Prantsuse Guajaanat või lihtsalt Guyane’i, nagu kutsuvad oma ookeanitagust asumaad prantslased ise, olen viimase paari aasta jooksul külastanud neli korda.

Peamiselt seepärast, et koguda oma entomoloogilisse kollektsiooni eksootilise välimuse ja (üli)suurte mõõtmetega putukaid, mis erineksid Eesti faunast. Osaliselt on mu tähelepanu pälvinud teisedki loomariigi esindajad. Eestlaste seas on Prantsuse Guajaana tuntust kogunud eelkõige Euroopa kosmoseprogrammi (ESA) ja esimese Eesti päritolu tudengisatelliidi ESTCube-1 tõttu. Bioloogide seas on see koht tuntud pigem oma tohutu looma- ja taimerikkuse poolest.

Öised tegemised

Termomeeter näitab 30 soojakraadi ja õhuniiskus on ligi 100%. Leban rippmatis, kell on tund pärast südaööd, kuid ma ei maga. Vastupidi! Mu meeled ei saaks olla erksamad kui praegu. Taamal kostva generaatori mürin on summutanud džungli hääled ning valguspüünisest tulev lambikuma rikub öise rahu. Olen jahil!

Parim aeg püüdmaks ööliblikaid ekvaatori lähedal paiknevas Prantsuse Guajaanas on just talvekuudel, kui mitu kuud kestnud vihmaperiood põua välja vahetab. Öösel aktiivsed liblikad ei ole loomulikult ainsad kuuejalgsed, keda pimedust lõikav tehisvalgus kohale meelitab. Lambi ümber tiirleb tohutul hulgal tegelasi, kelle olemasolust polnud mul aimugi.

Tänu vihmale ärkab mets justkui ellu. Mitte et ta vahepeal surnud oleks, kuid toimunud on vahetus. Kuivaperioodil põrgulärmi teinud tsikaadid panevad pillid kotti ja võimust võtab konnakoor. Ka putukate seas leiab aset liigiline uuendus. Taevast kallava vee rohkus ennustab entomoloogide jaoks ühe hinnatuima putuka saabumist. Võimaluse eest püüda ligi 17 cm pikkuseks kasvavat titaansikku on kollektsionäärid ja teadlased valmis kohale lendama isegi teiselt poolt maakera.

Ma ei tea, kas see on ettekujutuse vili, kuid mulle tundub, et mets ei taha mind siia... Marrastustele, ära sügatud sääsepistetele, väiksematele haavadele ja igapäevastele putukahammustustele ning nõelata saamisele on lisandunud allergiline reaktsioon ja sügelev nahalööve. Tõenäoliselt hakkavad ööpüükide (sõna otseses mõttes) liigsed kokkupuuted miljonite, kõigest paari millimeetripikkuste, värvilt mustade seenesääskede ja liblika soomustega jätma oma jälge. Ka ameeriklased kurdavad sügeluse ja paistes silmade üle. Mets ei taha meid siia!

Mugavustsoonist välja

Valguspüünise juures on ikka nii, et lisaks huvipakkuvale meelitab see kohale ka neid, keda tahaksin vältida. Ebameeldivusi tekitavad näiteks mesilased ja herilased, kes muudavad püünise ümber toimetamise veidi riskantseks. Pole ime, et igaöised nõelatasaamised hakkavad mingil hetkel tunduma rutiinina. Mugavustsoonist raputab mind välja aga kohtumine sipelgaliigiga, keda Brasiilias elavad, Satere-Mawe hõimu indiaanlased kutsuvad 24-tunni sipelgaks.

Imelikul kombel polnud ma paar päeva kellegi käest nõelata saanud ja tundus, et karmavõlg lihtsalt kogunes. Otsides puutüvedelt palvetajaritsikaid, leian ühel hetkel suurimate (umbes 2,5 cm pikkuste) sipelgate hulka kuuluva liigi Paraponera clavata, keda asun kohe kokkurullitud lehe vahele krahmama (olin varemgi erinevaid putukaid nii käsitanud). Kuid see oli suur viga!

Sipelgas keerab tagakeha lehe ääre vahelt välja ja nõelab! See, et mõned päevad astelt tunda polnud saanud, tuleb nüüd kuhjaga tagasi ja vist ka mõningase ettemaksuna. Meeletu valusööst sõrmes võtab vanduma. Õnneks lahtub suurem osa piinast umbes 15 minutiga. Sõrm tuikab aga veel paar tundi ja kahtlane nõrkus käes vaheldub käelabas oleva närvivaluga. Sõrm ei lähe küll eriti paiste, kuid valu on tunda ka poole päeva möödudes. Umbes seitse tundi hiljem on sõrm otsast tuim, kuid puudutusi tunnen juba 12 tunni möödudes. Tundub, et 24 tunni asemel tuli mul õnneks ebameeldivusi taluda vaid pool lubatud ajast.

Hiiglaslikkus?

Võib öelda, et Amazonase vihmametsa kirdeosas paiknevat piirkonda on tabanud faunistiline suurusehullustus. Hea õnne korral võib loodusehuviline kohata seal maailma suurima siruulatusega (umbes 30 cm) öölaste sugukonda kuuluvat liblikat Thysania agrippina’t, maailma suurimat mardikat ehk titaansikku (Titanus giganteus) ja suurimat ämblikku, kelleks on hiidlinnutapik (Theraphosa blondi).

Aukartustäratavate mõõtmetega selgrootutele annavad lisaks oma panuse ka üüratud selgroogsed. Lõuna-Ameerika džunglites elab raskeima mao tiitlit kandev roheline anakonda (Eunectes murinus) ning suurim näriline kapibaara ehk veesiga (Hydrochoerus hydrochaeris), kelle kaal võib ulatuda ligi 90 kilogrammini.

Eelpool mainitud hiiglastest õnnestus mul kohata kõiki peale rohelise anakonda. Küll aga õnnestus trehvata väiksema anakondaga (Eunectes deschauenseei), kes on kopsakast suguvennast märksa haruldasem. Kui hiidmõõtmetega öölase ja sikuga tõttvaatamiseks piisab laagriplatsile üles seatud valguspüünisest, siis selleks, et näha ära veesiga ja anakonda, tuleb rohkem pingutada.

Istun tõstetud esiosaga plekist paadi ninas, mis künnab Kaw jõe tumedat vett. Paat on pikliku kujuga ja sigaritaoliselt välja venitatud. See on käänulistel džunglijõgedel sõitmiseks loodud! Soe troopiline õhk sasib kergelt väljakasvanud juukseid. Jõest kilomeetri jagu eemalolevas metsas alustab rühm isaseid möiraahve oma tumeda bassihäälega igaöist häälitsemist.

Otsmikulambiga seiran lootusrikkalt üle kallaste tõusnud jõe olematuid pervi. Valgusvihus peegeldub kaimani (rühm uue maailma krokodille) silmadelt tagasi punane helk, mis reedab vees varitseva roomaja. Seisatud mootoriga vene libiseb nüüd hääletult looma kõrvale. Pahaaimamatult loodab kaiman liikumata püsides märkamatuks jääda. Asjata! Kiire tõmbega haaran tal kindlalt pea tagant kinni ja tõstan paati, et määrata tema liik. Tegemist on väikseima krokodillilisega Uues Maailmas, umbes 1,5 meetriseks kasvava kääbuskaimanite perekonda kuuluva Paleosuchus palpebrosus’ega.

Kuigi olen siin olnud neli korda ja kokku umbes üheksa kuud, ei ole ma ikka veel näinud jaaguari, taapirit või elektriangerjaid. Kolmas kord teiselt poolt ookeani naastes tundsin, et nüüd mõneks ajaks aitab küll, kuid täpselt aasta hiljem leidsin end jällegi samas metsas ringi kolamas. Kas tuleb ka Guyane vol 5?