Merilyn Säde
FOTO: Andres Tennus

Hoolimatus üksteise suhtes kurvastab

Juhtkiri

Kindlasti on paljud teist sattunud tänaval kõndides olukorda, kus teine inimene sammub hoogsalt vastu ja tahab teist justkui läbi kõndida. Olgugi, et teil on ruumi astuda vaid maja seinale äärmiselt lähedale või sõiduteele, peate te seda tegema, sest vastutulev inimene kas ei märka või ei taha teid märgata.

Veel üks näide: renditud hoones toimub pidu ning korraldajad unustavad sinna varustuse maha. Nädala alguses uuritakse, kas maha unustatud kott on alles, ent selgub, et see on vahepeal jalutama läinud. Olgu mainitud, et peoks renditud kohas on kogu aeg keegi kohapeal olemas, kuid mitte keegi neist ei tundnud huvi, miks hoovis pikutab kellegi kott. Kas see on pigem peremehe halb käitumine või lihtsalt hoolimatus? Siin tuleb muidugi visata kivi ka peo korraldaja kapsaaeda, sest tema jättis varustuse maha.

Hoolimatust kohtab mujalgi. Alles mõni aeg tagasi protestisid inimesed rahumeelselt kütuseaktsiisi tõusu vastu, lootuses, et valitsus võtab neid kuulda. Mis juhtus? Aktsiisi rakendamise aeg lükati järgmisele aastale ning peale selle tõstetakse ka alkoholi- ja tubakaaktsiise. Arusaadav, et lubaduste täitmiseks tuleb raha kusagilt võtta, kuid siinkohal jagati vaid käske ning arutelu rahvaga lükati kõrvale.

Mai lõpus ilmus Eesti Ekspressis artikkel «Mina, anonüümne alateenija», mis rääkis inimestest, kes saavad harjumuslikult kokku, räägivad oma muredest ja püüdes üksteist nii aidata. Artiklist ei kõlanud virinat või pahameelt, inimesed rääkisid lihtsalt oma lugusid ja seda, kuidas igal kuul piskuga hakkama saada.

Seega virinat ei ole – on vaid lood, mis näitavad, et olukord ei ole hea. Eespool nimetatud Ekspressi artiklis ütleb statistikaameti töötaja Mare Kusma, et Eestis elab üle saja tuhande inimese olukorras, kus nende netopalk on 500 eurot. Kui arvestada sealt maha maksud ja üür, siis mis jääb inimesele lõpuks kätte? Pisku.

Seega tundub, et vaatamata rahumeelsetele arvamusavaldustele ja lugude rääkimisele, kõnnitakse neist jätkuvalt läbi. Justkui sammutaks kitsal tänaval, kus vastutulijal on ruumi kõrvale astuda, kuid ta ei tee seda, sest ta ei märka või ei taha märgata.

Merilyn Säde

UT toimetaja 2014–2016

Jaga artiklit