sest kui ta näeb igal pool noid grammatikavigu ja pooleldi või täiesti ingliskeelseid silte ja pealdisi (lisan omalt poolt: sealhulgas uute toredate hoonete nimesid, ikka üks Plaza teise järel), valdab teda meelemasendus. Kas see on rahvusriik Eesti, mida tahtsime? Tõepoolest, selle valdkonna on meie tervisekaitsjad jätnud täiesti teadvustamata, samas aga liialdatakse publiku kaitsmisega näiteks tubakasuitsu eest – seda isegi vabas õhus avalike hoonete sissekäikude ümbruses ja bussipeatustes.

Arvan, et olukorra põhjus on suuresti rahva puudulik keelealane haritus ja nõudlikkuse vähesus, eriti aga praegune kõikelubav vaimsus. Juba koolilapsed teavad, et õpetaja ei tohi neid, nagu öeldakse, ahistada, rääkimata karistamisest. Karistada võib saada hoopis õpetaja ise, kui ta peaks liiga nõudlikuks muutuma.

Ka keelekorraldajad on arad, nüüd nad ainult soovitavad, ei midagi enamat. Kahtlen, kas Egle Truska ja tema mõttekaaslased midagi praegustes oludes saavutaksid. Võib-olla ainult juhul, kui ülikoolis loodaks asjahuvilistest keelekaitsjate selts, kes hakkaks õppejõude «ahistama», kuni see sunniviisil suletaks.

Leo Kaagjärv

teoreetilise füüsika endine õppejõud

Jaga artiklit

Märksõnad

eesti keel